Kummaline Küpros

Jah, Küpros on ilus, aga ta on ikka omajagu kummaline ka. Kõigepealt ilu:

Olime eile nii väsinud, et tulime otse oma majutuskohta ja kusagil poes me ei käinudki. See oli täitsa mõistlik mõte, kõhud olid niiiiii täis selles Dionysuse pidustusest seal mõisas. Küll aga polnud meil hommikusööki. Õnneks, planeerijad nagu me oleme, olime sellega arvestanud ning Maarja oli meile juba eelmisel õhtul hommikusöögirestorani valmis vaadanud. Üldse oli hea ärgata sellel 5. korruse "penthouse" korteris, päike paistis ja päev tõotas tulla kaunis: 

Söögikohaks oli "Mingle Cafe" ja see oli üks vähestest, mis nii vara lahti tehti. Küprosel on praegu ikkagi madalhooaeg ja enamik söögikohti, suveniiripoode ning muid turistiputkasid on "talvepuhkusel". Kõik on väga vaikne ja meile see sobib, nii ongi hea seda vasakpoolset sõitmist harjutada. :D 

Väga ilus kohvik oli: 

Ja suurepärane hommikusöök oli ka, Maarjal continental ja mul üleöökaerapuder, mõlemal puuviljasalat, apelsinimahl, tee ning mõned soolased saiakesed kingituseks meeskonna poolt. See on neil siin vist üsna tavaline, et väike lisapala lauale pannakse. Siiamaani kõigis kolmes restoranis on sama tehtud. 

Meie järgmine peatus oli siinsamas Larnacas, vaatasime üle soolajärve. See aga oli midagi nii mittemidagiütlevat, et ma ei kavatse ühtegi pilti panna. Ülemiste järv on ka ilusam. 

Pärast seda aga tuli tõeline maiuspala - Kamarese akvedukt. Ma olen elus nii palju neid Itaalia akveduktide pilte vaadanud, et mind lausa tõmbas selle ehitise poole. Kamarese akvedukt oli tõesti äge! Selle ehitamist alustati 1747. aastal Ottomanide valitsusajal. Küpros on muide selles osas Eestiga sarnane, et ka sellest piirkonnast on igasugu rahvaid üle käinud - egiptlased, Alexander Suur, Ottomanid, Briti impeerium, kreeklased jne jne. Praegugi on saar tegelikult kaheks jaotatud, pool on ametlik kreekakeelne Kürpose vabariik ja põhjas on midagi Türgi vallutusala sarnast, kuigi ametlik see pole ja etteheiteid saab Türgi selles osas ikka omajagu. 

Aga igatahes - akvedukt siis. No kas pole mitte äge? Ehk olen kummaline, aga mulle tõesti nii nii väga meeldib. 

Oma Küprose-mantra "vasakule, vasakule, vasakule" saatel sõitsime me järgmisesse sihtkohta - skulptuuride ning kaktuste pargi juurde. Ma ei teagi, kust ma sellise vaatamisväärsuse leidsin, aga äge see oli! Tegu oli maa-alaga, kuhu alates 2014. aastast on erinevate riikide "näitusetöid" toodud - suuri, ilusaid skulptuure. Teisel pool skulptuuriparki oli aga kaktusepark, looduslike kunstiteoste väljanäitus. 

Terve mäekülg täis kaktuseid ja skulptuure: 

Arutasime Maarjaga isekeskis, et milliseid kujusid siis oma koju "elama" võtaks, milliseid mitte. Seal täitsa oli selliseid, mida võtta, kui endal suurematsorti palee oleks. Noh, näiteks need merineitsid, Küprose enda kunstnike tehtud: 

Teine lemmik oli ilus "Viikingilaev" ehk siis sillakene: 

Instagrami-Maarja: 

Eks see, jah, veidi kummaline off the beaten track vaatamisväärsus oli, kuid meile meeldis. Päike paistis, tuul puhus (hästi kõvasti) ja kunsti oli omajagu. Kahju ainult, et kaktustel ühtegi nimesilti polnud, oleks selles osas ka targemaks saanud. 

Õnneks saime targemaks Agia Napa rannikukoopaid vaadates. Nägime taaskord, kui tugev on loodus ning milleni võib viia püsiv töö. Ilus metafoor meie ettevõtjakarjääri alguseks, eksole? :D 

Ka selle vaatamisväärsuse juures oli tuul hästi tugev. Ilma mõttes on praegu ka kummaline aeg, sooja justkui oleks (päeval 18-19 kraadi), kuid ilma tuulejopeta väljas käia ei saa, sest muidu külmub pea otsast. Oleks isegi mütsi tahtnud, kuigi keha higistas. Päike korvab õnneks kõik. Päike ja merekohin.

Meie edasine plaan nägi esialgu ette, et läheme matkama. Sellest plaanist me loobusime, just sellesama tuule tõttu, mis meile üldse ei meeldinud. Hiljem saime aru, et see osutus ikka igati heaks mõtteks, sest ega korralikku rada seal polnudki, ainult üks kivide otsas turnimine. Aga seda saime teha ka nende arvukate pildistamispeatuste ajal. 

