Valed valikud, mis viisid õigete asjadeni

Vastuolusid täis päev, veidi nagu eilegi, aga meelde jääb igaveseks. 

Tunnistasime endale eile õhtul, et ettevalmistus selle reisi jaoks oli siiski ebapiisav olnud. Me polnud korralikult läbi mõelnud, et kus linnas võiksime ööbida ja kuidas see soovitud vaatamisväärsuste asupaigaga ikkagi kokku läheb. Nimelt, meie ööbisime linnas nimega Larnaca, kuid suur osa huvitavatest kohtadest olid meist kaugel. Kui eile tegime ringi lähedalasuvate iluduste juurde, siis täna oli plaan vaadata Paphose ümbrust. Lisaks, millega me majutust broneerides ei arvestanud, oli fakt, et pole see Küpros sugugi mitte nii väike kui esmapilgul tundus. 5 korda väiksem kui Eesti, jah, aga autoga siin mägede vahel annab ikka sõita. Mõtlesime umbes kümme korda ümber, kuidas tänast päeva kõige optimaalsem kujundada oleks, aga lõpuks jõudsime ikkagi järeldusele, et võtame endale Paphosele teise ööbimiskoha, et nii palju sõitma ei peaks. 

Head aega, meie ilusa sinise merevaatega Larnaca penthouse: 

Larnacast lahkumist ei saanud tähistamata jätta. Loomulikult alustasime päeva taaskord ilusa hommikusöögiga. Ausalt, see on vist üks mu lemmikumaid osasid kogu päevast. Selgi korral sõitsime autoga vanalinna ning tatsasime esimeste klientidena hommikul kell 8.15 kohviku uksest sisse. Kuigi keegi pesi seal alles põrandaid ja pärast lauda istumist tuli teenindaja veel pindasid desima, oli õhkkond siiski mõnus, makil mängisid Maarja lemmiklaulud ja päike paistis soojalt. 

Hommikusöögi üle ei saanud ka täna kurta. Võtsime kahepeale soolase sõõriksaia ning lahendasime ära selle suure hunniku šokolaadipannkooke. Teadsime, et meie järgmine korralik söömaaeg saab olema alles õhtul, seega kõik kalorid kulusid ära. 

Head aega, Larnaca, sa veidi räpane mereäärne kuurortlinn:

Üks koht, mida ma tõesti näha tahtsin, oli Küprosel asuv amfiteater. Ma ei tea, miks mulle need vanad ehitised sel korral sümpatiseerisid. Kui mul oleks olnud oidu tellida endale Lonely Planeti Küprose raamat, siis oleks ehk midagi muud valinud, kuid nüüd vaatasin lihtsalt pilte ja mõtlesin, et kas tuleb tunne, et minna tahan või ei. Kuigi Lonely Planeti raamatu mittetellimine oli viga, viis see ikkagi õigete kohtadeni, sest kõik, mida valmis vaatasime, oli täpselt see, mida külastada tahtsimegi. 

Küll aga õnnestus meil esimene kord Google Mapsi vale amfiteater sisestada. Leidsime end hoopis Limassoli linna promenaadi äärest. Kuidas sinna see amfiteatri märge sattus, ei tea. :D Tore oli jällegi see, et saime Limassoli linna tunnetada. Kui ma Küprosele elama tuleks, siis seda kohta ma elamiseks isegi kaaluks - moodne, ilus, roosad majad, roheline rohi ja palmipuud. Meenutas veidi Honolulut. :')

Aga okei, jõudsime ikka õige kohani ka, milleks oli siis Kourioni varemed (mh ka amfiteater). Kourion oli iidsel ajal üks tugevamaid kuningriike Küprosel. Näiteks see amfiteater ise ehitati mitusada aastat enne Kristuse sündi. 

Kas me kunagi elame taaskord samamoodi? 

Lisaks amfiteatrile ja imeilusatele loodusvaadetele olid seal ka iidsed linnavaremed ja moodne katus, mis neid kaitses. Väga huvitav kooslus ja äge vaatepilt. Maarja on kah äge: 

Mosaiikpõrandate ilu: 

Edasi me sõitsime ja sõitsime ja sõitsime. Jõudma pidi peaaegu, et Küprose teise otsa, läänekaldale, hoolega valitud matkarajale. Õnneks tee sinna oli ka vaatamist väärt - mäed, meri, rohelus ja ilusad külad. Tegime nii mõnigi kord eksprompt viewpoint peatusi, mille peale meile ka tuudutati. Jep, oleme turistid. 

Aga vaated on ju seda väärt või mis? 

