Kanada kõige tähtsamad vaatamisväärsused ja 7 tundi sporti järjest

Mul pole isegi sõnu, kui intensiivne eilne päev oli. Lihtsalt metsik. Ületasime end väga mitmel rindel. Ja Kanada ületas ennast samuti. 

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma veidi taustsüsteemi tutvustama. Nimelt - Kanada ühed kõige kuulsamatest vaatamisväärsustest on kaks türkiissinise veega järve mägede vahel - Lake Louise ja Lake Moraine. Nagu arvata võite, siis rahvast, mis neid näha tahab, on väga palju. No ma räägin siin ikka miljonitest aastas, Lake Louise piirkonnas oli näiteks üle-eelmine aasta 4.28 miljonit külalist. See on jõhker mass! Selle tõttu on ka järvede juurde pääsemine raskendatud. Paar aastat tagasi otsustati, et Lake Moraine juurde üldse enam ise autoga sõita ei saa, pead võtma bussi. Aga bussid on ju ka nii täis! Kanada rahvusparkide ametlik organisatsioon müüb bussipileteid ja kui mina ükskord planeerimiseni olin jõudnud, olid need bussipiletid juba ammu välja müüdud. Mingi osa piletitest tuli müüki 2 päeva enne pargi avamist täpselt kell 8 hommikul, proovisin pihta saada, aga ei õnnestunud, kell 8:01 oli kõik kellaajad ja kõik piletid välja müüdud. Nojah. 

Hommikune autosõit järvede piirkonda: 

Väga kurb oleks olnud, kui olekski nägemata jäänud need müstilised järvekesed. Lake Moraine on isegi ühel Kanada rahatähel... Kui hakkate guugeldama näiteks Kanada, siis Moraine järvest tulevad esimesed pildid. No ikka väga tahtsin näha neid. Mis siis teha? Üks võimalus on võtta tasuline bussituur, mis lubab sul tunnikese ühe järve ääres olla ja tunnikese teise ja siis tagasi "koju", maksab veel hingehinda ka. Polnud parim variant. Siis aga juhtusin guugeldades sellise info peale, et Lake Louise juures "külakeses" (3 poodi, turismiinfokeskus, vetsud jne) laenutatakse elektrirattaid ning sellega saab ilusasti mõlema järve ääres ära käia. 

Hommikusöök selles samas külakeses, ikka peekon ja munad ja kartulikoogid, juurde kookosvesi: 

Okei, mõeldud-tehtud! Ega see rataste laenutamine ka odav polnud, kokku läks meil umbes 150 eurot kahepeale, aga no mis sa teed. ikka tahaks näha neid kohti. See rataste värk lahendas meil ka parkimismure, saime auto kohe rattalaenutuse parkimiskohtadele jätta. Nende kodulehel oli, et tulge enne 9, muidu on kõik parkimiskohad täis. Panime eilseks lausa äratuskella, et kell 5.30 üles saaks ja 6 minema hakkaks ja kell 8 seal oleks. Kõik õnnestus. 

Seega - meil olid elektrirattad! Mul väiksem, Villel suurem vastavalt meie pikkustele. Koos ratastega laenutati muidugi ka kiivrid ja rattalukk, et järvede ääres need ilusasti kinni saaksime panna. Ideaalne! Hakkasimegi muudkui väntama. Otsustasime esimeseks sihtpunktiks võtta kaugema järve - Lake Moraine, kuhu oli 15 kilomeetri pikkune sõit. Muidugi - ülesmäge. 

Tegelikult võttis see sõit päris võhmale. Elektrist oli abi küll, aga pidi ikka korralikult tööd tegema. Sõitsime seda 15 kilomeetrit umbes tunnike. Õnneks palju autosid tee peal ei olnud, sest tee oli ju kinni pandud, ainult bussid sõitsid mööda ning neid palju ei olnud. 

Kui lõpuks allamäge sõita sai, oli pidu laialt. Mõnus! Vaated olid lummavad. 

Jõudsimegi Moraine järve juurde kohale. Oh, õudust, kui palju inimesi! Villel kohe stressitase tõusis ja mitte vähe. Pildistamisjärjekorrad, kivi otsa piltide saamiseks järjekorrad. Naised, kes muudkui kostüüme vahetasid, et seda ideaalset pilti saada. Pered. Spetsiaalsed fotograafid kaasas. Lihtsalt Väga Palju Inimesi. 

