Dubai - oh, sa poiss!

Kas teil on ka nii, et noorena olete rääkinud maad ja ilmad kokku, mida elus kunagi teha ei taha, aga mida vanemaks saate, seda rohkem vaja neid sõnu süüa, sest elu lihtsalt mängib asjad niimoodi kätte? 

Dubaiga täpselt nii läks. Nimelt, olen tulnud Dubaisse grupireisiga. Grupireis on midagi, mida ma varasemalt absoluutselt teha pole tahtnud. Seal on nii palju ebameeldivat - inimesed, keda ma ei tea ja kes mulle ei meeldi, ajagraafik, mida ise painutada ei saa, enamasti ka kõrgem hind kui ise reisi korraldades, kellegi võõraga toa jagamine jne jne. Aga! Minu endine trennikaaslane Reet kuulutas Facebookis, et on korraldamas reisi Dubaisse, et näha maailmanäitust Expot ja veidi niisama ringi vaadata. Kuna mina olin Expot näha tahtnud juba ammu-ammu-ammu, aga sisimas olin siiski loobunud, sest lihtsalt polnud sobivat võimalust, siis selle kuulutuse peale tundsin, et nii, see on see. Helistasin kohe Maarjale, sest temaga olime Expost juba mõnda aega rääkinud ja nii see plaan meil realiseerus. Ja kui üldse kellegi korraldatud reisiga ühineda, siis on see Reet - palju reisinud, täielikult "jalad maas" inimene, keegi, keda ma usaldan. Tehtud. 

Sõnu sain süüa ka ööreisi osas. Ma muidu igal võimalusel väldin sellist sünget perioodi kui öölennuga kulgemine. Õudne, järgmine päev on ju täiesti hukas, see oksetunne, mis peale tuleb... 2019 öölennuga Jaapanisse lennates ei saanud ju üldse magada ja mõtlesin järgmisel päeval tõesti, et suren seal pargipingil, meenutus on siin. Aga noh, mis parata, öölend oli grupireisi osa. Egas midagi, reisinälg on nii suur, et tuleb ära teha. 

Vahemaandumine Riias: 

Õnneks oli mul selleks lahinguks piisavalt abimehi, panin hakkama kogu laskemoona. Esiteks, võtsin kodust kaasa silmaklapid - no nii igaks juhuks, äkki aitab. Igaks juhuks võtsin ka eesistme toe külge kinnitatava jalapadjakese, mis mu lühikesi jalgu magamiseks sobivamas positsioonis peaks hoidma. Mürasummutavad kõrvaklapid - see on selge, ilma ei saa. Aga igaks juhuks, kui nendega raske magada peaks olema, võtsin ka kõrvatropid. Kõige tähtsam osa kogu varustusest oli aga 7,5mg tsopiklooni ehk lühitoimelist unerohtu. Uskumatu, kui hea ravim see on. Nii, kui lennukisse Riia-Dubai peale saime, nii neelasin tableti alla ja minu meelest magasin ma juba enne kui lennuk õhtu tõusis. Ma magasin 5 tundi jutti, mingi hetk korraks tegin silmad lahti ja nägin, et päike kumas, aga siis panin kinni ja magasin kohe edasi. Mitte mingit vähkremist, hea asendi otsimist, jalgade suremist vms. Ma lihtsalt magasin. 

Niimoodi oligi mu suurim hirm selle reisiga möödas. Tund enne maandumist ärkasin nagu värske lilleke, tuju hea ja seiklusteks valmis. Jee, jee, jeeeeeeee! Parim kingitus üldse. Keda iganes tänada vaja, teate, et ma saadan need tänud teele. Ka Maarjal oli enam-vähem okei, oli paari tunni kaupa maganud ja tundis, et saab hakkama. Pärast kuulsin, et mõni eestlane polnud maganud silmatäitki. Vot see on jube... 

Meie olime maandudes väga rõõmsad - Maarja on see esimene reis Euroopast välja, minul esimene Kesk-Aasias! (Parandus: ikkagi Lähis-Idas, nii kaugele kui Kesk-Aasia pole veel jõudnud. :D)

Kuna me jõudsime Dubaisse varahommikul, aga hotelli sai sisse alles keskpäeval, siis oli Reet nii kaval, et korraldas meile hommikuks linnaekskursiooni. Väga hea mõte! Kes tahtis, nokkis konditsioneeritud bussis (õues on ikkagi ju 30 kraadi sooja), kes tahtis, kuulas väga põnevat loengut Dubai ajaloost ning vihtus bussiaknast pilte teha. Meie kuulusime muidugi mõista viimasesse gruppi. 

