Monday, June 10, 2019

Väljasõit Miyajima saarele

On hommik ja ma olen eilsest päevast ikka veel nii väsinud. Eile oli kindla peale meie reisi parim päev, kuid nii emotsionaalselt kui füüsiliselt üsna kurnavad. Ka eelmine öö ei maganud ma sugugi hästi, nägin igasuguseid tobedaid unenägusid ja kui rongiga hommikul Hiroshima poole teele asusime, siis vaatasin kadedusega ühte oma pinginaabritest, kes rahuliku südamega magada võis.


Õnneks aitasid pudel koolat ning Ville naljakad jutud elul sisse tulla. Pea 3 tundi kestva sõidu lõpuks olin juba elevust täis. Viimane ots sai sõidetud lausa praamiga ja vaated hakkasid vaikselt südamesse pugema. Milline rohelus! Kui ilus merevärv! Kõige tipuks veel täiesti päikseline päev... See oli ilmselt loodusepoolne kingitus meie esimeseks pulma-aastapäevaks.


Jah, eile oligi see tähtis päev. Aasta aega tagasi abiellusime. See aasta on läinud väga kiiresti. Meenutasime Villega, mis aasta jooksul juhtunud on ning tegime plaane järgmiseks aastaks. Kuhu reisime, mida ette võtame... Tõdesime, et oleme õnnega koos igal juhul, sest oleme teineteisel olemas. Selline suur rahutunne tuleb peale, kui sellele mõtlen. Ville on kõige kallim inimene mu jaoks.


See kaunis torii värav meie taustal on muide Jaapani üks kuulsamaid ja pildistatumaid. Lonely Planet kirjutab, et üks kolmest parimast vaatest kogu Jaapanis. Ei tea, kas just nüüd nii uhke, aga ega ilus on küll. Eriti ilus on tõusuvee ajal, siis ta justkui hõljuks vee peal. Jaapani keeles ongi värava nimi Hõljuv Värav. Üks pilt ilma meita kah:


Kuna meil oli sel päeval plaanis matkata, siis läksime esialgu energiat koguma. Lonely Planeti järgi valitud restoran Cafe Lente osutus imeheaks, puhtaks, mõnusaks terrassiga kohaks. Lõime aastapäeva puhul klaase kokku ja sõime oma veganrisotot ning kanakarrit. Suurepärane toit! Suurepärane ingveriõlu! Merevaade sellele hele-helesinisele merele tundus nagu paradiisis. See oli täpselt selline kogemus, mida aastapäevaks soovisin.




Edasi oli aeg matkama minna. Kogu aastapäevaplaani oli meile kokku pannud tegelikult Hedi, kes oskas paremaid vaatamisväärsusi ja tegevusi soovitada. Tema nõuannetest oli väga palju kasu, tegime täpselt nii nagu Hedi meile kirjutanud oli. Pärast sööki läksime vaatasime  ta lemmiktempli üle, mil nimeks Daishoini tempel. Daishonis elavad praegugi mungad ning see tegi külastuse kordades erilisemaks - munkade loitsimist oli kuulda, nende trummitagumine võlus ja kellukesed mängisid nii kaunilt. Viirukid igal pool...


Erinevaid majakesi ja aianurgakesi oli lõputult, Buddhakujusid oli seal ilmselt tuhandeid. Peamaja ise sisaldas hulgaliselt pilte ja kujusid Dalai-Laamast ning teistest pühakutest. Põrand oli kaetud tatami mattidega ja loomulikult ei saanud kingadega siseneda. Kuidagi hoopis teistsugune õhkkond kui varasemates budistlikes templites, mida näinud olime. Rohkem... Elus? Aktiivsed templid on ikka teise hõnguga, elamise hõnguga.


Üks kõige ilusamaid kohti nendest kümnetest pühadest nurgakestest oli kindlasti kelder, kus laes põles nii palju laternaid, et kokkugi lugeda ei jõudnud. Seal jäi tõesti suu lahti. Laternate all ei olnud muidugi midagi muud kui Buddhakujud taas. Vaikne, viirukilõhnaline koht. Väga ilus.


Pärast põhjalikku templikülastust otsustasime matkarajale asuda. Päike paistis lagipähe, kuid meil oli üle pooleteise liitri vett ning snäkid ja lootsime, et suurem osa rajast ikka varjus on, kuna kõndisime läbi metsa. Inimesi oli rajal küllaltki vähe, vähemalt meie suunas liikujaid. Vastu tulid koolilastegrupid ja välismaalastest paarid. Ütlesime kordamööda "Tere!" nii inglise kui jaapani keeles ning naeratasime vastutulijatele, kes meie vaeva mõistsid.


Jah, tegemist oli vaevaga. Kaart ja silt ütlesid, et ülesse viib umbes 90-minutiline tee. Tegelikult, nüüd järgmisel hommikul arutades, jõudsime järeldusele, et oleks saanud 90-minutiga ülesse küll, kui pause poleks teinud. Samas pausid olid hädavajalikud, muidu ma oleks tahhükardiast ära nõrkenud. Pulss oli laes päris pikalt. Vett oleks veel rohkem vaja läinud. Kõik šokolaadimaiustused, soolapähklid, enamus kommidest said ära söödud. Higistatud sai, väga palju lausa.

