Esimene päev Jaapanis

Ma ise arvan, et kogu Jaapani kultuur pole minust väga kauge kaarega mööda käinud - ma pole kõige suurem fänn, aga midagi ikka tean. Olen lugenud Murakamit, vaadanud Miyazaki filme, "Lost In Translation" on põhimõtteliselt peas. Nähtud on ka "Memoirs of a Geisha", "Akira" ja isegi "Battle Royale". Muumide multikat pean siiani üheks visuaalselt õnnestunumaks, mida vaadanud olen. Väga meeldib sushi ja osa mochidest. Meeldib pulkadega süüa. Jaapani kunst on väga ilus, olen mitmeid näituseid vaadanud nii maalikunstist kui keraamikast. Olen rääkinud erinevate jaapanlasega nii tõsistel kui vähem tõsistel teemadel maha pikki jutte. Ville ütles just, et Ott Tänak võitis Jaapanis disainitud autoga taaskord ühe ralli ja ka meie sõidame ühe teise Jaapanis disainitud autoga mööda Tallinna tänavaid ringi.

Aga mitte midagi ei valmistanud mind ette selleks, milline see koht päriselt on.

Esimesed vaatepildid

Kohe kui lennujaamast Tokyosse jõudsime ja pagasi lukustatud kappi panime, hakkasime mööda tänavaid ringi kõndima. Jah, olen ju selliseid tänavaid filmidestki näinud, kuid ise seda kogeda on vägagi uutmoodi tunne. See tekst, need värvid. Kõik juhatavad sildid oleks justkui lastele tehtud - hästi erksad ja konkreetsed. Inimesi on palju. Inimesed on ilusad! Oi, kui ilusad nad on... Tänavad on nii puhtad, ühtegi prügitükikestki pole näha (pole näha ka ühtegi prügikasti, aga no see selleks). Kõndima peab vasakul, selle õppisime kogemuse teel vastu inimesi põrgates. Hektiline jutt ja hektiline tunne - seda kõike on lihtsalt nii palju! Miljon erinevat detaili, lõhna, nägu. Oma üleväsimuses ei teadnud me, kuhu vaadata ja kuhu minna. Seda kõike oli lihtsalt NII palju. 

Ühtäkki ilmuvad välja sellised bussid. Aeg-ajalt mängitakse valju lastemuusikat. 

Samas peab ütlema, et vaatamata detailide rohkusele oli põhifoon ikkagi vaikne ja tagasihoidlik. Keegi ei lärmanud (va need bussid eksole), tänavatel leidus palju vaikseid elektriautosid, inimesed hoidsid omaette. Kõrvaltänavad olid üldse tühjad. Pühapäev?

Vaade kõrvaltänavale, nii klassikaline Aasia kui veel olla saab

 Otsustasime, et läheme vaatame Taito-piirkonna kuulsa Senso-Ji tempi üle, ehk saab rahus mediteerida ja kogemust seedida. Oh meid, naiivitare. Ilmselt pühapäeva tõttu, aga ka niisama - tempel oli puupüsti rahvast täis. Ma ei olnud ammu nii palju inimesi näinud. Rääkimata sellest, et tempel ise suur ja võimas oli, oli see rahvamass ka ikka märkimisväärne.

Tegemist on siis jaapanlastele omase šinto templiga. Šintoism on üks kummaline usund, segu vaimudest ja loodusest ja esivanemate austusest. Rituaalid omavad suurt tähendust ja wikipediast lugesin, et kuigi enamik jaapanlasi ei pea end mingisse usuvoolu kuuluvaks, käivad nad enamuses ikkagi aeg-ajalt šinto pühamus ning võtavad rituaalidest osa. Šintoism on neile vist nagu spiritualism eestlastele - nii sisse juurdunud, et ei pane tähelegi. 

Suur pühamukompleks koosnes kesksest pühamust ja väiksematest kaunismajadest selle ümber. Sel hetkel tuli ikka hea "päris Jaapani" tunne peale - see oligi see, mille pärast siia tulnud olime! Nii ilus ja rahvamassist hoolimata ikkagi nii mõnus ka. Vaatasime, kuidas inimesed seal suitsuga ja veega end puhastasid, paberilipikule soove kirjutasid ja kellasid lõid - oma tegevuste keskel, omas maailmas. Suur punamust-kompleks kõige üle sõbralikult valvet pidamas. 

Teine väga ehe hetk oli siis, kui ühe teise pühamu juures olevalt laadalt läbi astusime. Rahvas müüs enda tehtud ehteid, komme, pildikesi. Pühamus sees oli keskel palvetoolid ja ümber lauad sagivate inimestega - kes joonistas, kes tegi ikebanat (seda jaapani lilleseadet). Kõik tegutsesid millegagi ja seda oli väga tore vaadata. Ei olnud üldse turisti tunnet.

