Wednesday, July 9, 2025

Head aega, Kanada!

Eile oligi meie viimane päev Kanadas. Ei olnud väga kurb, oleme puhanud, seigelnud ja valmis koju oma poja juurde minema. Ilmselt kunagi tuleme Kanadasse tagasi ka, aga ma pole kindel, et kas siia piirkonda. Kui kunagi kuhugi põgenema peaks (ma loodan, et see ongi vaid selle ajastu mõte ja ei midagi muud), siis Calgary sobiks ilusasti. Saaks uuesti Royal Tyrell muuseumis käia ning iga aasta Stampedel rodeot ja karjaajamist vaadata. 

Meie aga pakkisime asjad kokku ja läksime korterist minema. Enne seda pidas Ville omanikule veel väikese loengu, kuidas mõistlikumalt korterit kuivana hoida ja mitte nii palju elektrit raisata, aga noh, Kanadas on elekter nii odav, et ilmselt teda ei huvita. Nagu Marii rääkis, siis maju köetakse gaasiga ja soojustus on nullilähedane, kuigi talviti on 30-40 kraadi külma. Neil on ressursse lihtsalt nii palju, et õhku kütta pole mingi mure. Süsinikjalajälg on ka väike tegelikult, sest neil on hiiglama palju maad ja vähe inimesi. Nad saavad seda enale lubada. 

Hommikusöök vanas heas Sunny Side Up-is: 

Kuigi mul oli eilseks palju plaane, siis ükski neist ei täitunud välja arvatud ainult lend Seattlesse. :D See oli okei, saime rahus suveniire otsida (mitte meile, vaid perele, nagu ikka) ning veidi Calgarys ringi vaadata. Tahtsin kuhugi torni otsa minna, et Calgaryst suuremat pilti saada. Mul on kohe vajadus seda igas linnas teha, muidu nagu polekski külas käinud, kui linna pea tervenisti ei näe. 

Calgary on väike linn, mis sest, et siin elab üle miljoni inimese. Lihtsalt tunne on väiksem. Ja jah, Tallinn on küla, mitte suurlinn nagu kolmandik eestlastest arvab. Päriselt suurlinnad on minu silmis London, Tokyo, New York jne. Ma ei teagi, kust see piir jookseb mu jaoks, aga kindlasti mitte miljonist elanikust. Reisides saavad perspektiivid ikka paremini paika, hakkan asju nägema kogu Maa vaatepunktist, mitte tillukese maalapikese nimega Eesti omast. 

Teel Calgary Toweri juurde: 

Eks selle suure reisimisega jääb maailm ka väiksemaks. See kõik on siinsamas, 10-11 lennutunni kaugusel kodust, kui otse lennata. On see siis nii kaugel? Jah, Uus-Meremaa on tõesti kaugel, aga Kanada on samal poolkeral, siia saab lennata üle Arktika, pole nii suur tee. Kui Ida-Kanadasse minna, siis see on hoopis lähemal. 

Calgary Toweris oli klaasist vaateplatvorm, no ikka väga hirmutav, aga pildi nimel võtsin end kokku: 

Kui postituse alguses näitasin pilti rohelisele Calgaryle (mida on enamus linnast), siis siin pilt "linnasemale" Calgaryle. Suht väike pilvelõhkujate osa. 

Kanada on nii mitmegi aspekti osas väga veider, ma mõtlesin, et selle postituses kohe jagan teile neid aspekte. 

Esiteks - nii vähe on liikumisanduritega iseavanevaid uksi. Ikka pead ise tõmbama või lükkama. Kohe harjumatu näiteks toidupoest niimoodi välja minna, et puudutad veel ust ka. Või bensiinijaamast. Või muuseumist. Kogu nende puhtuse juures (prügi ma ei näinud ei tänaval ega looduses mitte ühtegi korda) tundub see nii ebahügieeniline, et meie Villega lükkasime neid uksi lahti vaid küünarnukkidega. Tõmbamine oli vastik. Meil tõesti pole mingit OCDd, aga oleme teistmoodi harjunud. 

