Jõudsime saarele!

Jess, ära tegime, me jõudsime siia saarele! Me oleme Koh Changil. 

Hommikul oli seal ilusas hotellis küll tunne, et palun, kas võiks veel siia jääda. Nii täiuslikud vaated, puhtad toad, mõnusad voodid. Kõik magasid hästi. Ma isegi ei hakanud õhtul blogi kirjutama, vaid lihtsalt läksin magama, et välja puhata. 

Felix oleks samuti sinna kauemaks jääda tahtnud, igasugu toredaid vidinaid oli. 

Hommikusöök on senistest ikka kõige rikkalikum olnud. Pakuti sooja toitu ja külmlauda, nii aasia kui läänemaailma kõige tavalisemaid hommikusöögivariante. Mina sõin alustuseks salati, siis muna ja seemneid ja smuutit ja siis veel magustoiduks paar saiakest ja puuvilju. Saiakesi nad teha ei oska, aga arbuus ja draakonivili olid lihtsalt täiuslikud. 

Hiljem käisid noored veel ujumas, mina kirjutasin blogi ja pärast seda hakkasimegi üle 3 tunni kestva sõiduga peale. Otsustasin kohe hommikul, et kuna meil kiiret ei ole, siis võtame rahulikult ja teeme rohkem peatusi. Ei tahtnud enam järjest 2,5 tundi sõita, see ikka võttis liiga läbi. Ca 40 minutit pärast sõidu algust pidimegi juba peatuse tegema, sest mina tahtsin vetsu ja Felix hakkas kurtma, et tal on kõht tühi. Ausalt, just tõusime hommikusöögilauast. 

7-Eleven oli esimene peatus, see on igas riigis kah ikka omamoodi, siin klassikaline Aasia võbe: 

Mõtlesin kohe, et see tagapingimees ilmselt protesteerib rohkem kui korra meie sõidu jooksul, ja leidsingi mänguasjanurga, kust talle ühe wannabe Legodest ostsin. Oi, ta oli rõõmus. Hiljem tuli muidugi välja, et Lego ta autos kokku panema ei hakka, sest kardab, et jupid kaovad ära. Oleme last vist liiga palju hirmutanud, nüüd omad vitsad peksavad. 

Snäkke sai autosse palju. Proovisin paari uut asja, ma ikka iga kord üritan end ületada. Enamasti on selleks midagi magusat, tundub turvalisem, aga täna sain Johanna õhutusel ka uue maitsega vetikakrõpsu süüa, päris okei oli. Johanna armastab neid. Johanna on muidugi veidi aega ka Jaapanis elanud, teabki igasugu kahtlast kraami, mida poes müüakse. 

Üldiselt oli sõit rahulik. Vasakpoolne liiklus on täiesti tavaliseks muutunud, kiiretel hetkedel ikkagi vasak käsi haarab suunatule järgi ja mitte parem, aga muidu on okei. Saabki aknaid puhtamaks. :D Seekord oli tee isegi üsna roheline, kuid näha oli, et kõik metsad, millest möödusime, olid inimtekkelised ehk selgelt inimeste istutatud. Tore näha, et rohelust taastatakse. Võtab kindlasti temperatuuri ka madalamaks, eile näitas auto termomeeter 37 kraadi. Iga varjuline kohake oli abiks. 

Üks nutupaus siiski tuli ka, kui jalgu tahtsime sirutada. Felix vist kukkus kuidagi, ma ei saanudki aru, et kuidas, ja hakkas järsku nutma, et tahab issit. See on ta tavaline modus operandi, kui haiget saab või muu häda on. Ta tahtis issile KOHE helistada. Eestis oli parasjagu kell 7-8 vahel hommikul, aga ikkagi helistasime ja issi võttiski vastu, kuigi ise alles pooleldi magas. Poiss rahunes ja sõi jäätist ja elu läks ilusamaks. 

Poes jäätist ostes ikka vaatan seda nende meigiriiulit. Kummaline, nii kummaline... 