Aga noh, oli ka, mida vaadata. 

Lake Moraine on tõesti nii ilus, kui piltidelt paistab. See sinine vesi on ebamaine. Kui lisada veel mäed ja punased kanuud, mis vaikselt järvel liuglevad, siis ongi paradiis. Üks kõige ilusamaid kohti, kus me kunagi käinud oleme. 

Ning ei saa mainimata jätta ka järvevaatlusplatvormi teist külge, millelt avanes vaade lõpmatutele metsadele ja kõrguvatele mägedele. Seal oli palju vähem rahvast ja seal istusime kohe mõnda aega. 

Kui saime oma pildikese kätte (palusime kelleltki), siis Ville soovis kohe minema hakata. Ma oleks ehk veel jäänud natukeseks, aga Villel oli väga ebamugav selle massi sees. Seal oli sadu ja sadu inimesi. Aga okei, liikusime edasi. Olin juba kodus valmis vaadanud väikese matkakese, mille Moraine juures teha saaks. Asusime teele. 

Enamik teest kulges mööda metsarada ja kuigi ma arvasin, et tõusu on sellel matkal kokku 275 nagu kusagilt lugesin, siis tegelikult oli seda ainult 132. Jalutuskäik pargis, ma ütlen! Jõudsime kauni järvekese ümber, kus polnud palju rahvast. 

Ville lemmikvaade - rohelus ilma inimesteta: 

Istusime maha ja sõime kaasavõetud snäkke, milleks olid erinevad pähklid, proteiinibatoonid (mul marjabatoonid), vesi, Villel ka vinnutatud veiseliha jne. See oli eilse päeva üks suurematest söögikordadest, kui siin nüüd tagantjärele vaadata. 

Kokku kestis matk 2 tundi ja ei võtnud väga võhmale. Jõudsime Lake Moraine juurde tagasi, vangutasime inimhordide peale pead, proovisime nende vahelt veel viimaseid pilke imeilusale järvele saada ning asusimegi ratastega uuesti teele, sihtpunktiks Lake Louise. 

Imeilus, onju? 

Ratastega sealt Moraine juurest alla tulla oli päris hirmus, sest sõitsime allamäge. Hoidsin kogu aeg pidurit valmis. Ville sain allatuleku maksimaalkiiruseks 60,5 km/h, mina ise ei julgenud kiiremini sõita kui 51 km/h. Tulime alla 20 minutiga. Veel 10 minutit ja Lake Louise oligi seal. 

Lake Louise on sama ilusa värviga järv kui Lake Moraine, aga tunduvalt suurem. Selle kaldale on ehitatud isegi suur hotell, mida lossiks nimetatakse ja mille ööbimiskohad on väga kallid. Kogu piirkonnas on isegi lihtsam tuba kõrghooajal umbes 600 eurot öö ja see on kusagil järjekordses Aibnb keldris. Lossitubade eest tuleb välja käia oluliselt rohkem raha. 

Mina aga tahtsin matkale, sest mul oli see ju päevaplaanis kirjas! Ville oli väga kahtlev, me olime selleks ajaks juba ca 4 tundi aktiivsed olnud, aga mina ikka surusin. Kuulus matk tuli ära teha. 

See matk oli VÄGA raske. See poleks olnud nii raske, kui meil kogu seda päeva rapsimist all ei oleks olnud, aga sel hetkel oli see väga raske. Kokku tõusime paari tunniga 400 meetrit. Me polnud muidugi ainukesed, terve rada oli rahvast täis, ühtegi vaikset kohta polnud. Ma ikka nii imestasin, kuidas kõik nii heas vormis on! Aga eks sinna ongi kogunenud need sportlikumad meist ja selle 4 miljoni hulgast leidub selliseid ka väga palju. 

Osa tulid ka hobustega: 

Matka enda nimi oli Lake Agnes trail, mis viis siis järve äärde nimega Agnes. Esimene peatuspaik oli aga väiksema järvekese ääres, millel nimeks Mirror Lake ehk siis Peeglijärv. Oli tõesti ilusa peegeldusega ja värv meenutas neid esimese päeva Grassi Lakes värve. 