Stampede stiilis kaunistusi olid kõik restoranid täis, muusikast mängiti vaid kantrit ning ettekandjatel olid kauboikübarad peas:

Teiseks - see jootraha jätmine. Kuigi Kanadas on normaalne palk ka teenindajatel (erinevalt USAst), siis ikka pakutakse igal pool, et äkki soovid tippi jätta. Isegi bensujaamas letiteenindajale! No tule taevas appi. Marii ütles, et tema sellistes kohtades ei jäta, aga ma jätsin igal pool, piinlik on ju muidu. Ma saan aru, et restoranis, aga mingis suvalises Subways ja kütsijaamas? Milleks? 

Kolmandaks - need tobedad prill-lauad. Miks see auk peab seal olema? 

Otsisin emale ilusat postkaarti, aga kõikide pildid olid nagu üheksakümnendatest - halva prindi ja nõmeda stiiliga. Mingisuguse siiski leidsin ning pärast pikka postkontori otsimist sain selle ka teele pandud. 

Neljandaks - jumala eest need voodilinad... Siinmail on nimelt kombeks mitte kasutada tekikotti nagu normaalsed inimesed, vaid panna tekikoti alla lina, mille all sa siis magad ja selle räpase teki (räpane ainult meie peas küll, nähtavalt räpaseid tekke me ei näinud) vajadusel peale tõmbad. Loomulikult läks see süsteem öö jooksul sassi ning ikka avastasime hommikul, et magame ilma tekikotita teki all, mille all on maganud ilmselt sadu inimesi. Kahes kohas neist mitmeteistkümnest oli tekikott kasutusel, aga tavaline praktika oli nii kodumajutustes kui hotellides, et on see va lina ja see räpane tekk. 

Calgary oli nunnu, kahjuks me ei jõudnud ei vabaõhumuuseumisse ega kunsti vaatama, aga see on okei. Õues oli üle 30 kraadi kuuma (Eestis saab siis vihma nautida) ja see võttis energia suht nulli. Viisime Mariile ja Taavile karusprei tagasi ning lisasime sinna asju, mida me lennukile kaasa võtta ei saanud, kuna meil on ainult käsipagas.

Viies veidrus - need vilkuvad rohelised tuled! Kui võid vabalt vasakule keerata ja kellelegi teed andma ei pea, siis roheline tuli vilgub. See pole nagu Eestis, et hakkab kollaseks minema. Ei, ta kogu aeg vilgubki! Väga kummaline. 

Lennujaama läksime igaks juhuks vara kohale. Kunagi ei tea, kuidas selle tolliga läheb, kas peedistatakse, vaadatakse sõnumeid ja postitusi või mitte. Õnneks see vist juhtuski ainult selle norrakaga, meil oli kõik okei. Turvakontroll ja tollist läbiminek võtsid kokku vist 15 minutit, kui sedagi. Saime rahulikult lõunat süüa. 

Ma võtsin üle pika aja kreeka toitu, Ville piirdus Burger Kingiga: 

Kuna mul oli kuidagi ärevus peal ja ma ei leidnud Netflixist ühtegi sarja, mis poleks liiga tõsine ega liiga kurb, siis otsustasin, et teen erandi ja ostan endale raamatu (muidu ainult laenutan või kasutab Audible krediiti). Valisin ühe paljukiidetud värske ulmeka, mida ma juba mõnda aega lugeda olin plaaninud. 

Lend Seattlesse läks kenasti. Ega siia ongi ju ainult 1,5-tunnine lend, easy peasy. Kohale tõi meid vana hea Westjet. 

USAsse sissesaamisel ei olnud mingit passikontrolli. Ilmselt selle pärast, et tulime otse Kanadast ja seal juba kontrolliti. Üllatav oli igal juhul. Hotell oli ka üllatavalt hea, ainult 10 minutit lennujaamast jalutamist ning oluliselt parem kui see, kus esimest korda Seattles olles ööbisime. See andis ikka hotelli mõõdu välja oma ilusa fuajee ning hotellitoaga. Saime 6. korruse toa, nii tore. 

