Tokyo -> Kyoto

Täna oli päev, mil pidime Tokyoga hüvasti jätma. See oli okei. Ville tahtis nagunii suurlinnast ära, kuigi tundsime mõlemad, et Tokyo oli päris armas tegelikult (kõvasti parem kui Ho Chi Minh või Phnom Penh näiteks...). Oli aeg muutusteks! Pakkisimegi asjad kokku ja võtsime suuna Kyoto peale. Selleks, et Tokyost Kyotosse saada, on mitu võimalust. Meie kasutasime oma JR-passe - ainult välismaalastele mõeldud piiramatu kasutuskorraga, aga piiratud ajaga rongipasse. Tellisime need internetist enne ära ja maksime nädalaste passide eest ka hea kopsaka summa - 505 eurot kaks passi kokku. Kokkuvõttes see ikkagi säästis meile raha, sest eraldi Tokyo-Kyoto-Tokyo + muud vahepeatused oleksid kõvasti kallimaks läinud.

Esimene rong - tavaline linnasisene rongike, mis väga kiiresti ei sõida

Kui tavalise rongiga Tokyo keskjaama olime saanud, astusime esimest korda elus kiirrongi peale. See oli äge hetk! Enne seda muidugi seisime korralikult järjekorras nagu jaapanlased ise. Üks tädike näitas meile veel kurja pilguga, kuhu ikka võib seista ja kuhu mitte. Seisime reas, kus olid inimesed, kes piletit broneerinud polnud. Selliste "yolokate" jaoks olid lausa eraldi vagunid: 1-5. Kokku oli vaguneid vist 12, kui õigesti mäletan.

Kiirrong - ilus ja voolujooneline

Kui kiirrong sõitma hakkas, läksid kõrvad korduvalt lukku. See oli nii kiire! Ville laadis endale kohe kiirusemõõtja appi alla, mis maksimaalselt näitas teel veidi üle 280 km/h. Pole mööda maad kunagi nii kiiresti saanud! Puud ja majad ja riisipõllud möödusid sekunditega. Ka need paar tundi Kyotosse möödusid kokkuvõttes väga kiiresti, kirjutasin oma blogi ja rääkisime niisama Villega juttu. Vahepeal nägime aknast ookeani, tihti aga rohelust ja mägesid. Mõtlesime, et Tokyo oli küll tore, kuid äge oli ka sellest linnast ära sõita. Kõik õigel ajal. :)

AirBnBga on taas vedanud - ilus korter, väike küll, aga korralik. Voodi on hästi mõnus, linad väga pehmed (erinevalt eelmisest kohast :D). Internet on normaalse kiirusega, uu jee! Taas sai normaalne valik tehtud, millega ma täitsa rahul olen. Pärast seda, kui ma paar aastat tagasi Villega esimest korda AirBnB-d proovisin, oleme enamuse võõrsil oldud öödest just seal veetnud. Ma vaatan AirBnB kortereid alati enne kui Bookingust hotelle ja naudin seda, et mul on suurem pind ning rohkem privaatsust. Jah, keegi vetsupaberirulli otsa iga päev kolmnurka ei voldi ja telefoniga toast esimesele korrusele helistada ei saa, aga no vast elame üle.

Edasi jalutasime linna, et kokku saada Hediga - juhhuu! Hedit tean juba lapsepõlvest, nii väga varasest, sündisime sõbrannadest emadele paarinädalase vahega. Me ei ole küll kunagi ühes koolis käinud, kuid Tartu on väike ja läbi elu oleme ühendust hoidnud, vahel tihedamini ja vahel harvemini. Kui koos ratsutamas käisime, siis nägime pea iga nädal isegi. Nüüd on aga elu toonud Hedi hoopis Jaapanisse, kus ta erinevatel perioodidel kokku on veetnud juba 4 ja pool aastat. Hämmastav! Olen ikka päris mitu aastat mõtelnud, et peaks Hedile siia külla tulema ja ülitore, et lõpuks teoks sai.