Jalutasime mööda tänavaid edasi. Selleks ajaks oli väsimus juba hirmsuur, kuid meie AirBnB-sse ei saanud enne kella kolme pärastlõunal. Otsustasime siis, et üritame võimalikult kaua ringi tuiata ja kui korteri kätte saame, siis magame. Ega meil ju enne kusagi magada polnudki, aga kindlate sihtide seadmine aitab ikka raskel ajal edasi. 

Taustal SkyTree, sinna läheme ka lähipäevil

Väsimusest tingituna olid ka meie kõhud üsna tühjad, tuli valida mingi söögikoht. Ega see nii lihtne ei olnudki, kuigi süüa pakuti iga tänavanurga peal ja putkasid tundus olevat mustmiljon. Mida selles riigis üldse süüa?? Ütlen kohe ära, et ma ei ole suur mereannifänn, mulle lihtsalt ei meeldi. Eriti pärast seda pikemat veganelu on üsna raske kalasid süüa, kuigi erandeid teen (nagu lennukist näha). Otsustasime, et esimese päeva tähistamiseks tuleb süüa sushit, meie siiani kõige lähedasemat kogemust jaapani toidukultuurile. Mõeldud-tehtud. Läbi rahvarohkete tänavate jõudsime Ville välja valitud sushirestorani.

Geishadeks riietatud naisi oli eile väga palju tänavatel liikumas

Kala ma siiski süüa ei soovinud, kuid neil oli ka taimseid variante. Võtsin oma klassika - makid kurgiga ning lisaks 4 sushiampsu, millest kaks olid rohelise sibulaga ja kaks jaapani ingveriga. Viimased maitsesid küll nagu see põlastusväärne koriander, mida ma toitudes alati väldin, kuid Ville sõi teise tüki ära hea meelega. Ville võttis lõhemakid ja tuunikala sushid. Ütles, et sama head tuunikala on ta varasemalt saanud ainult Havail. Ta oli ikka väga rahul kogu valikuga.

Vaadake neid taustakokkasid, no kui nunnud nad on... 

 Ja siis üks pilt väga väsinud Saarast ja Villest esimest päeva Jaapanit avastamas.

Pärast restorani läks asi hulluks. Korterini oli aega 2 tundi, aga mul oli selline tuumauni, et ma ei jaksanud isegi kõndida enam. Jäin tukkuma sushirestoranis vastu seina, rongis vastu Ville õlga ja kõige tipuks nõudsin Villelt, et me läheks parki, et ma saaks muru peal magada. Haha, jälle naiivne mina. Jaapani pargid on ju kõik asfalteeritud... Mingi tolmune puudealune koht oli, Ville ei tahtnud üldse, et ma sinna pikali viskaks, aga ma ei suutnud midagi muud teha ja viskasingi, pea panin Ville sülle. Magada ei saanud, sest umbes 2 minuti pärast hammustas mind üks nendest paljudest sipelgatest, kes kohta enda omaks pidasid. Räme uni. Räme!! Istusime sellele imelikule pooleteise-inimese pargipingile ja magasin pea Ville süles 7 minutit. See oli täpselt piisav, et korterini vastu pidada. Soovitus tulevikuks - kui maandute Jaapanis öölennult tulles varahommikul, siis otsige koht, kus early check in võimalik on. 

Ueno "park"

Korter on üllatavalt suur, Jaapani kohta ikka väga ruumikas ja peaks ütlema, et ka hästi varustatud - duššvann (või kuidas seda poolikut vanni kutsutaksegi), korralik wc, suur tuba, rahuldav köök. Ainuke, mida pole, on normaalne kööginuga. Lõikasin hiljem tomateid nii, et tegin kahvliga kõigepealt augud ette ja siis nüsisin tavalise noaga. Nad vist siin kodus väga süüa ei tee.

Rõdu on ka, olen valikuga rahul

Edasi magasime kolm tundi ja siis sundisime end üles, et ei juhtuks nii, et tõuseme kohaliku aja järgi südaöösel ja hommikuni kordagi ei magagi. Oi, see oli raske. Kirjutasin blogi ja Ville käis poes. Eks see poeskäik on siin omaette väljakutse - mida nendest ulmetoitudest võtta ja mida jätta? :D Selline oli siis Ville eilne saak: sai, juust, tomatid, kurgid (vist kurgid, kindlad me pole, on teised sellise kahtlase välimusega), avokaadod, melon, 1 Jaapani õlu, vesi, piim (vist :D), apelsinimahl, kiirnuudlid, müsli, taimetee, munad, peekon, tarretis.  Sõin ära ühe saiaviilu juustu ja nüsitud tomatilõikudega ning jõin apelsinimahla - südames ikka eurooplane, eks? :D Ville pani nahka nuudlid ja õlu ja see kõik ilmselt mängis rolli selles, et tema ikka veel magab, kuid mina olen juba 2h üleval olnud. Kell on 04:48 (eesti aja järgi 22:48). 24h jooksul olen maganud 3+3 tundi, Villel läheb juba kaheksas. Oh, kadestusväärne. Ma nüüd lõpetan ka selle blogipostituse ja proovin veel tunnikese põõnata, siis läheme taas tänavatele seiklema.

Ville jahisaak kohalikust supermarketist