Õhtust sõime otse hotelli vastas olevas liharestoranis. Võtsin selle reisi esimese hamburgeri, mis oli nii suur, et jätsin poole järele. Kartulitest sõin ära ehk vaid 20%. Alkovaba kokteil papaiaga oli kaugelt liiga magus mu maitsele. Aga muidu oli hea toit. :D

Pärast seda pugimist tegime väikese jalutuskäigu ümbruskonnas, kuna ilm oli ilus - päike paistis ja sooja oli üle 25 kraadi. Jalutasime seal ja mõtlesin, et ameerikalik kultuur on ikka nii kodune. Siin kohe on kodune tunne. Jah, siin on räpane ja robustne, aga mitte võõras. Peale Eesti ja Soome on USA riik, kus olen veetnud kõige rohkem aega. Ville on siin lausa elanud. Suuremat rolli mängib minu jaoks siiski üheksakümnendatel üles kasvamine ning kõigi nende filmide ja muusika kogemine. Inglise keel on nii kodune. Mind häirib, et mu sõnavara pole nii hea, kui eesti keeles, aga keelestruktuur ja viis, kuidas asju öeldakse, on väga omane. 

Vanad head prügised tänavad: 

Kaua me jalutada ei jaksanud, olime kuumusest väsinud. 

Hotellis lugesin oma põnevat raamatut edasi ja läksime vara magama. Oh, kuidas eesti aega tagasi tulemine mind ärevaks teeb. See ajavahejant on ikka reisi üks raskemaid asju. Õnneks on olemas tsopikloon ja solpideem, ostan veel melatoniini ka juurde, ilma nendeta ilmselt hakkama ei saaks. Vähemalt mina mitte. Aga järgmine postitus siis Euroopast juba. 

Hotelliaknavaade Washingtoni osariigi kõige kõrgemale mäele nimega Mount Rainier: 

Washingtoni osariiki tahaks küll kunagi lähemalt uurida. 

Tuesday, July 8, 2025

Calgary Stampede

Täna see juhtus - me nägime Calgary Stampede! Max lahe! 

Ilmselt enamik teist kuuleb sellest esimest korda, seega mis see on? Calgary Stampede on iga-aastane Calgary suursündmus - suur rodeofestival. Seda külastab iga aasta ligi 1,5 miljonit inimest ja see kestab 10 päeva. Nende päevade jooksul toimuvad rodeovõistlused, igasugused showd, karja-ajamisevõistlused, näitused jne. Ma ei plaaninud seda reisi Stampede järgi, aga õnnelik juhus oli, et just siis siia sattusime. 

Lõpuks ometi ka linnaelu: 

Kuigi parkimist oli raske leida, siis selle me ikkagi saime. Sissepääsu sinna hiiglamasuurele festivalialale leidsime ka. Piletid olid kahepeale umbes 30 eurot - mõistlik. Rodeovõistluse vaatamise eest eraldi maksime veel ca 35 juurde - see on okei. 

Juba enne kui väravatest sisse saime, nägin, et pea kõik inimesed on kostüümides - kauboikostüümides! Ma ei arvanudki, et see nagu Taylor Swifti kontsert on, et tuled spetsiaalse riietusega kohale. Aga ometi! Ma pole elus nii palju kauboisaapaid ega -kübaraid näinud. Pärast koju tulles nägin isegi ühe riietepoe plakatit: "We Sell Stampede Costumes!"

Meie aga alustasime hommikusöögiga, sest suures tuhinas polnud selleni veel jõudnud. Meil need hommikud on nii hilisteks veninud, et alles kell 10-11 saame liikuma. Magame rahus poole üheksani nagu Eestiski magaks, kui keegi (väiksemat sorti) ei segaks. Igatahes söögiks haarasime kiiresti pitsaviilud ja koka, sest arvasime, et võistlus hakkab kohe pihta ja ei läinud midagi paremat otsima. Panime küll tunni ajaga puusse, aga eks siis sõime seal tühjal tribüünil oma pitsasid, mis seal ikka. Tund läks kiiresti.

Aga siis hakkaski rodeo! Meil olid üsna kehvad kohad, aga ma liikusin ringi ja istusin võõrastel tühjadel kohtadel, et veidi parema vaate ja pilte saada. Esimene võistlus oligi ilma sadulata rodeovõistlus (meestele). Väga huvitav oli vaadata, meie esimene laiv rodeo elus. Guugeldasin kiirelt isegi punktijagamise süsteemi välja, sest ilma selleta muud me aru ei saanud, kui et 8 sekundit tuleb seljas püsida. Enamik neist püsisidki, kuigi aru ma ei saa, kuidas see võimalik on. Eks olete isegi näinud - rodeo on metsik ala, seal võib sekundiga surma saada - kukud alla ja hobune astub koljule ja ongi lännu. Aga olgem ausad, põnev oli vaadata. 