Giidiks oli meile üks keskealine egiptlanna nimega Hend, bussijuhiks Pakistanist pärit meesterahvas. Üldse on Araabia Ühendemiraatides ainult 11% kohalikke, kõik ülejäänud on võõrtööjõud, kes lõpuks koju tagasi lähevad, sest pensioni nad AÜE-st ei kogu, lihtsalt ei ole sellist kommet. Kõik kohalikud on aga überrikkad perekonnad. 

Esmalt viis meie teejuht meid kuulsa palmikujulise saare peale, millel nimeks Palm Jumeirah ja mis on täielikult inimese ehitatud kunstsaar. Villad seal maksavad nii 3-4 miljonit eurot, kuigi ega nad midagi superilusat ei ole. Hotellid on muidugimõista samuti ülikallid. 

Mina siin kuulsa Atlantise hotelli ees: 

Ja Maarja samuti, seismas kail, mida kohalik võõrtööjõud just käsnaga pesnud oli: 

Dubai on üldse väga puhas ning ka väga turvaline riik. Rääkisime Maarjaga õhtul, et mis meile sellest päevast kõige rohkem meelde jääb. Selleks on perspektiivi muutus. Kui varasemalt vaatasime araabiamaid kui šovinistlikke ja tagurlikke, siis nüüd näeme asju läbi teistsuguse prisma. Ma ei tunne end siin tegelikult üldsegi mitte piiratud, vaid vastupidi - väga hästi hoitud. Kohalikud kombed näevad ette, et naisi ei tohi segada, nad peavad saama privaatsust, neile peab olema tagatud oma ruum. Rongides on naistevagunid, ringi sõidavad naistetaksod. Naiste tualettruumid on hiigelsuured. Spordisaalis pestakse end üksikutes kabiinides (naistel on vaja privaatsust ka teiste naiste eest). Seda kõike on raske sõnadesse panna, sest me rääkisime nii palju. Ma muidugi tüütasin vaest Hendat oma arvukate küsimustega, aga kuidas ma siis veel kultuurist paremini osa saaks, kui kohalikuga rääkides? Kohalikuga ehk siis 5 aastat siin elanuga, AÜE päris kohalikega ei õnnestu mul ilmselt kordagi oma elus kohtuda. Aga mine sa tea.

Teiseks vaatasime kaugelt üle selle Dubai ikooni, hotelli nimega Burj Al Arab. Antud hotell on esimene maailmas, kellele anti 7 tärni. Selles peituvad imed nagu padjamenüü, kust saad omale 17 erinevast padjastiilist sobiva valida, siis igas toas olevad 24-karaadise kullaga iPadid, tuba broneerides on vaja valida lilled, millega see tuba ära kaunistatakse, kusjuures lilled imporditakse Dubaisse ju kõik sisse. Tegemist on siiski kõrberiigiga... 

Edasi suundusime ühe mošee juurde, aga sealt palju ilusaid pilte ei saanud. Hoopis huvitavam oli paadisõit üle Dubai kanali ajaloolise küla juurde, mis tutvustas traditsioonilist elustiili aegade algusest peale. 

Vana kalapaat ja kõrghooned: 

See osa ekskursioonist oli üks mu lemmikuid. Hend rääkis, kuidas Dubai oli kunagi väike kaluriküla, kus esialgu peatusid vaid beduiinid, seejärel elasid pärlipüüdjad ja alles siis, kui nafta avastati, sai Dubaist tõeliselt rikas riik. Umbes 50 aasta jooksul on Dubai tundmatuseni muutunud ning ühinenud teise kuue emiraadiga ühiseks riigiks nimega Araabia Ühendemiraadid ehk AÜE. "Muuseumis" aga nägime nii beduiinide telke, pärlipüüdjate kõrkjatest maju kui traditsioonilisi korallikivist tehtud araablaste kodusid. Viimased olid nii-nii põnevad. See, kuidas toad on paigutatud ja elu korraldatud - väga huvitav! Olekski võinud kuulama jääda. 

Meie järgmine peatus oli koha juurde, mis kõik need erinevad ajastud vastu on pidanud - turuplats. Esmalt jalutasime mööda vürtside tänavat ja siis käisime vaatasime kohalikud kullavarud üle. 

Vürtside tänaval tutvustati meile safranit, eukalüpti, kaneeli ja kõike muud, mida neil oli. Safran on muidugi kõige kallim, 5 grammi maksis 20 eurot. Vihjeks - ei, ma ei ostnud, pole nii suur fänn. Aga Eestis müüakse seda küll palju, palju kallimalt. 

Hend ja poeomanik asju seletamas:

Igas teises poes oli müügil salle ja muid riideid, mida meile pidevalt maha taheti müüa. Klassikaline araabiamaa - tänaval pakutakse kaupa stiilis, millega meie, eestlased, just harjunud ei ole. Ütlesime aga viisakalt "No, thank you" ja jalutasime edasi. Ja siis tegime salaja pilte. :D 

Pärisaraablastest muide pilte teha ei lubata. 