Tee pealt nähtud vaated ikka lohutasid veidi. See on muide paarisaja meetri kõrguselt, isegi mitte poolel teel. 
Metsalõhn ise oli aga imeline. Ma ei tea, kui mitu korda kokku ütlesin, et vahet pole, et see nii raske on, see loodus ja metsalõhn ja inimestevaba olemine korvab kõik raskused. Ma nautisin seda täiel rinnal ja tundsin, et sellises Jaapanis oleks ma veel kaua-kaua. Jah, loodusreisid for the win. Tegin pärast juba nimekirja erinevatest loodusreisidest, kuhu me Villega minna võiksime.


Seda teksti kirjutades tundub, et ülesse jõudsime kiiresti, aga ütlen ausalt, et koha peal me nii ei tundnud. Lugematul hulgal hingetõmbepause, higistamispause, kommipause, pildistamispause oli teel ja meie juuksed ja riided olid läbimärjad. See tõesti oli võrreldav Oahu Pu'u Mai matkaga. Lõpuks saime halastust ja jõudsime esimese suure peatuspaigani. Seal ei olnud mitte kedagi peale meie. Üks suur kivi, suured vaated ja kaks läbimärga inimest. Parim. 


Võtab hästi kokku mu tunde selleks ajaks
Peale 15-minutilist särgikuivatuspausi liikusime edasi. Tõusta tuli veel omajagu. Kui pea lõpus olime, siis ütlesid vastutulijad, et vaatetorn pannakse KOHE kinni. Ossa poiss... No eks me siis jooksime. Jooksime vaatamata sellele, et pulss oli niigi juba laes ja keha väga-väga väsinud. Aga no milleks tulla mäe tippu kui vaatetorni ei pääse. Jooksime ja jõudsime ja pea käis ringi nii imeilusatest vaadetest kui tugevast pingutusest.



Esimene pulma-aastapäev - parim päev üldse!
Vaatasime neid saarekesi ja mägesid ja metsi ja kivijurakaid ja mõtlesime, et see kõik meenutab ühte toredat lõunamaareisi. Veidi nagu Langkawil või mujal Aasias... Langkawi oli ikkagi ka meie esimene kauge reis koos ja see meeldis mulle väga oma džunglilõhna ning rohelusega. Tore, et Jaapanis ka samasugust asja kogeda saab ja tegelikult me olime ka matka üle väga õnnelikud, sest reis ilma matkata on kuidagi väiksem kohe. Raske, aga väärtuslik aeg!

Alla otsustasime minna köisraudteega, meil jalad tudisesid liiga palju selleks ajaks. Köisraudteele pidi muidugi ka veel matkama oma pool tunnikest nii üles-kui allamäge. Kui vaatetorn asus 535 meetri kõrgusel, siis arvan, et koos selle lõpu tõusimisega tõusime eile ikkagi üle 550 meetri. Nagu kahekordne Munamäel käik!

Teel oli taaskord kõvasti šinto templeid
Kõige suurem eufooria tuli peale siis, kui köisraudteega alla sõitsime. Mõtlesin, et see ongi täpselt see elu, mida alati elada olen tahtnud. Elu, millest unistasin koolipingis, millest kirjutasin oma lugematuid "tulevikunägemusi" nendesse kümnetesse märkmikutesse, mida terve kooliaja pidasin. Elu, kus saan köisraudteega sõita üle metsade, nautida lindude hääli ja rohelist-rohelist vaadet, kaugeid saari ja päikesepaistet. See on täpselt selline elu, mida alati elada olen tahtnud. Eile oli üks suur päev.



Kui alla linna tagasi jõudsime, ei tahtnud saarelt kuidagi minema minna. Kuigi Miyajima saar on üks külastatuim Jaapanis, ei tundunud see nii - rahvast oli vähem kui linnades ja loodust palju rohkem. Oleks sinna tõesti kauemakski jäänud.


Otsustasime, et nii palju endale lubame, et sööme enne kõhud täis, kui taas kolmetunnisele koduteele suundume. Ikkagi aastapäev ju! Läksime siis veidi uhkemasse restorani oma läbihigistatud juuste ja särkidega. Ah, mis seal ikka. :D Me oleme turistid, saame seda endale lubada küll. Ville tellis angerjatoidu, mis talle väga meeldis ja mina köögiviljakarri, mis oli ka päris okei. Jaapani siider ja Jaapani õlu joogipooliseks ja nii me tähistasimegi. Väsinult, õnnelikult, rahulolevalt. 


Kes kunagi Jaapanisse loodust nautima tahab tulla, siis Miyajima on see koht. 


2 comments:

Kristi said...

Palju õnne esimese pulma-aastapäeva puhul! Väga lahe, et saite seda nii eriliselt tähistada, vaated on mega ilusad ja söök tundub hea :D
Me käisime M-ga sarnasel matkal Türgis, kui ma olin Leoga 6. kuud rase ja kohalikud ütlesid, et see on mega ilus ja mega lihtne rada. Päris 500m vist ei olnud (võib-olla oli ka), aga meil ka vaate imetlemise pausid vaheldusid minu nuuksumispausidega ja vett jõime lõpuks nii, et mina 2 lonksu korraga ja M 1 lonks, et enam-vähem jaguks. Mega palav oli ja mõned tõusud päris järsud. Kahjuks lõpuvaade nii hea polnud kui teil, aga uhked olime ikka :D

Saara said...

Oh, me naersime Villega praegu hea kõhutäie. :D Veitsa tuttav... Ma ei tea, kas need kohalikud on siis tõesti nii palju paremas vormis?? See pole ju Šveits ega midagi...
Aga aitäh õnnesoovide eest! Vaatamat raskele matkale ma ei muudaks seda päeva ka siis, kui saaks. :)