Veel põnevam oli vaadata naiste ala, milleks oli ümber kolme tünni kiiruse peale kimamine. Oi, need hobused on osavad. Nii äkilisi pöördeid võtta ja nii kiiresti kiirendada on väga, väga raske. Eks ma ise olen muidugi inglise ratsutamisstiili sõitnud, see vestern ongi kummaline, aga mul on ikka täielik austus nende osavate hobuste ees. Ratsanikud olid samuti ägedad. :D Kellelgi kiivreid ei ole, kauboikübaratega sõidavad... 

Jah, täitsa oma raha väärt. Tribüün oli täis, enamik neist kanadalased, aga ka USAst ja Austraaliast ja Uus-Meremaalt. Ilmselt mujaltki, aga need riigid hüüdis teadustaja välja. Vabalt läheks uuesti, kui kunagi võimalus peaks tulema. 

Edasi liikusime "põllumajanduse" majja ning nende väljakule, kus nägime grupi vigursõitu ehk koordineeritud liikumist 12 hobusel. Oli kah päris nunnu, nad on väga osavad. Mõtlesin seal, et vot seda stiili tahaks ise väga harrastada - grupisport, hea ajastus, muusika jne. Ei ole üksinda keset väljakut kimamist. Kuigi jah, ka viimast olen oma elus vägagi nautinud. 

See põllumajandusmaja oli üldse tore. Kuna väljas oli väga kuum, nii 28 kraadi, siis seal sai ideaalset jahutust. Lisaks oli seal see hea hobuselõhn, mida osa inimestest haisuks peavad, täiesti arusaamatult, kusjuures. 

Lapsed mängisid otse loomulikult John Deeri minitraktoritega: 

Lõunaks ostsime terve racki ribisid. Tagantjärele tarkusena kindlasti liiga suur ports, ka meie kahe jaoks, aga mis teha, kõhud olid tühjad selle aja peale. Lõunaks olidki ribid ja kokakoola. Ostsin mingeid kummikomme ka, aga lihtsalt ei suuda nii magusaid asju enam süüa. Pool kommi hammustasin ja that's it.

 

Ribiputka auhinnad olid kõik kaunisti väljanäitusele pandud. 

Aga tegelikult pean ütlema, et Stampede üllatas mind ja mitte kõige positiivsemas võtmes. Ma ei arvanud, et see niisugune... lõbustuspark on. Meenutas pigem laata oma erinevate ameerikapäraste meelelahutustega nagu tobedad mängud ning kaisuloomadest auhinnad, igasugu loteriid ning vaaterattad. Inimesed sõid suhkruvatti ning käisid muudkui okseratastel ning ameerika mägedel. Eee... No ei olnud see, mida Stampedelt ootasin. Arvasin, et siin on põhirõhk ikkagi hobustel ja maa-elul jne, kuid enamiku osa alast võttis enda alla kogu see kõrvaline pudi-padi. 

Kui põllumajandusmaja väljakule tagasi läksime, hakkas tänase päeva kõige põnevam võistlus - karja-ajamise võistlus. Me siis veel seda ei teadnud, et see meile nii põnev on, aga no tõesti oli. Ma kohe karjusin oma hääle ära, ausaltöeldes. 

Milles see siis seisnes? Nimelt, kolm ratsanikku oma ülikiiretel hobustel tulid väljakule. Nende jaoks oli valmis pandud lehmakari 30 lehmaga, kõik väljaku tagaseina aetud. Kõikidel lehmadel olid numbrid 0-9 selja peale kleebitud (või joonistatud, ei teagi) ning iga numbrit oli 3. Kolm ühelist, kolm kahelist jne. Kui võistlejad valmis olid, pandi aeg käima ning nende ülesanne oli teatud numbriga lehmad eraldada ning väljaku teises otsas asuvast aedikust läbi ajada. Seda kõike pidi tegema alla minuti aja ning teised lehmad ei tohtinud üle poole väljaku joosta, ainult õige numbriga lehmad tohtisid, seega nad pidid osaliselt ka teisi tagasi hoidma, ainult õiged välja sortima ning need kolm läbi väravate saama. 