Olime muidugi Hediga kohtumise ajaks päris näljased ja küsisime kohe, et kust süüa saaks. Hedi viis meid minu palvel vegan-restorani! Sa püha püss, kui õnnelik ma olin. Pole selle Jaapanis oldud aja jooksul kordagi nii palju rohelist näinud oma taldrikus. Parim toit siiani! Hedi on selles suhtes lohutav näide, et tema näiteks toorest kala ei söö ja nori-lehti (mille sisse sushi ja muud riisikogused keeratakse) ka mitte. Ja ikkagi saab hakkama! Juba 4 ja pool aastat. Aga jah, ta tunnistas küll, et värske kraami koha pealt on Jaapanis väga raske, sest seda on vähe ja see on väga kallis, suur hulk rahvast ei saa endale lubada iga päev värske tarbimist. Ma ise ikka imestan selle üle, nad on ju nii peenikesed kõik...

Veganburger, veganversioon kanapallidest ning salat riisi, tacode ja mehhiko kastmega - peaagu liiga hea, et olla tõsi.

Edasi jalutasime mööda linna ja Hedi rääkis meile igasugu huvitavaid lugusid Jaapanist ja inimestest ja kommetest... Milline õnn on vaadata neid tänavaid kohaliku pilgu läbi, saada vastused kõigile oma küsimustele (kas tõesti nuuskamine on nii ebaviisakas??) ning õppida viisakusreegleid, mida muidu eiraks (näiteks templis lävepakule astuda ei ole sobilik)... Igal reisil on olnud just see kohaliku eluga läbi kohaliku silmade tutvumine üks kõige põnevamaid osasid. Singapuris Toomasega hängida, Kuala Lumpuris Joe ja ta naisega, kõik couchsurfingu hostid, Triin Zurichis, Kaarel ja Karolin Londonis, Sander Yales, jälle Toomas, seekord Hollandis - nii palju ilusaid hetki!

Palusin koolitüdrukuid pildile - ikkagi nii Jaapan! 

Kyotost läbi voolav jõgi, mille ääres nii kohalikud kui turistid õhtuti aega veedavad ning õlut või muud kraami rüüpavad

Hedi näitas meile vaiksemaid kõrvaltänavaid, ilusaid templeid, kus väga vähe rahvast ja mida turistid ei tea. Kyotos pidi olema 1000 templit. Hedi ütles, et ta ei uskunud seda alguses isegi, kuid ajapikku on aru saanud, et see on tõsi. Iga väikese nurgakese peal on oma tempel, mõni ülisuur, mõni vaid tilluke palvemaja.

Männilõhn templite juures on lihtsalt meeliülendav

Turiste on nii vähe, lausa imelik vaadata

Jalutasime ka läbi Gioni piirkonna, mis on kuulus oma geišade kultuuri poolest. Teate ikka, kes geišad on? Nad on õpetatud daamid, kes rikastele härradele meelelahutust pakuvad. Ja ei, see ei ole mingi seksteenus, nad tõesti on kõrgelt haritud, kombekad, viisakad, oskavad tantsida ja pillimängu, intelligentset vestlust pidada, lauamänge mängida. Geišade kultuur on siiani elus ja seal samas Gioni linnaosas nad suuresti elavadki. Tänavatel on neid küll harva näha, pigem liiguvad nad vaikselt ja kiiresti. Küsisin Hedilt eile sellise tobeda küsimuse ka, et kuidas saada aru, kas tegemist on geišaga või mitte? On ju üsna paljudel ilus lilleline rüü seljas. Hedi ütles, et see lilleline rüü on yukata - suvine traditsiooniline rõivas, mida kannavad turistid (on selle laenutusest spetsiaalselt võtnud) või siis kohalikud, kui sõpradega templisse palvetama lähevad. Geiša tunneb ära valgeks värvitud näo, punaste huulte ning väga kombekohase kõnnaku järgi. Tänavatel meil eile ühtegi geišat näha ei õnnestunud, küll aga nägime ühte pärast taksos istumas. Jee! Päriselu-geiša nähtud!