Kusjuures, omajagu inimesi matkasid lastega ja koertega. Lapsed (ja ka koerad) olid tihtipeale kõhu- või seljakotis. Väiksemad tatsasid ise. Meie poiss küll ise poleks 400 meetrit tõusu teinud... Halb kasvatus? :D

 

Ja siis rügasime edasi Lake Agnese juurde. Püha issand, kui raske. Villel oli pulss maksimaalselt 190 peal, mul kah sinnakanti, enamik teest 150-160. Kaks tundi järjest sellise pulsiga lasta oli metsik pingutus. Preemiaks siis Lake Agnes: 

Lake Agnese juures on ka kuulus teemajake, mille järjekord oli nii pikk, et me isegi ei kaalunud seal tee joomist. See turismielu on ikka nii suurte plusside ja miinustega. Imeilusad kohad ja palju inimesi, kes sama arvavad... 

Meie aga istusime higistena maha ja tegime ära oma päeva teise suurema eine, mis koosnes jätkuvalt pähklitest, marjabatoonidest, Villel sama vinnutatud liha ja ma olin talle ostnud ka küüslaugunaane. Joogiks vesi. Vaadeteks mäed: 

Vöötoravaid oli seal palju ja nad olid väga julged, sest tahtsid meilt midagi saada. Eks ühe mahakukkunud rosinakese said ka. Neid tegelikult ei tohi toita, see on rangelt keelatud ja ma ei näinud ka kedagi, kes toitnud oleks. Aga noh, ronis teine mulle lausa sülle kontrollimaks, kas ma ikka reegleid tean. Teadsin ja ei andnud midagi. 

Tagasitulek oli südamele lihtsam, aga jalgadele raskem. Mu põlved ikka valutasid korralikult ning see matk ei tahtnud ega tahtnud lõppeda. Me ei saanud uimerdama ka jääda, sest rattad tuli õigeks kellaajaks tagasi viia, muidu oleks trahvi saanud. Vaated olid taaskord väga, väga ilusad. Need mäed teevad mind õnnelikuks. 

Tagasitulles oli Peeglijärv veel ilusam kui üles minnes. Tuul oli vaibunud ja peegeldust oli hästi näha. 

Puude vahelt paistis ka Lake Louise oma mürgivärvi veega. 

Lõpuks jõudsime alla oma tudisevate jalgadega. Kokku läks matk umbes 3,5 tundi. Hea oli tagasi all olla. Kõndisime läbi rahvamassi rataste juurde, et siis veel väike rattasõit otsa teha. 

Kui rattad ära andsime mõtlesime, et oleme reaalselt surnd. Võtsin poest paki kartulikrõpse, hummust, veel ühe suure veepudeli, Villele Red Bulli (2h sõitu oli ju veel ees!) ja suure koti kirsse. Sõitsime otse majutuskohta, sest kui me veel sööma oleks läinud, siis poleks me sealt enam püsti saanud. See oli ikka väga intensiivne päev. 

Mäed ja rohelus ja karud ka

No mida mul öelda on? Siin Kanadas on üks päev ilusam kui teine. 

Esiteks raporteerin ajavahe ületamisest: magama vajusime umbes kell 21 ja ärkasime umbes kell 5.30. Viimased tunnid olid minu jaoks küll liiga rahutud, aga polnud ka väga hullu. Unerohtu keset ööd võtma ei pidanud. Hommikul olime puhanud ja krapsakad, kuigi kodust väljusime laisalt kella 7 paiku, hehe. Jätsime selle keldrikorteriga hüvasti ja läksime hoopis hommikusööki sööma. Parim söök siiani! Mina võtsin sooja kausi, kus sees olid kartulid, peekon, tomatid, 2 pošeeritud muna, juurde puuviljataldrik. Villel oli peekon ja munad ja röstsaiad ning kohvi. Kokku 36 eurot! Kallim kui Eestis kindlasti ei ole. 

Ja mis siis muud teha, kui jälle matkama minna, onju. :D Kunagi oli meem, et "Your dream life doesn't have to involve hiking." Well, it does for me! Siin Kaljumäestiku jalamil ei ole tõesti paremat tegevust, kui mööda metsi ja mägesid ringi jalutada. 