Ausalt, see oli nii põnev! Jällegi - ülihead hobused, võistlejatel oli ülihea tunnetus ning publik oli sillas. Noh, meie kaasa arvatud. :D Vaatasin seal neid hobuseid ka ja mõtlesin, et see vesterni stiil on hobustele ikka kuidagi loomulikum kui inglise oma. Nad saavad vabalt kael ees joosta, oma loomulikke äkilisi pöördeid teha... Kuigi jah, eks siin on vaidlemiskohti nii hobuste kui lehmade kasutamise osas selliseks meelelahutuseks. Aga mulle ikkagi meeldis. Hobused olid nii ilusasti kaunistatud ja sellel võistlusel oli mõnel inimesel isegi kiiver peas. Kõige noorem tiimiliige oli ühel tiimil 10-aastane. Need tiimid olid juba eelvõistlused läbinud nagu meil laulupeol käib, Stampedele said vaid kõige kiiremad. 

Ville ei armasta massiüritusi, kuid tunnistas, et seda oli huvitav vaadata. Ma vaataks iga kell uuesti. 

Pärast seda võistlust oli kell juba 17:00, me olime Stampedel olnud üle 5 tunni. Õhtune etendus, milleks samuti veel eraldi pileteid vaja oli, hakkas kell 19:30 ja me lihtsalt ei jaksanud seal nii kaua olla. Tulime koju. Päike oli Villet veidi ära kõrvetanud ning mõlemal pea huugas lärmist, kuumusest ning rohkest tossuhaisust, mis söögiputkadest välja imbus. Inimestest oli kah kopp ees. 

Ööbime täna siin samas Airbnb-s, kus eelminegi õhtu. Hommikul on meie viimane poolik päev siin Kanadas ja siis juba lendamegi USAsse tagasi. Eks näis, äkki saab hommikul veel veidi Calgaryt näha. 

Pilvelõhkujatega juba tutvusime:

Monday, July 7, 2025

Kanada viimane matk

Täna oli meie viimane päev Kanada maapiirkonnas ning ühtlasi ka viimane matk sellel reisil. Me oleme teinud 15 matka, kõndinud üle 54 kilomeetri ja tõusnud üle 2000 meetri. On ikka saavutus! 

Hommikul jätsime hüvasti oma mittearmastatud motelliga. Tegin veel uksest pilti, et ikka selle koha robustsus meelde jääks. 

Hommikusöögiks tulid taas munad ja kartulid ja "puuviljad" nagu menüüs kirjas oli. Need kaks apelsinilõiku ei kvalifitseeru üldse selle alla mu meelest. :D Aga jätsime ikkagi 20% tippi nagu me pea kõigile jätame siinpool, osadele jätame 15% ka. Tundub viisakas. 20% jäetakse siis otse kaardimaksega, sularaha pole meil muuks kui pesumajaks. Kaardimakseterminalist saad valida need tipi protsendid, 20% on üldiselt keskmine valik. 

Ja siis sõitsime taas rapsipõldude vahele. See motell oli viimane kauge majutus vaatamisväärsuste juurest, järgmised ööd veedame Calgarys. Meie suured sõidutunnid ja -kilomeetrid tulenevad lihtsalt sellest, et "tõmbekeskustes" on majutus nii mitu korda kallim olnud, et ma pigem sõidan 2 tundi, kui maksan 600 eurot öö eest kusagil tavalises AirBnb korteris. 

Jälle sõitsime Drumhellerist läbi. Drumheller on nii nunnult selle kanjoni sees. Kanjoni, mille seinte seest leidub dinosauruste luid. 

Ja siis see maailma suurim dinosaurus jälle vaatas meie peale. Nagu filmist, ausalt.

Meie viimane matk Kanadas oli selles samas kanjonis, aga veidi teises kohas ja selle kanjoniotsa nimeks oli Horsethief Canyon ehk siis Hobusevarga Kanjon. 