Hedi ütles, et geišaks õppimine on päris karm, sest tüdrukud alustavad väga noorelt, enne kooli juba. Koolis peavad nad ka käima ja pärast kooli lähevadki alati geiša-kooli, kus hiliste öötundideni kõike muud õpivad alates meigi tegemisest lõpetades miljoni viisakusreegli järgimisega. Samas on see ka selline prežtiisne asi, kui geišaks õppima võetakse. Õhtul rääkisime sellest Villega väga kaua, et kas nende elu on ihaldusväärne või mitte - ühelt poolt, kui õpingud läbi, on nende ainsaks tööks ilus ja tark olla ja õhtusöökidel käia. Teiselt poolt on kogu elu väga range. Ma näen selles ikkagi midagi aukartustäratavat ja kusagil minus on soov olla see ilus ja tark geiša. Ville tegi mu üle nalja ja ütles, et ta võib mulle õhtusöögi välja teha, kui ma väga tahan, võin ise näo valgeks võõbata ja temaga intelligentset vestlust pidada. :D Okei, reaalsuskontroll.

Edasi läksime vaatasime Yasaka templi üle, kus väga palju turiste oli - tuntud nimi ikkagi!

Templist ilusam oli aga selle taga olev suur aed - Maruyama park. Lonely Planet ütles muide, et kogu Jaapani top 1 vaatamisväärsus ongi Kyoto templid ja aiad. Mõistan, miks. See männilõhn, vaiksed tiigikesed oma koi kaladega, kivid, paar hulkuvat kassi, lilled-lilled-lilled. Rahu ja vaikus. Väga tore vaheldus linnasele Tokyole. Ja ega Kyotos ka vähe inimesi ei ela, terves linnas on umbes sama palju, kui Eestis kokku - 1.2 miljonit. Eilse põhjal on vibe siiski pigem vaikse Tartu oma.

Neid asaleasid on siin nii palju, kõik tänavaääred ja pargid täis. Imeilus roosa värv!

Tänaval osutas Hedi erinevatele söökidele ja rääkis inimestest ning kommetest. Peatusime ühe Kyoto kohaliku maiustusepoe ees. Yatsuhashi on riisist tehtud kolmnurkne magus snäkk, mille keskele erinevaid täidiseid pannakse - sidrunimoos, mustikamoos, matcha-tee möks, ananassimöks jne jne. Proovisime seal erinevaid ja pean tõdema, et mulle täitsa meeldis - esimene uus jaapani söök, mis mulle meeldib! Kasulik ikka Hediga niimoodi turvaliselt asju proovida. Peaks ta kopeerima ja miniversiooni endale õlale panema, saaks kogu aeg infot. :D

Kyotos on hoopis rohkem traditsioonilisi tänavaid ja ehitisi kui Tokyos. Väikesed puumajad, mis jõe ääres terrassikohvikuid peavad, need kaunid laternad ja kalligraafilised kirjad. See on see stiil, mida läänemaailmas "Jaapani restorani" sisekujunduses näeme. Lahe, et see ka päriselt olemas on.

Pärast jalutuskäiku otsustasime isegi jõe äärde maha istuda ja joogid võtta. Alkoholi mitte, kuid igaüks leidis endale oma. Hedi võttis ananassimahla, Villel oli Hedi soovitusel "soolane" litšimahl (tegelikult ei olnud väga soolane, just väga hea oli) ja mina ei suutnud colast loobuda. Võtsin seekord siis Jaapani variandi. :D Haha, maitses loomulikult vahet ei olnud - koola on koola.

Nii tore oli Hediga ringi jalutada, tõesti oli. Hoopis teine perspektiiv asjal juures. Jalutasime Villega mööda jõeäärt koju ning mõtlesime, kui õnnelikud me oleme.