Veetsime täna terve päeva Kananaskise rahvuspargis. Marii ütleski, et seal käivad kohalikud, Banff on turistidele. Panen nüüd siia kohe Kanada kaardi ka ja selle osariigi, kus enamiku ajast veedame - Alberta. Keegi veel küsis Eestis, et mitmes kohas käite, mitu osariiki läbite? Ohjah, ega Eestis tundubki Kanada selline mõõdukalt suur riik. Aga teate, Alberta ise on juba suurem kui Prantsusmaa ja me näeme väga väikest osa sellest. Kogu Kanada on 220 korda suurem kui Eesti. 220! Inimesi ei ole siiski 220 korda rohkem, Kanadas elab kokku umbes 41,4 miljonit inimest, seega kui juba Eestis on palju ruumi, siis Kanadas on seda metsikult. 

Leiate Alberta üles? Ja Calgary, kuhu maandusime? 

Igatahes Kananaskis oli meie päeva sihtpunkt. Sellega eile lõpetasime ja täna alustasime, läksime nimelt uuesti selle Highwood Passi juurde, sest olin sinna meile matka valmis vaadanud. Originaalis tahtsin siniste järvede äärde minna, aga seal oli täna kehva ilm, otsustasime, et teeme selle homme. 

Autost polnudki veel pilti pannud, sellise väikese Hyundaiga sõidame ringi: 

Matka valik osutus keeruliseks. Tahtsin alguses teha matka nimega Arethusa Cirque, aga seal polnud head parkimiskohta ja rada tundus ka kuidagi kahtlane, seega sinna me ei läinud. Läksime hoopis kõrvalasuvale rajale, millel nimeks Ptarmigan Cirque ja mille kohta me midagi ei teadnud. Internetist kah vaadata ei saanud, sest mägede vahel on täpselt 0 levi. Otsustasime, et võtame riski ja et kui liiga raskeks läheb, siis pöörame ringi ja tuleme tagasi. 

See matk Algas kõrguselt 2100 meetrit ja metsavahel oli lumi maas. Väljas oli 8 kraadi. Mõtlesime Villega mõlemad, et kuidas see lumi küll ära ei sula... Ei teagi, kõrval vohas muru ja õitsesid lilled. 

Läbi metsa mäkke tõusta oli omajagu raske. Kõrgus ka veel juurde, võttis täitsa hingeldama. Pulss oli pidevalt seal 150-ringis. Vahepeal tuli üks noormees koeraga vastu, küsisime, et kui kaugel sihtpunkt on, ta ütles, et oleme peaaegu raskest kohast läbi ja ärgu me muretsegu, ta on seda teed matkanud lapsest alates, on tegelikult üsna lihtne. Neil kanadalastel on ikka korralikult võhma... Aga üks hetk see mets ja intensiivne tõus läbi said: 

Sel korral muide võtsime selle karusprei kaasa ja tutvusime veel omakorda protseduuriga, et kuidas siis ikkagi täpsemalt seda kasutama peaks. Parklas harjutasin turvakorgi äratõmbamist ja sihtimist. Lugesin internetist varasemalt veel juhised ka läbi, et mida karu juures tohib teha ja mida mitte. Karusprei pidi vältima 90% karurünnakutest. Abiks ikka! See Highwood Pass on kuulus oma grislikarude poolest, neid pidi siin väga palju olema. 

Me matkasime metsast välja mäeaheliku sisse, seda see Cirque nimi sellel rajal tähendaski. Nii eriline! Nii suur! Te ilmselt vaatate, et pildid on ilusad, aga ausalt, need lihtsalt ei annagi edasi kogu seda suurust, mida näha saime. 

Ilm oli vahelduv, koos päikesega oli ikka üle 10 kraadi ja võtsime vammuseid vähemaks, aga aeg-ajalt oli kõva tuul ja siis oli seda tuulekat me dressikate peale väga vaja. Puff, loomulikult. Soe peapael. 

Mäenõlvadel õitsesid lilled, see oli imekaunis. Siinmail on wildflower üks oluline sõna ja tähtis osa loodusest. Lapsi õpetatakse juba koolis hoolega loodust hindama ning sellega arvestama. Rajalt kõrvale ei tohi astuda, sest muidu astud lilledele peale ja nad saavad viga. Selle kohta oli palju silte väljas. Reegel on, et pärast matka jätad looduse paremasse seisu, kui see oli enne. Prügi mahaviskamisest ma ei hakka rääkimagi, see on kanadalaste jaoks ilmselt lausa üks kümnest surmapatust. Me tõesti ei ole mitte kusagil, ei teede ääres ega metsaradadel prügi näinud. Absoluutselt 0 prügi igal pool. 