Teadsin, et saarele saab praamiga, aga tegelikult polnud ma praami kohta internetist midagi uurinud, mu yolo-tase saavutas pärast majutuste ja auto broneerimist ning vaatamisväärsuste kaardistamist maksimumi ja rohkem midagi uurida ei suutnud. Eks see ehku peale minek oli, plaanisin lihtsalt kohale sõita ja vaadata, kuidas on. Et kas on nagu Saaremaale minekuga, et peab tipphooajal tundide viisi ootama või saab kohe? Meie üllatuseks nägime kiirelt liikuvas praamijärjekorras seistes juba kaugelt suurt silti CASH ONLY ja tuligi väike paanika, sest sularaha oli meil alles umbes 700 bahti, mis on siis ca 20 eurot. Auto + 3 inimest võivad vabalt rohkemgi maksta... Õnneks hindasime ka seda summat valesti, sest kogu kupatuse üle vee viimine maksis ainult 340 bahti ehk 10 eurot. Jäi veel ülegi! Panime oma raha sellesse piletiputkast väljaulatuvasse liblikavõrku (true story) ning sõitsime rõõmsalt edasi. 

Praam oli täielik kökats. Katkine, kulunud. Mis seal imestada tegelikult, see on ikkagi Kagu-Aasia, kuid samas üllatas ikkagi. Hoidsin poisil kullipilguga silma peal, et kusagilt august vette ei kukuks. 

Praami peal olek oli ise imehea. Nii sinine vesi... Tuuleke... Koh Chang oma rohelusega. Ikka täielik paradiisipilt. 

Sadamast majutusse sõitsime 19 minutit, mis olid isegi päris huvitavad, sest siin on ju mäed! Võinoh, künkad, aga eestlaste jaoks ikkagi mäed ja veel päris järsud. Majutusse jõudes tundsin, et jess, nüüd algab päris puhkus. Kõik oligi täpselt nagu piltidel, mille järgi ma selle valisin. 

Basseiniala: 

Meie suur sirmiga kaheks eraldatav tuba: 

Pärast kiiret tutvust hotelliga läksime süüa otsima. Esialgu kõndisime, aga peagi hakkas nälg ja väsimus nii närvidele, et iga cash only vastuse peale juba vihastasin ning võtsime auto ja sõitsime lähima sularahaautomaadi juurde. Kohe seal samas oli itaalia pitsakoht, pärast seda jamamist vajasime mingit tuttavat toitu ja nii me seal oma hiigelpitsadega istusime. 

Hiljem ostsime 7-Elevinst mõned snäkid ning turistipoest Felixile kätised, sest ta vest hõõrub. Felix nurus minult veel ühe suure veepüssi, no ostsin selle ka. On mul siis kahju kulutada seda 5 eurot ja 80 senti veepüstoli peale? Muidugi mitte. :D Vahel proovin teha ikka mõtlikku nägu, et kas osta või mitte, kuigi sisimas tean, et loomulikult ostan ma talle veepüssi, pole küsimustki. Ta tegelikult paljut ei taha ka, ainult vahel küsib midagi. 

Koju minnes läksime kõik basseini ja veetsime seal vist poolteist tundi järjest. Ujusime, mängisime, pildistasime, jahtusime. Parim aeg üldse. 

Kui päike looja hakkas minema, siis ütlesin teistele, et läheme nüüd randa ka ikka loojangut vaatama. Felix vist polnudki oma elus päriselt päikeseloojangut näinud, sest ta küsis täiesti imestunult, et kuhu päike läks? Vau, ma poleks arvanudki, et see seos veel loomata on ta peas. Aga nüüd on see seal! 

Loojang oli kümme kümnest, ausalt. Need värvid reaalselt ravivad kõike, mida ravida saab mu peas. See on nagu kullast pai. 

Kogu rand on imeilus. Me oleme nii heas kohas. Isegi teisi eestlasi kohtasime kohe seal samas, ööbivad meiega samas hotellis. 

Õhtu möödus lego kokku pannes, multikat vaadates, puhates. Me oleme kohal. 