No see Sinine Laguun oli ikka imeilus. Oh, kuidas oleks tahtnud seal snorgeldamas käia. See muidugi on madalhooaja miinus, et ilm on ikkagi liiga külm, et meres ujumas käia (kuigi jah, mõned käisid). Ehk peaks kunagi snorgeldamise jaoks tagasi tulema? Samas Vahemeres on ju nii palju saari, kus veel snorgeldada saab. Kui ka ei tule, on okei. Sinine jääb meelde. 

Järgmine peatus - Nissi rand. Oh, kogu see piirkond on ikka nagu välja surnud kohe. Küprosel muidugi palju rahvast üldse ei olegi, nii 1,2 miljonit, aga kuurortlinnad on praegu küll kui kummituslossid. Samas jälle - meile meeldib. Rahulik ja vaikne, saab laineid vaadelda ning rahus jalutada. Me ei jaksakski seal olla, kui väljas üle 25 kraadi oleks. 

Next up - lõuna! Maarja oli taaskord eeltööd teinud ja meile ideaalse koha välja vaadanud. Paraku läks eeltöö luhta, sest see koht oli kinni, "talvepuhkusel", nagu öeldakse. Egas midagi, luusisime siis kummituslinnas ringi ja otsisime järgmist. 

No kas pole mitte veider näha neid jõuluvanasid ja palmikesi niimoodi armsalt üksteise kõrval aega veetmas? 

Söögikoha leidsime. Tundus isegi üsna autentne sisustuse poolest ja menüü osas ka. Meie jäime rahule. Maarja võttis grillitud kana ja lamba-sea vorstid, mina sealiha veinikastmes. Loomulikult ka juustusaiad, salateid, riisi ja kartulit, igasugu köögivilju jne. Me jätsime mõlemad ligi poole toidust alla. Kes neid suuri portse süüa jaksab, pole aimugi... 

Rõõmus inimene alkovaba mojitoga: 

Järgmiseks oli meil probleem - 2 tundi oli pimedaksminekuni, aga ligidal asuvat vaatamisväärsust ei olnud. Otsustasime ikkagi, et seame autonina nende mägede poole ja proovime mõnesse armsasse mägikülla jõuda. Ütlen kohe, et me ei jõudnud. Ma olen ikka veidi liiga aeglane selle autoga. :D Okei, isegi kui oleks ettenähtud kiirusega sõitnud, oleks napikas olnud. 

Aga me ei heitnud meelt, Küprose sisemaal on küll, mida vaadata ja mida pildistada: 

Otsustasime, et pöörame otsa ringi ning sõidame "koju" tagasi. Hakkaski juba pimedaks minema. Ühe tee ääres aga paistis ilus kirik ja mõtlesime, et mis seal ikka, läheme vaatame üle, mis seal toimub. See oli selle päeva kõige veidram hetk. Selle kiriku ümber oli ehtne jõululaat - "Last Christmas" üürgas, tulukesi oli tuhandeid ning iga nurga peal ilutsesid täispuhutud lumememmed, jõuluvanad ja põhjapõdrad. Vaatasime kogu seda asja nagu ilmaimet... Laat ise oli tavaline, ikka tehakse selliseid asju. Kirik oli ka küll uhke, aga noh, ikkagi tavaline vaatepilt Euroopas. Aga need kaks kokku panna? Ja need kaks kokku panna nii, et seal ühtegi inimest ei ole? Kõlab nagu mingi õudusfilmi stsenaarium. 

Jalutasime ringi, kuulasime mussi, vaatasime täispuhutud Jeesuslapse sünnistseeni... Läksime isegi kirikusse sisse. No see oli õnneks tavaline ja sellega ma mõtlen, et imeilus. Tõesti imeliselt uhke ja särav. 

Kogu kiriku ja inimtühja jõululaadaga päeva kummalised hetked ei lõppenud. Kui autosse tagasi istusime, ei läinud meil auto käima. Me olime šokis. Kuidas nii saab juhtuda? Tulesid ma põlema ei jätnud, mingit ohutuld paneelile ei tulnud... Võti keeras, aga mootor lihtsalt ei käivitunud. Maarja pani õudusfilmi stsenaariumit kartes kohe autouksed lukku. :D Egas midagi, hakkasime aga helistama. Helistasin Villele, rendifirmale... Ootasime seal pimeduses rendifirma tagasihelistamist, kui ikka veel proovisin. Lõpuks surusin selle automaatkäigukasti käigukangi jõuga P-märgi lõppu, siis sain auto käima. Väga kummaline, sest juba enne olin kontrollinud, et käigukang ilusasti parkimise peal oleks. Nojah, õnneks mingit Stephen Kingi õhtut sellest ei tulnud. Saime ilusasti kodu poole tagasi sõita. 

Kodutee oli raske, sest tulesid ei olnud, teemärgised puudusid ja selle väikese Kia enda tuled olid suunatud kuhugi hoopis mujale kui eelseisvale teele. Läks ligi tund, aga välja me nendest mägedest saime. Premeerisime end orgaanilise poe ja saiakesepoe külastusega, millest oli mulle kirjutanud Instagramis mu endine kooliõde Kadri, kes just eile Küproselt tagasi tuli. Suur aitäh soovituste eest, poed ja kogu kraam oli väga hea. Ostsime Küprose mandariine, maasikaid, õunu, pirne ja saiapoest kõiksugu magusaid hõrgutisi, mida ära proovida tahtsime. 

Ilus, veider, ilus, eksole?