Ida-Tokyo: üks väga eriline päev

Eilne päev oli lihtsalt ülivinge! Algas küll kehvasti, kuid järjest paremaks läks. Selles suhtes jätavad need tõusva joonega päevad ikka suure mulje, sest mällu jääb see viimane emotsioon ja see oli tõesti ekstaatiline lausa. Halvasti aga algas muidugi selle pärast, et see unevärk oli veel hullem kui eelmisel õhtul. Magasin 21.45-00.15, seejärel passisin 4 tundi (!) üleval ja siis sai veel 4 tundi magada. 6,5h ööund ei ole kindlasti mitte piisav, et hommikul puhanuna ärgata, vähemalt mitte minu jaoks. Õnneks lohutas mind asjaolu, et eile liitus meiega minu väikeõde Johanna. Varasemad lugejad mäletavad Johannat ehk meie Istanbuli reisistki.

Miks Johanna kohe koos meiega polnud, küsite? See on nii selle pärast, et Johanna tegelikult ostis oma lennupiletid Jaapanisse juba palju varem, 2018. aasta septembris. Kui mul talvel mõte tuli samuti Jaapanisse minna, siis küsisingi kõigepealt Johannalt, et kas tal oleks midagi selle vastu, kui me temaga samal ajal sinna reisiks ja õnneks see oli talle täiesti okei. Nii juhtuski, et Johanna tuli Jaapanisse Turkishiga päev hiljem ning kindlasti ei hängi meiega kogu see aeg, mil siin oleme, aga mõned päevad saame koos veeta ikka ja see on lihtsalt ülitore.

Eilne päev oli reserveeritud Ida-Tokyo jaoks. Nii Johanna kui me ise ööbisimegi tegelikut Taito linnaosas, mis on üks osa Ida-Tokyost, seega suur osa päeva vaatamisväärsustest olid jalutuskäigu kaugusel. Olin juba varem mõelnud, et tahan kindlasti Tokyo National Museumisse minna. Tokyo Rahvusmuuseum on Lonely Planeti soovituste järgi kogu Jaapani parim muuseum ja kui turist peaks valima ühe, kuhu minna, siis olgu selleks TNM.

Tüüpiline Jaapan - ilus muuseumihoone ja totakad animetegelased selle ees seismas

Rahvusmuusem on ilmatuma suur, kuid meie veetsime seal vaid paar tundi. Tegime nii, nagu soovitati - vaatasime ära Jaapani kunsti maja. Audiogiidid olemas, läksime!

Kogu muuseumikülastusest avaldasid kõige rohkem muljet ikka need kaunid sirmid. Lilled ja linnud ja see kiri, mille valmimiseks läks vaja tunde ja päevi ja nädalaid. Jaapani kunst on ikka nii teistsugune Euroopa omast. Mõtlesin, et mida samal ajaperioodil Euroopas tehti - hoopis teised mõtted ja tunded ja väljendusviisid. Äge oli ka see, kuidas lõpuks Jaapani kunst Euroopaga ühte sulama hakkas ja kuidas inimesed muutusid - eks see ole paratamatu ja samas kõrvalt jälle nii huvitav vaadata.

Kui selleks reisiks kodus Excelit täitsin, siis TNM koha peale tuli mulle silme ette Hokusai teos lainest ja Fujist. Väga kuulus iseenesest, kuid nüüd tagasi mõeldes ei tea ma üldse, miks eeldasin just selles muuseumis antud teose nägemist. Algselt oli TNM külastus plaanitud üldse esimese päeva peale, aga siis leidsime, et oleme liiga väsinud muuseumis ringi tuiamiseks. Pidi olema saatuslik valik, sest seda sama Hokusai teost näidati alles 4. juunist Tokyo National Museumis. Mida õnne... Ei pea vist ekstra mainima, et mulle Hokusai meeldib. Eriti on meeles see, kuidas ma lugesin, et ta olevat öelnud, et kõik, mida ta on loonud enne 70. eluaastat, ei kannata kriitikatki, alles alates 70. eluaastast suutis ta luua "suurt kunsti" - kaasa arvatud kollektsioon, millest antud teos pärineb. On veel aega. :)