Vürtside juurest läksime kuulapoode kaema. See, kuld, mida siin müüakse, on päris ning seda käivad järjepidevalt ka patrullid kontrollimas. Dubais on igasugused karistused väga karmid ning selle tõttu on kriminaalsus miinimumi viidud. Hend rääkis isegi, kuidas ta ükskord ca 100 eurot trahvi sai selle eest, et ülekäigurajast meeter eemal kõndis ja mitte konkreetselt raja peal... 

Aga kuld, seda oli tõesti palju: 

Me ei ostnud Maarjaga ühtegi ehet, ei kuldpesu ega kõrvarõngaid. Esiteks, need maksid väga palju ja teiseks - meil vist tõesti on kõik, mida vajame. 

Edasi viis meie tee meid vaatamisväärsuse juurde nimega Dubai Raam - suur kullast nelinurk ja kui ma ütlen "suur", siis mõtlen tõesti hiigelsuurt ehitist, sest Dubai araablased on suurusehullusesse ära uppunud, ükskõik, mis maailmas ka ei tehta, nad tahavad teha järele, ainult, et suuremini. 

Dubai Frame, 150 meetrit kõrge: 

Raami sisse sai otseloomulikult ka ekskursioonile minna. Nii paremal kui vasakul olid liftid ning üleval võis siis vaadata seda kaunist linna. Kusjuures, Raam oli ehitatud just niimoodi, et ühel pool raami näeks Vana-Dubaid, teisel pool uusi, modernseid hooneid. Niimoodi seob Raam kokku nii mineviku kui tuleviku, mis mõlemad on eksisteerimiseks vajalikud. 

Uus Dubai: 

Vana Dubai: 

Keskmine osa, mis otseloomulikult ka 150 meetrit vabalangemise tunnet tekitas. Või vähemalt tunnet, et see oht on reaalne. 

Maarja ületas ennast, mina ka, tegime kordamööda pilte: 

Ekskursiooni viimaseks peatuseks ei jaksanud peaaegu, et väljagi minna. Kell oli juba ligi 4 päeval (Eesti ajast 2 tundi ees ehk Eestis siis kell 2 päeval) ja viimase 24 tunni jooksul olin söönud põhimõtteliselt ainult igasugu rämpsu. Hommikuks olid krõpsud, kommid, teised krõpsud, teised kommid, koka, šokolaad jne... Süda oli paha, aga muud ka võtta polnud. Kui lõpuks hotellitoa kätte saime, olime nii läbi, et lihtsalt istusime mõnda aega voodite peal. 

Meie tuba on 37. korrusel. Nii kõrgel pole me kumbki varem ööbinud. No ikka väga-väga lahe, eriti see vaade! 

Aga egas midagi, ajasime end ikkagi püsti ka. Käisin pesus, vahetasime riided ja otsustasime, et nüüd peab normaalselt süüa saama. Hakkasime siis toidukohta otsima. Mobiilset netti meil tegelikult pole, sest 1 MB maksab 6 eurot ja nii pahased me raha peale pole. Kui SIM ära vahetada, saab 1GB tasuta, ehk teemegi seda. Tasuta SIM anti kõigile, kes riiki sisenesid. Ilus neist, onju? 

Valituks osutus India restoran. Sõime nii palju - nii palju... Oleks rohkemgi söönud, kui see toit ainult nii vürtsine poleks olnud. Küsisime neilt väga vähest vürtsi. Ha-ha, need eestlased ikka. Milline see päriselt vürtsikas toit on, ei kujuta ettegi. 

Maarja arvas, et edasi oleks hea üle vaadata Jumeira rannaala. Mõeldud-tehtud. Vahepeal oli pimedaks läinud, aga see pimedus oligi just õige aeg, et rannaala särama lööks. Meil kukkus suu lahti, kui taksost välja astusime. 

Nii ilus! Nii võimas! Soe tuul, palju tulesid, mereõhk... Me olime sillas, oma tavalises reisieufoorias. Mõtlesime jälle, mida kõike elus õigesti on tehtud, et nii palju õnne kogeda saab. Jalutasime kaua. 

Õhtu lõppes Marriotti katusebaaris. Ma võtsin alkovaba koksi ja Maarja natuke jäätist. Nautisime vaadet ning naersime igasuguste tobeduste üle nagu ikka meie reisidel tavaks on (seekord näiteks selle üle, et kui saime toa numbriga 3703, siis arvasime, et ju see 3. korrusel paikneb, noh, tegelikult oli ju korrusele 37 vaja minna). Ühesõnaga - meil on koos väga lõbus. Varasemad reisid Maarjaga on toimunud Amsterdami, Götenborgi, Londonisse ja Küprosele. 

Dubai on mind positiivselt üllatanud. Ilus, uhke ja teistmoodi. Äge!