Raske sõidupäev

Uhh, eile oli üks raske päev, millest suure portsu veetsime autos. Kokku oli sõiduaega 4,5 tundi + ummikud, tegelikku autoaega tuli kindlasti üle 5 tunni. Õnneks preemia oli ilus: 

Hommiku jätsimegi vantsudega hüvasti. Mul on ikka nii hea meel, et oma turistiraha just sellisesse kohta viisin. Saavad veel rohkem head teha. Meie aga suundusime tagasi Bangkoki poole. Esimeseks peatuseks valisin välja poole tunni sõidu kaugusel oleva hiiglasliku mao. Või on see draakon? 

Nende reisipäevade peatuspunkte valisin suuresti Google Mapsi rakenduses surfates ning piltide pealt tundus äge. Oligi! See on Tai suurim Naga-kuju ja kirjade järgi täiesti käsitsi valmistatud. Minu meelest väga vinge koht, kus kiire peatus teha. Nüüd loen, et Naga oli seitsmepealine madu, kes Buddha kunagi uputusest päästis, kui Buddha puu all mediteeris ja üleujutust ei märganud. Ma seda lugu teadsin juba kaugest kooliajast, aga näed siis, see värviline elukas oli samuti Naga. 

Piltide pealt on raske aru saada, kui suure atraktsiooniga tegemist oli, aga kinnitan teile, et oli väga suur. 

Ja siis asusimegi teele. Sõitsime ühes jutis ära 2,5 tundi tagasi Bangkoki. Esimesed poolteist tundi olid okei, viimane tund oli väga raske juba. Samas polnud mõtet mingit peatust ka teha. Teised pidasid paremini vastu, kusjuures, mina olin see hädine. Ma polnud öösel kuidagi hästi maganud ka, kehva oli olla ja kokakoola ei turgutanud. Migreen. Noh, kogu kompott. Aga kohale me jõudsime! Olime järgmises peatuspaigas, milleks oli Bangkokis asuv The Ancient City ehk siis ülisuur vabaõhumuuseum Tai kultuuripärandi tutvustamiseks. 

Kui Naga kuju oli kõrge, siis The Ancient City oli lai. Maa-ala, mida see muuseum enda alla võttis, oli hiigelsuur. Ma arvan, et mitu korda suurem kui Tallinna Vabaõhumuuseum. Nüüd loen veel, et see on kujult ka Tai-kujuline ning mõtlen, et vau, see tõesti oligi. 

Ma tegelikult kahtlesin, kas minna või mitte, aga lõpuks osutus kaalukausi kõigutajaks fakt, et seal saab golfikäru laenutada ja kuna Felixile elevantide juures olevad golfikärud niiii meeldisid, siis tuli ikka minna ja muidugi ka see kärukene laenutada, millega 116 kuulsa monumendi replika vahel ringi sõita. Tegelikult oli ülimugav viis. Jalgrattad oleksid tasuta olnud, aga ei, kraade oli 34 ja me poleks jõudnud. 

Esiteks läksime üldse sööma, sest olime sõidust juba päris näljased. Felix sai shaved ice nimelise magustoidu, mida piltide pealt lunis. Aga olge mureta, sõi ära ka terve taldrikutäie kana, mõned kurgid, vist paar ampsu riisigi. Tellisin meile veel paki krõpse, aga kohale tuues märkasin, et need on kalmaarimaitselised ja saatsin kohe tagasi. :D Ma nimelt proovisin siin nende küpsetatud kalmaarikrõpse, pidin peaaegu et oksele hakkama. Esimest korda proovitud mango sticky rice oli küll täitsa okei magustoit. 

Nagu arvata võite, siis kõiki 116 atraktsiooni me läbi käia ei suutnud. Erinevalt Tallinnas asuvast vabaõhumuuseumist, oli seal suur hulk atraktsioone lihtsalt stiliseeritud ehitised. Osa oli originaali järgi nullist ehitatud, osa aga kusagilt kaugelt sinna veetud ja uuesti kokku pandud. 

Need stiliseeritud ehitised olid enamikus üsna tobedad. Pigem nagu kitš, kui midagi muud. 

Originaali järgi ehitatud olid mõned ikka väga elutruud. Taaskord tulid meelde Myanmar oma tuhandete templitega ning Kambodža Angkor Wat. Need olid ikka ka ilusad reisid. 

