Väljasõit Kamakurasse

Pärast head 8-tunnist und üles ärgata on lihtsalt nii hea. Reisimine paneb ikka väikeseid asju väärtustama. Suuri asju ka muidugi! Ville ütles mulle eile, et selle Tokyo reisiga olen ma talle nüüd vähemalt 20 loodusreisi võlgu. Hehe... Saab tehtud! Linnareisidel käin siis sõbrannadega. :D Ville rõõmuks käisime ka eile Tokyost väljas. Sõitsime väiksesse linna Kamakurasse, umbes tunniajase rongisõidu kaugusel Tokyost. Kuna Johanna oli meie juures ööbinud, siis läksimegi kõik kolmekesi koos meie päevareisukesele.

Kamakura oli Jaapani esimene pealinn aastatel 1185-1333. Selle 175 000 inimesega linna kõige suurem vaatamisväärsus on praegu aga Daibutsu ehk hiiglaslik proksist Buddhakuju. See 11.4-meetrine üllitis on Jaapanis suuruselt teine Buddhakuju (me muide loodame ka kõige suuremat oma silmaga näha). Avaldas ikka muljet küll! Kusjuures 16 sendi eest sai sisse ka ronida, me Johannaga käisime.

Rahvast oli eile omajagu, sest nagu me oma AirBnB omanikult teada saime, siis eile oli Jaapanis riigipüha. Üritasin veel guugeldada, et milline konkreetselt, ei leidnud. Lapsed olid ikka oma tavalistes must-valgetes koolivormides, seega neil vist vabat päeva ei pakutud. Meie kolmekesi varjusime rahvamassi eest väiksesse aiakesse Buddhaväljaku taha. Sõime salaja komme ja tegime selfit. Meie kamp:

Ville nautis rohelust ja loodust, ei tahtnud umbsesse Buddhasisemusse tulla

Järgmiseks otsustasime, et läheme kiikame selle Hase-dera templi üle. Mul on nii hea meel, et selle ette võtsime, sest Hase-dera osutus kõige ilusamaks templiks siiani. Seekord oli siis tegemist budistliku templiga, templi sisemuses oli suur 9-meetrine Bodhisattva kuju, üle kullatud ja puha. Inimesi oli taaskord üsna palju, kuid ilm oli hea ja templist õhkuv rahu oli väga mõnus.

Ma ei jõua ära imestada ka neid kauneid aedu. Jaapani aiad on kõik nii korrastatud, nii täpseks sätitud, igal kivikesel ja kujukesel on oma koht, purskaevud ja ojakesed vulisevad, hoolikalt valitud lilled õitsevad vahetpidamata. No ikka tõeline zen. Lisaks on neil tiikides ikka värvilised koi-kalakesed, kes turistidelt söögipoolist saada loodavad ning linnud laulavad neil korrektselt pügatud oksteil. Vahel on tunne, et kas metsikusel ongi kohta nende kultuuris? Ma ise arvan, et ei ole. Aga nüüd pikemalt selle peale mõeldes pole ma ka 100% kindel, kas see vajalik on.

Nagu budistlikele templitele omane, oli ka seal kõvasti igasugu kujukesi, viirukid kõrval põlemas ja altaritel igasugu andameid. Viirukilõhn lõi kohe sellise pühaliku tunde. Ma kodus väga viirukit põletada ei taha, liiga intensiivne, aga niimoodi vabas õhus on lausa ideaalne. Hulgalised kujukesed meenutasid mulle küll pigem surnuaeda...

Soovid olid seekord kirjutatud merekarpidele. Ilus.

Templi kõrval asuvas hortensia-aias oli nii palju inimesi, et seisma väga jääda ei saanud. Tore jalutuskäik sellegi poolest! Aed oli mäejalamil ja nägimegi ära nii ookeani kui ranna kui linnakese enda, arvukatest hortensiatest rääkimata. Kummaline mõelda, et Havai asub kohe selle ookeani "taga". Jaapanlaste jaoks on muide Havai väga populaarne, oleme hulgaliselt reisireklaame näinud Oahu roheliste kaljude ja Kauai rannikuga. Kamakuras oli mittu "Aloha"-poodi, kus vaateaknal värvilised bikiinid ning lillelised särgid ilutsesid.