Matkarajale jõudsime varem kui plaanisime, aga see oli super, sest ka matkarajal läks meil kauem, kui plaanisime. :D Matk oli kokku 7,5 kilomeetrit ning mitmed matkalised kirjutasid, et nad tegid selle umbes 2 tunniga ära. Noh, meil läks 3, aga nii saigi kauem nautida. Seda ilu, mis sellel Aphrodite matkarajal oli, ei tasu patta panna. 

Matk ise oli omajagu võhmale võttev, kuigi mu vorm on tugevasti paranenud pärast pilateses käima hakkamist (tervitusi imeheale treenerile Marjule!). Pluus sai siiski higiseks ning jalad kõvasti trenni. Tõusime kokku 300 meetrit. 

Kui me kohe alguses oleks teadnud, et meie sihtpunktiks on päris mäetipp, oleksime küll ära kohkunud. Vaatamata miljonile peatusele ja hingetõmbele just sinna me jõudsimegi. No küll oli ilus! 

Kaamera tegi pilti ja polnud kedagi, kes poose ning juukseid juhendanud oleks. All natural:

Alla tulime juba kergema sammuga ning ka maastik oli muutunud. Saime tennised korralikult punase mudaga kokku, aga see meid suuremat ei häirinud. Kuulasime linnulaulu ja vaikust ja teineteise mõtteid taaskord igasugu meditsiiniga seotud teemade kohta. Hehe, see viimane oli liialdus, enamasti rääkisime hoopis mingeid muid jutte ning tegime palju-palju nalja. :D Mina nautisin looduse lõhnasid, Maarja kahjuks mitte, sest lõhnataju on tal paraku koroonajärgselt nõrguke. 

See 3 tundi matka on siiani Küprosel kogetust parim olnud ja ilmselt parimaks see jääbki. Mind ei huvita need poed, sel korral isegi mitte muuseumid, ei huvita kivihunnikud, ei huvita parimad restoranid. Mind huvitab see, et saan olla looduses, sooja päikese käes ümbritsetuna rohelistest taimedest ning lillelõhnast. Inimesi ka polnud, mis mulle meeldis. Ainult umbes 5 seltskonda nägime, neist 2 olid eestlased - üks eesti pere ja teine paarike. Seega oli hea ja vaikne. Hakkan vist vanemaks saama. 

Koju sõites hakkas hämarduma ja selle saare ilu tuli taaskord uue nurga alt esile. Eksprompt peatuspaigad jätkusid. 

Üks mu lemmikhetki oli see, kui vaatasime, et taaskord maru ilusaks läheb, võtsime tee äärde seisma ning hakkasime pilte tegema. Meie kõrval pingil istusid noored ning neil mängis makist nii kohutavalt hea muusika, et midagi mu sees liikus. Maailm on kõikjal sama, noorus on sama. Linnatuled on samad. Kõik on üks. 

Uus AirBnB on mõnus, üsna sarnane eelmisega. Sisenedes oli taaskord külm, kuid õhksoojuspump küttis toad kiiresti soojaks. Suurtest akendest paistavad need samad linnatulukesed. Voodid on suured ja mugavad.

Selleks ajaks polnud me muidugi juba pea 10 tundi söönud, sest neid kummikomme ja paari puuvilja ei saa normaalselt söögiks lugeda. Otsisin seekord meile ise koha, kuhu minna, ainult 450 meetrit meie majutuskohast. Oli palju suurem urgas, kui Maarja valitud kohad, kuigi mõnusalt autentne. Mulle need urkad ikka meeldivad, kuidagi ehtsam tunne. Maarjale meeldis ka enam-vähem, kuigi "loomad elutoas" absoluutselt mitte. :D 

Toit oli hea ja toitu oli palju. Võtsime traditsioonilise meze ning neid käike ja sööke toodi meile nii palju, et tõesti ei jõudnud äragi süüa. Viimased 3 rooga jäid minust küll täiesti puutumata. Aga kiidan ennast selle eest, et enamik toitudest sai proovitud, isegi need jubedad oliivid, mis Maarja sõnul päris head olid. Ega ennast väga punni tegelikult süüa ei saanud, olime nii kitsastesse oludesse surutud, et muidu poleks laua tagant püstigi tõusta saanud. Toidu jaoks pani kelner lausa ühe minipingi laua kõrvale, et kõik ära mahuks. Lisaks toidule oli ka muidu kultuuriline kogemus. 

Igasugu kahtlase väärtusega valikuid on ikka tehtud, kuid lõpptulemus on hea.