Kui oleks saanud, siis oleksin seal terve päeva veetnud, audiogiidi võtnud ning kogu ala läbi käinud. Paraku olid mul siiski need minionid, kellega samuti arvestada tuli. Reisimise valu ja võlu, onju. Mitmetes kohtades peatusime nii, et need kaks jäid "autosse", ma tegin kiire tiiru ja lugesin sildilt infot. Kõikidel siltidel inglisekeelset infot polnud, siis vaatasin Google Lensi abil suuremad tutvustused üle. Johanna sai veidi harjutada autojuhiks olemist, tal tuli päris hästi välja. Ehk annab motivatsiooni juhiload ära teha. :D 

Aga müts maha muuseumi tegijate ees, nad on tõesti tegijad. Paaris kohas oli näha, kuidas neid replikaid konstrueeritakse, suu jäi lahti. Näiteks olid nad ehitamas tervet mäge... 

Kahes palees käisin sees ka, kõik kulda täis. Ikka väga vinge! Olgugi, et osa on kitš, siis soovitan sellegipoolest, kasvõi selleks, et näha, kuidas Tais asju tehakse. 

Ja loomulikult pakuvad ka teised turistid alati huvitavaid people watchingu hetki: 

Suure turistimistöö preemiaks sõime jäätiseid. See granadilli-mahlajäätis oli kõige parem mahlajäätis, mida elus söönud olen. Okei, ma armastan granadilli, aga siiski. See oli kõige parem. 

Ning nagu arvata võite, siis järgmised tunnid taas sõitsime. Päike oli parema nurga all, ei paistnud silma, valgus oli hea soe. Ma küll arvasin, et sõidame looduses, sest see pole enam Bangkok, aga oh, seda naiivset eestlast. Kagu-Aasia inimtihedust ei anna Eestiga võrrelda. Siin on ikkagi inimesed igal pool. 

Ma olen uhke, et Felix nii tublisti vastu pidas. Ütlesin kohe reisi alguses, et autos telefoni ei vaata ja sellest oleme saanud kinni pidada. Ma lihtsalt ei taha, et ta kogu aeg pea telefonis on, tahan, et vaataks välja, näeks ümbrust. Autoga sõitmine on nii mugav viis seda teha. Felix leiutab ise mänge seal tagaistmel, peamiseks on pood, kus saab raha osta ja siis meie ütleme, mitu bahti me ostame. :D Selles poes on kõik tasuta, ise me raha eest midagi maksma ei pea. Paradiis, ausalt. 

Te ilmselt märkate, et Felixil pole turvatooli. Olin selle autorendis küll broneerinud, aga nad ütlesid, et Felix on selle jaoks kaugelt liiga pikk, nende 5-aastased on kaks korda lühemad vm. Teine teenindaja ütles, et see tool on üldse kuni 3-aastastele ja suuremate laste toole neil pakkuda pole. Alguses panime Felixile osa riietest padjaks istumise alla, aga ta ei tahtnud. No mis teha, ikka turvalisem kui mopoga sõita. 

Mingi hetk me ikkagi siia hotelli jõudsime. Selle hotelli broneerisin ühe päeva enne reisi algust, aga ikkagi ei mäletanud, et millise toa kinni panin. Me olime Johannaga päris üllatunud, kui nägime, et tegemist on ikka väga ilusa hotelliga. 

76 euro eest saime sellise majutuse: 

Vaade rõdult: 

Õhtul jahutasime oma väsinud kehasid mõnusas basseinis ning kuulasime merekohinat. 

Õhtusöögirestoranis olid ainult lääne toidud, nii kahju. Tellisime Felixile mac and cheese, aga ta ei nõustunudki seda sööma. Tellisime siis friikad otsa. Ohjah... Vali oma lahingud, onju? Minu burger oli väga keskpärane, aga selleks hetkeks olin nii väsinud, et tahtsin ainult magada. Kell 21 vajusime Felixiga väga kiiresti ära. Raske, aga kordaläinud päev oli.