Edasi tuli sööma minna, kõht oli juba maru tühi. Otsisime pikalt kohta, mis kõigile sobib. Mina tahtsin võimalikult palju taimi, Ville võimalusel värsket tuunikala ja Johannale ei meeldi sushi. Pika otsimise peale liikusime rameni koha juurde. Tänavatelt oleks saanud osta ka kanajalgu näiteks ja muud kahtlast snäkki, millele mõtleminegi südame pahaks ajab. Nautisime siis niisama linna ja vaatasime tänavaid. Johanna tõdes kahetsusega, et tal oleks Jaapanis siiski üsna keerukas tööd leida, ei mahuks ustest läbi.

Lõplik söögikoht ei olnud sama, mis esialgu plaanitud, aga see oli okei. Sõime ühes väikeses putkas, kus oleks pidanud mündimasina abil toidu ära tellima. Meie totakate eurooplastena seda muidugi ei teadnud ja ütlesime lihtsalt kokale, mida soovime. Hiljem ta siis sisestas ise meie mündid sinna masinasse ja vormistas tellimuse... Kummaline maailm.

Mina tellisin nuudlid, sibula ja mingis meeltesegaduses ka kanapallid. Hiljem kahetsesin muidugi, ei saanud seda lihavärki süüa. Ville võttis mingi sealihanuudliroa ja Johanna topeltlihaga rameni. Teised sõid kõik oma toidud ilusasti ära, mina maitsesin paar lusikatäit. Raske see elu sellise valikulise sööjana ikka. :D

Muidugi ei piisanud neist kaloreist ja soovisin magustoitu. Minu palvel liikusime sõõrikubaari, kust sain ilmselt rohkem süsivesikuid kui põhiroast. Ja kui häid süsivesikuid veel... Sõõrikud olid superhead!

Meie järgmine punkt kavas oli Tokyo Sky Tree. Ma lugesin alguses, et antud torn pidi üks maailma pikimatest olema oma 634 meetriga, kuid siis vaatas Ville internetist, et see kökats ei mahu isegi esimese 30. sekka. :D Ilmselt siiski kõige kõrgem torn, kus meie käinud oleme. Eiffelit ja Kuala Lumpuri teletorni ületab kõvasti. Ka väljast nägi päris uhke välja koos kõigi nende moodsate muude ehitistega vaateväljals. (Mida see kuldne jubin esindama peaks, pole aimugi).

Erinevalt teistest vaatamisväärsustest maksis Sky Tree külastamine päris palju - ligi 25 eurot. Samas ütlen kohe ära, et see tõesti oli seda väärt. Sky Treel oli kaks vaateplatvormi, üks 350 meetri ja teine 450 meetri kõrgusel. Jõudsime kohale täpselt päikeseloojanguks, väga eriline hetk. Vaadata seda, kuidas loojub päike selle kivist linna kohal, see oli tõesti suursugune.

Enamik Tokyo majadest on valget värvi või soojad helebeežid, annab hoopis teistsuguse kogemuse kui tumedas New Yorkis näiteks. Helge linn + küllaltki vaikne. Väga puhas. Tänavatel pole prügi, vetsud on alati korras ja alati tasuta. Inimesed tagasihoidlikud ja viisakad. Jah, mulle väga meeldib. Kõige krooniks nägime selle ilusa linna taustal veel Fuji mäge ka! Tavaliselt näeb seda hommikuti ja selgel päeval, kuid eile õnnestus näha pärast päikeseloojangut.

Udune, aga siiski seal! :) 

Õhtunautlejaid oli päris palju

Olime Taevapuu otsas kuni läks pimedaks, sest tahtsime näha seda linna öistes tuledes ka. Kui eelmisel õhtul oli Tokyo Metropolitan Government Buildingu otsast päevast öösse liikumise efekti väga vinge vaadata, siis seekord Sky Tree otsast veel kümme korda parem. Kõrghoonetel süttisid aeglaselt vilkudes punased katusetuled ja mina meenutasin kahekümnendat korda "Lost In Translationi".