Palusin Villel lillede juures poseerida - võimatu ülesanne ta jaoks

Jah, eile nägime siin Jaapanis esimest kord ookeani. Jalutasime pärast Hase-derat randa. Kuna ilm oli ikkagi üsna soe, ma pakun, et 25 kraadi ringis, siis oli isegi väike lootus ujuma minna. Paraku oli tegemist üsna räpase kohaga, ma ei tahtnud isegi jalgupidi vette minna. Mul oli selleks hetkeks ka muidugi suur hangry peal ja üritasin end täiest jõust kokku võtta, et enam-vähem normaalseks jääda. Suur osa toidukohtadest olid aga kinni ja söögi leidmine võttis aega. Rand rahustas meeli.

Ville kastis muidugi varbad vette, ta teeb seda peaaegu alati, kui võimalus peaks saabuma

Pärast jalutuskäiku saime lõpuks-lõpuks-lõpuks restorani. Sushi, jee! Ma siiamaani pole tahtnud seda kala proovida, ilmselt mingi hetk ikka söön ka, aga no... Kaladest on kahju, midagi pole öelda. Eriti kahju on mul kaheksajalgadest, nad on nii intelligentsed olevused, ma ei tea, kuidas keegi neid üldse süüa saab. Tean, et eks mul jääb suur osa "reisikogemusest" saamata, kuid midagi pole teha. Kahjutunne on suurem kui mu uudishimu. Tellisin endale kurgimakit, nagu ikka, ja juurde 2 portsu lastemenüü friikartuleid. :D

Ville oli seitsmendas taevas

Restorani õhkkond meeldis mulle väga. Nägin esimest korda päris elus seda keerlevat linti, kust endale sushit ette saab tõsta. Hind sõltub sellest, mis värvi taldriku peal söök on presenteeritud, meil oli juhend kohe laua kõrval. Lisaks sellele oli laual kuuma vee kraan ja matcha pulber, sai ise teed teha nii palju, kui süda lustis. Muidugi ei puudunud sojakaste ja hulgaliselt ingverit. Kui pärast arvet kokku arvutati, siis tuli teenindaja ja luges taldrikud üle. Päris efektiivne süsteem tegelikult! Odav ka, kolme peale tuli arve umbes 20 eurot ja me ikka võtsime ühte koma teist.

Istusime seal kohvikus üsna kaua, olime kuidagi väsinud. Oleksime võinud muidugi veel templeid külastada, aga otsustasime, et ei hakka kiirustama. Hängisime hoopis Johannaga ja ajasime juttu, see oli meie viimane päev temaga koos siin Jaapanis. Ta on ikka nii äge. Kummaline, aga äge. Näiteks räägib natuke jaapani keelt, aitas meid mitu korda hädast välja - kelner ei osanud inglise keelt ja tahtsime vett või siis tualetti ühes teises kohas. Johanna kohe küsis. Jep, vahel ta ikka hämmastab mind nii, et mul vajub konkreetselt suu lahti - kuidas ta nii palju seda keelt oskab? Kõik ise õppinud (okei, mingid tunnid TÜ võttis, aga mitte tervet semestrit kindlasti). Tema jaoks on Jaapan kodune, ta teab neid nüansse ja kultuuri üldse kordades paremini kui meie. Üleeile maidcafes ütles, et mitte ükski asi pole ta jaoks üllatus - on seda kõike sada korda näinud. Teadsite, et mingid multikad on ainult maidcafedest joonistatudki? Kogu see värk on ikka eriliselt kummaline, sobib Johannaga hästi kokku. :D Ma olin tegelikult unistanud Johannaga koos Jaapanisse reisimisest juba ligi 7 aastat, nüüd saigi see teoks. Tuus!

Johanna ütles, et peame kalasaia proovima, see on klassika. Okei, kui ta nii ütleb. :D Saime miniversioonid.

Johanna jäi Kamakurasse, seal oli ta järgmine couchsurfingu majutuse pakkuja. Mul tuli meelde mu esimene reis - ööbisin ka couchsurfinguga, palju plaane ei olnud ja pigem nautisin niisama õhkkonda. Muretsen ta pärast veidi, kuid tuletan endale meelde, et ma ise olin üsna samasugune ja Johanna on minust kindlasti nutikam eri võimalusi välja mõtlema.

Meie läksime Villega tagasi Tokyo elektrilinna nimega Akihabara (see sama, kus eelmisel õhtul käisime). Ville tahtis pikemalt elektroonikakaubamajas ringi vaadata ja mina istusin kogu selle ajal massaažitoolide osakonnas - ilus aeg. Pärast tunnikest mudimist liikusime tagasi koju, et järgmine 8-tunnine uni ette võtta. Jumal tänatud, see ajavahe hakkab korda saama.

Praegu oleme aga rongis ning Tokyo on juba kaugel seljataga. Stay tuned! :)