Mäeaheliku ametlik matkarada lõppes sellise vaatega. Osa matkajatest läksid edasi kiviklibu peale ronima, me mitte. 

Meie nautisime kosevulinat ja puhkasime. Tõus polnud küll suur, vaid 240 meetrit, aga seljad võttis higiseks ja nii mõnus oli mägede vahel päikese käes lihtsalt mõnuleda. 

Alla tulles nautisime vaateid vastasmägedele ning olime hoolikad, et oma libedate tossudega lume peal ei libiseks. Neid napikaid oli omajagu. Jah, peab ikka normaalsed matkasaapad ostma endale. 

Oli see vast ilus matk! Selline tore üllatus ja täpselt meile sobiv raskusaste. See matk tegi mind väga õnnelikuks. 

Edasi hakkasime tagasi sõitma, aga enne seda tahtsin käia vaatamas veel ühte ägedat rippsilda. See oli veel üks matkake, aga hästi väike, ainult 1 kilomeetri pikkune, samas üllatavalt tõusu isegi oli. :D Seda ma ei oodanud, arvasin, et kulgeme laugel maal. Võttis taaskord võhmale, endise matka väsimus oli ju all veel. Sild ise oli siiski vinge ning isegi mina julgesin oma kõrgusekartusest hoolimata sellest üle tatsata. 

Mõtlesime alguses veel ühe väikese jalutuskäigu teha, aga siis saime aru, et tõesti on nüüd kõik, me olime väsinud ja näljased. Pöörasime auto Kananaskisest välja sõitvale teele. Aga ohh, need vaated. Lihtsalt vaatasingi suu ammuli aknast välja. 

Kitsed ütlesid kah tere: 

Kitsede pildi peale tuleb mul ju veel üks oluline asi meelde - me ju nägimegi täna karusid! Hakkasime matkalt tagasi tulema ja märkasime tee ääres seisvaid autosid. Aeglustasime siis meiegi oma hoogu ning seal nad olid - ema kahe pojakesega. Läksid küll üsna kiiresti põõsaste vahele peitu ja ega me järgi neile ei jooksnud, vaid sõitsime edasi. Ühtegi normaalset pilti kahjuks ei saanud, aga linnuke on kirjas - nägime Kanadas karusid! Kui lahe! 

Lõunat sõime ühes First Nationi söögikohas. Ma ei teagi, kuidas seda First Nationit paremini tõlkida. Põlisrahvas? Indiaanlane ei sobi vist enam öelda, jah? Eks põlisrahva ja sisserändurite vahel on siin konflikte juba aastasadu, kuid vaikselt tundub, et hakkab leevenema. Samas äkki see tundub niimoodi vaid minule. Mul lootus siiski püsib. 

Söök oli hea, võtsin kalkuniprae, Ville aga võikana: 

Pärast vaatasime külastuskeskuses ringi ning lugesime hõimurahva kohta erinevaid lugusid. Mind üllatas näiteks see, et Ameerika põlisrahvas oli monoteistlik. Millegi pärast arvasin, et see nii ei olnud, loodusrahvas nagu nad on. Aga jah, neil oli üks Creator. See kindlasti aitas kristluse levitamisele kaasa. 

Täna on meil siis uus ööbimine - Calgary ääres asuv Bed and Breakfast. Hea oli sellest keldrist ja kanepihaisust välja saada ja midagi muud kogeda. Meie kodu järgmiseks 2 ööks asub üsna keset põlde, siin on hobused ja koerad ja papagoid ning perenaine on pärit Inglismaalt. 

Neil on 3 renditavat tuba, üks on King, teine Queen ja kolmas Budget. Meil on see kolmas. :D Aga noh, käib kah. Siin tõesti oli mõistliku hinnaga ööbimist praktiliselt võimatu saada, seega hea, et selle budgetigi saime. 

Tulime varakult tuppa ära, homme on suur päev. Unes näeme tõenäoliselt ainult mägesid.