Edasi oli vaja ära käia veel ühe suure vaatamisväärsuse juures, milleks seekord äge Akihabara linnaosa. Lonely Planeti sõnul on Akihabara belly of the pop culture beast. Ei oskaks paremini seda sõnastada - lõpmatul hulgal animepoode, elektroonikapoode ja arcade-maju (korruseid täis mängutube, kus nii noored kui vanad arvutite või konsoolide ees tundide viisi aega veedavad). Käisime ühes poes sees ka, mul jäi suu lahti - kui palju mänguasju... Täiskasvanud mehed mängisid proovimasinatel, teised täiskasvanud magasid massaažitoolide peal. Raske isegi sõnadesse panna kogu kupatust. Nii sürreaalne. 100% nagu filmis.

Kuna kõhud olid tühjaks läinud, siis otsisime restorani. Ville leidis soovituse kostüümiresto jaoks. Oh... :D See oli teine eriti-eriti sürreaalne hetk. Kõige sürreaalsem siiani! Läksime kohvikusse, mida Jaapanis kutsutakse maidcafe-ks. Nimi tuleb sellest, et teenindajad on riietatud nagu anime teenijannad - überlühikesed seelikud, pikad sukad, põlled, patsid ja mingid valged peakaunistused. No täpselt nii nagu selle koha reklaamlehel kujutatud on:

Mul neist päriselt pilte pole, sest ei raatsinud selle eest raha välja käia. :D Aga no mida kogemust! Istusime restorani, meile toodi kohe kõrvakesed pähe. Muusika oli kusagilt anime-multikast loomulikult. Tellisime söögid ja kui need lauda toodi, pidime iga kord kätega südamemärki tegema teenindaja eeskujul ja mingit salmikest lausuma. Johanna muidugi teadis seda peast, ta on nii palju animet vaadanud, aga no meie hoidsime sajaga naeru tagasi, sest see kõik oli eriti tobe.

Mõne aja pärast hakkas ka etendus - üks teenijannadest astus lavale ja karaoke-stiilis laulupõhi pandi peale. Ta tegi kolm lugu sobivate liigutustega saateks ja mingid tüübid kõrvallauast olid pea hullumas. Meie pidime kaasa plaksutama ja osale publikust anti pimedas helkivad pulgad, mida paluti kaasa lehvitada.  Täpselt nagu kusagilt multikast! Hoogne, rütmiline ja kiire muusika. Taaskord - on raske kirjeldada seda tunnet, see oli lihtsalt nii sürreaalne. Selline kultuurišokk! Millega inimesed maailmas küll oma aega ei veeda... 

Oeh, pärast seda olime ekstaasis. Olime nii palju naernud ja muianud ja sealt välja saades lihtsalt naeratasime kogu tee koju. Õhtu lõpetuseks hüppasime Johannaga veel meie AirBnB allkorrusel asuvasse avalikku sauna, mis meile kui AirBnB-s ööbijaile tasuta oli. Jällegi - nii tore kultuurikogemus! Istuda selle väikese plasttooli peal peegli ees ja end päevast puhtaks küürida, pärast seda aga kuuma Jaapani vanni sulpsatada - mida muud sellelt elult veel tahta? Üks vannidest oli nn. õuevann, lahtise katuse all sai värskes õhus ja soojas vees tšillida. Meenutasime Johannaga oma hamami kogemust ning otsustasime, et selliseid asju peab tihedamini tegema. Pilti aga ei teinud, sest kõik olid alasti. Mingi riik maailmas on veel alles, kus võõraste ees alasti olemine normaalne on. Naised-mehed eraldi loomulikult...

Ma olin õhtu lõppedes nii õnnelik, et esimest korda siin oldud aja jooksul magasin sügavalt ja hästi lausa 8 tundi järjest.