Pühapäeval ärkasime vihmasajuga. Sadanud oli praktiliselt kogu öö ning kuna Küprosel paistab olevat trend, et aknaid väga tihedateks ei ehitata, siis tundus meile mõlemale, et justkui polekski teisi ees olnud - nii kõva oli see vihma ja autode mürin. Enam-vähem saime siiski välja magatud ja ärkasime ikkagi hea tujuga - päeva seiklused ju ootasid. :)
Hommikul avanes aknast veidi trööstitu vaade tegelikult - majad räämas, kõik vihmamärg. Ega see Küpros mingi uhke ilus lõunamaa ei ole, pigem on tegu tavalise vaesemapoolse Lõuna-Euroopaga, kus kõik justkui toimiks, kuid ilu sinna pildile enam ei mahugi.
Hommikusöögi sõime kohas nimega Omikron. Jah. :D Me lihtsalt ei saanud sinna minemata jätta, lisaks pakkusid nad ka toredat hommikusöögimenüüd, seega Omikron - siin me oleme.
Söök oli täitsa mõnus, võtsime jälle kahepeale nii soolase kui magusa, ainult ühte süüa poleks tahtnud ja mõlemad kahte võtta oleks ilmselge liialdus. Nende pannkookide vahel oli veel värskeid maasikaid... Ostsin maasikaid üleeile poest ka, no täiesti imeline, värsked marjad, täpselt õige maasikamaitsega.
Pühapäevaks oli meil tegelikult 2 suurt soovi - osta paar suveniiri kodustele ning käia ära kohas nimega Tombs of the Kings ehk Kuningate Hauakambrites (kuhu küll kuningaid ei maetud, aga noh, see selleks). Mõtlesime, et oleme siis vahelduseks veidi kultuursemad ka ja samas saan siis oma raamatusse "500 parimat sihtkohta" ära märkida, et see koht on vaadatud. Nimekirjahull nagu ma olen...
Kuningate Hauakambrid kujutavad endast suurt maa-ala, millelt on avastatud hulgaliselt hästisäilinud matmispaiku, kuhu maeti ülikuid ja rikkaid 400-300 eKr. Vikipeedia ütles, et kaevamistööd käivad ka praegu. Kogu ala on võetud UNESCO kaitse alla ja osade arvustuste põhjal on kogu Küprose kõige tähtsam kultuuriline vaatamisväärsus.
Arvestates kõike, mida nüüd kirjutanud olen, võiks ju oletada, et vaatamisväärsus on hästi hoitud, korralikult hooldatud ja märgistatud jne jne. Ei... Lohakus, ainult üks suur lohakus ja korralagedus valitseb seal. Korralikku kaarti pole, iseloomustavad sildid on kulunud või katkised. Kividel võis ronida nagu ahv, piiravaid nööre oli ülivähe. Kui sama koht oleks näiteks Saksamaal, siis ei võiks seda ilmselt sõrmeotsagagi puudutada. Kummaline, kummaline maailm.
Meie nautisime Maarjaga ägedat maastikku ning ägedat valgust, mõned sambad avaldasid ka muljet. Osadesse kambritisse ronisime sisse ja vaatasime ringi, kuid oli ka nurgataguseid, kust me hea meelega eemale hoidsime. Kuna rahvast oli taaskord ülivähe, siis saime üsna privaatselt uudistada.
Tegelikult oli meil siiani ilmaga ikka väga vedanud. Detsember on ju ametlikult ikkagi vihmahooaeg, meie aga käisime kaks päeva päikesepaistes ringi. Eile siis saime veidi vihma ka. Vihm tuli kusjuures just nende hauakambrite külastuse ajal. Egas midagi, läksime siis hauakambritesse vihmavarju. Milline iroonia. :D
Tegelikult oli tuul tõesti tugev ning lained suured. Surfaritele oleks meeldinud (välja arvatud see külm vesi ehk...). Maarja nägi isegi kohalikust ajalehest, et anti tormihoiatus. Üsna tormi moodi nägi välja ka:
Õnneks üks suveniiripood oli ikkagi lahti ja nii saime kodustele postkaardid ning veidi nänni. Nüüd on mul ikkagi pojake, kellele reisilt kingitus tuua. Villele sain Kreeka baklavaad, mis talle nii väga meeldis. Õepojale särgi, nagu ikka. Endale ma midagi ei ostnud, ei näinud mingit vajadust. Vahel ikka mõtlen, et äkki oleks tore midagi koguda, kuid ei. Minu kogumikuks on need jutud ja pildid siin reisiblogis.