Matk kestis umbes tunnike ja peaaegu kogu osa sellest oli lihtsasti läbitav, ainuke raske koht oli siis, kui pidi tagasi üles tulema ja sellest järsust kanjoninõlvast üles ronima. Piltidelt on üsna raske näidata, kui suur see tegelikult oli, aga annan endast parima ja panen pildi, kus inimesed ka peal, et skaalast aru saaksite. 

Pärast eelmise päeva Tyrelli muuseumi oli Ville väga huvitatud kivististe ja vanade luude otsimisest. Muudkui käis teine pikki jõesängi ja vaatas ringi, et äkki ka leiab midagi. Ega see ongi täitsa võimalik, mitmed on niimoodi leidnud. Ma vaatasin linnukesi ja neid väikeseid "montana siiseleid", kes igal pool ringi sibasid. 

Ma ei teagi, miks need kanjonid mulle nii meeldivad. Lihtsalt on kuidagi erilised oma kujult ja värvidelt. Tuleks teinekordki. 

Aga jah, hüvasti, matkaseiklused! Oli tore. 

Ja siis läksime tagasi... rapsipõldude vahele! Siin on huvitav vaadata veel seda, et keset põlde on tihtipeale näha neid õlipumpasid, mis maa seest õli välja kaevandavad. Ei, mitte rapsiõli, ikka seda, millest bensiini tehakse. Ma pole kunagi näinud, et seda keset põldusid tehakse, aga nii see tundub olevat. 

Päeva teine vaatamisväärsus oli vana söekaevandus nimega Atlas Coal Mine. Kes ajalooõpikutest ei mäleta, siis süsi oli midagi, millest vanasti sõltus kõik. Sellega saadi majad soojaks ja rongid liikuma ja elektrit tehti ja mida kõike veel. See oli põhiline energiaallikas. Kanadas kaevandati sütt väga mitmes kohas. Praegu seda muidugi enam ei tehta, me oleme leidnud palju muid energiaallikaid, kuid muuseumiks on see kaevandus alles jäetud. 

Sõitsime selle väikese rongikesega ka. Ärge muidugi rongi väiksusest end petta laske, see tegi nii tugevat häält, et mu kell hoiatas valju müra eest. Ma sain ainult nii seal sees olla, et surusin kõrvad kinni. 

Siis, kui rong seisis: 

Müts ja pealamp, mida kaevurid kasutasid. Selle valgusallikas oli ehtne tuli. Mis tingimused... 

Giid rääkis lugusid ka, kuidas inimesed töötasid ja kuidas osa neist olid 8-aastased lapsed, kes pidid tegema 8-12-tunniseid päevi kottpimedas raskeid asju tassides ja kuidas nad posti külge kinni seoti, et nad minema ei jookseks. Õhtul kandsid isad neid kätel koju, sest lapsed ei jaksanud isegi kõndida. Mul läks süda pahaks. 

Tugistruktuuride majad, mis olid ratastele ehitatud, et neid ühest kohast teise saaks vedada: 

Pärast seda laste lugu tundsin, et ma ei tahagi seal eriti ringi vaadata. Tuju tegi paremaks see, et kanadalased lasevad rahus loodusel üle võtta. Näiteks sinna suurde ehitisse on linnud pesasid teinud ja nad osutasid aktiivselt ja uhkelt linnupisadele. Tugistruktuurimajades elavad mesilased. See võttis pisara silma. Jumal tänatud. 

Lõunat sõime Kanada kuulsas aasia kiirtoiduketis nimega Edo. Lõhesushit polnud kahjuks. Ma kanaga või krabiga või krevetiga sushit ei tahtnud, seega tulid kurgi- ja avokaadorullid. 

Rohkem me midagi teha ei jaksanud. Sõitsime Calgarysse ja tulime oma AirBnBsse ära. Ville käis veel pesulas viimast pesu pesemas, mina vahtisin oma tobedat seriaali, mille lõpp mulle üldse ei meeldinud. 

Ilus ja suur koht on, suur elutuba ja suur magamistuba ja suur vannituba. Omanik tundub kergelt kummaline, sest on igale poole mingeid sildikesi ja juhiseid jätnud, näiteks pärast dušši peaks kahhelkividelt vee maha kraapima jne, aga muus osas täitsa viisakas.