Kuna lennule minekuni oli veel aeda, siis käisime vaatasime kiirelt üle ka Paphose Arheoloogiapargi, milles leidus varemeid nii hellenistlikust, roomlaste, Ottomanide kui varakristlikust perioodist. Kuna meil nii palju aega polnud, et kõik läbi käia, siis läksime otseteed kõige tähtsama vaatamisväärsuse juurde. Kogu pargi kõige tähelepanuväärsemad "vana kivid" olid Dionysuse templi mosaiikpõrandad. Need nägid tõesti väga head välja - hästi säilinud ja hästi hoitud - nende kohale oli lausa varjualune-maja ehitatud.
Vahel ikka leian end mõtetelt, et vanasti elasid inimesed vaimuvaest elu, rügasid muudkui tööd teha ning suurte mõtete mõtlemiseks aega ei olnud. Sellised paigad tuletavad meelde, et oli ka inimesi, kes said suuri mõtteid mõtelda, kahjuks polnud neid palju, aga ikkagi piisavalt, et kultuur säiliks ning ideed püsiks. Piisavalt, et oleks ilu.
Lõpetasime oma külaskäigu paludes teistelt turistidelt ühispilti. Tegime selle ühe väiksematsorti amfiteatri ees. Tore sümbol - peategelased omaenda loodud elus, nii nagu see olema peabki. Oleme õnnelikud ja tänulikud, et saame elada just sellist elu nagu alati tahtnud oleme.
Enne lennujaama jõudmist meie õnnis tunne siiski katkes. Olles lennujaamast 5 kilomeetri kaugusel, ei läinud pärast tankimist auto enam käima, just nagu seal kahtlasel kirikuplats-laadal. Lihtsalt ei käivitunud, kuigi kõik tuled hakkasid põlema ja käik oli P peal jne jne. Proovisime uuesti helistada, ootasin kaua kõnejärjekorras. Ka kütusepoiss ei saanud meie autot käima. Lõpuks pärast 10-15 min proovimist ja ootamist saime selle kuidagi uuesti käima. HUH! Sõitsime kiirelt lennujaama ja tagastasime auto koos kõigi kommentaaridega. Sixtis vaadati meid väga kummaliselt, aga kui nad just peatunud autot ka ise käima ei saanud (!), hakkasid meid lõpuks tõsiselt võtma. 5 meest kogunes auto juurde ja nii nad seda uurima hakkasid. Meie läksime lennule.
Terve lennukitäis eestlaseid sõitis koju tagasi. Seekord otsustasime, et raatsime kulutada need 34 eurot ja istume kõrvuti. Kolmandat inimest meie kõrvale ei tulnudki ja saime lausa 3 istet kahepeale. Kolmas kulus ära, panime sinna sööki ja laadijad ja raamatu ja joogipudelid jne jne. Vaatasime jälle kord 4 tundi filme, mängisime mänge, mina lugesin Maarjalt laenatud raamatut. Vaatasime aknast välja.
Tallinnasse maandusime kell 19.30 täielikku pimedusse ja lumesajju. Äge! Nii tore on tagasi tulla, kui vahepeal ära käinud oleme. Kõik on kohe ilusam ja mõnusam.
Nii lõppes meie väikene nädalavahetusereis. Lähipäevil teen kokkuvõtte ka ja panen kirja kõik õppetunnid, mis saime. Seniks - häid viimase minuti jõuluettevalmistusi teile! :)
No comments:
Post a Comment