Saturday, June 8, 2019

Päev Kyotos

Ärkasime vihmasaju peale. See ei olnud mitte lihtsalt kerge uduvihm, vaid ikka padukas. "Nonii," mõtlesin, "sinna siis lähevad meie päevaplaanid." Tegelikult on meil siiamaani ju ilmaga väga vedanud - ilusad soojad (isegi kuumad) ilmad 25-30 kraadi ja päikesega. Kui juunis Jaapanisse otsustasin tulla, lugesin hoiatusi, et vihmahooaeg on ilmselt käimas ja peab arvestama pideva sajuga. Hedi aga ütles, et see algab juuni teisest poolest ja me oleme täpselt õigel ajal siin enne suuri vihmasid. Eile aga ikkagi sadas. Meil ei olnud ei vihmavarje ega vihmakeepe. Esialgu juba mõtlesin, et teeks õige puhkusepäeva ning veedaks selle aja voodis snäkke süües ning Villega niisama loba ajades. Aga ega nii ikka ei saa, me oleme esimest korda Jaapanis ja kunagi ei tea, kas või millal siia tagasi satume. Seega võtsime suuna ühe Kyoto tuntuima vaatamisväärsuse poole - Kinkaku-ji tempel.


On ju ilus? Oma vastostetud vihmavarjude all imetlesime kaunist kuldset templit ning imeilusat aeda selle ümber. See "Kuldne Paviljon" (nagu templit kutsutakse) on ka Jaapani peale üldse üks tuntumaid vaatamisväärsusi. Kinkaku-ji on ehitatud 14. sajandil, huvitav mõelda, mida Euroopas samal ajal ehitati, onju? Esialgu oli see võõrastemaja, kuid lõpuks pühitseti templiks. 1950. aastal põles see kusjuures maatasa, aga 1955. ehitati uuesti täpselt samasugusena üles (va see, et kuldseid kihte lisati juurde ka keskmisele osale, varasemalt oli ainult üleval). Muide, katusel pole mitte kukk, vaid hoopiski palju poeetilisem fööniks. Jah, vihmast hoolimata on mul ülihea meel, et Kinkaku-ji nähtud sai. 

Et ennetada lõunast suuremat tujukõikumist nälja tõttu, läksime sõime kohe kõhud täis. Seekord valisime restorani, mis tutvustas ennast kui "Lääne restoran, kus road on japaniseeritud." Imeline valik! Just hea vaheldus minusuguse pirtsaka jaoks. Tellisin sojaliha koos kõige juurdekuuluvaga, Villel oli kohalikust veiselihast (wagyu beef) tehtud roog. Loomulikult ei puudunud taldrikult riis, misosupp, marineeritud ingver jne. Maitsed olid uued, kuid päris mõnusad. Tundsin, et sellega võib täitsa ära harjuda (va misosupp, seda jubedat maitset ei kannata ma isegi Jaapanis mitte). 


Kuigi esialgu lubas sadada terve päeva, oli vihm selleks hetkeks täiesti üle jäänud ja kogu päeva vältel ei saanud me piiskagi. Alles siis, kui õhtul koduuksest sisse saime, hakkas uuesti sadama. Jep, jätkuvalt veab! 

Meie järgmiseks vaatamisväärsuseks otsustasime võtta Arashijama piirkonna, sest seal oli mitmeid erinevaid kohti, mida uurida. Alustasime kuulsast Tenryū-ji templist ja ütlen ausalt, et selle templi külastamine on minu jaoks siiamaani üks ägedamaid hetki kogu reisi jooksul.


Tenryū-ji on samuti ehitatud 14. sajandi nagu Kuldne Paviljongi, kuigi ehitised vist uuesti tehtud 1900 aastate ajal. Pidime sisenema ilma jalanõudeta ja jätma viimased ilusasti seatud riiulitele. Ah, kuidas mulle meeldib see jalanõude äravõtmine - nagu kodus. Nii puhas ja korralik tunne on templis ilma jalanõudeta käia. Sammusime seal tatami-mattidel ning nautisime mõnusat õhkkonda. Inimesed tegid pilti, ma tegin pilti, kuidas nad tegid pilti. Hästi vaikselt, muidugi, sest kõik oligi hästi vaikne. 



Ville harjutab samuraide kõnnakut - vaikselt jala väliskülgedele astumist. Kuidagi piinlik oli trampides ringi vaadata.
Tenryū-ji on kuulus ka oma zen-aia poolest. Aed oli tõesti suursugune, taimed ilusasti sildistatud ning ojakesed korrastatult iga nurga peal voolamas. Mõnes kohas ei olnud ühtegi inimest ja meie Villega nautisime väga. Siin on küll kõik väga viisakad ja toredad ja keegi sind ei tüüta, aga need mõned hetked, kus ei ole mitte kedagi - need on kuldsed. Eestlased on ikka erakud, midagi pole teha. 


Näete seda rehadega korrastatud kiviaeda taustal? 
Aia teiselt poolt viis tee otse järgmise vaatamisväärsuse juurde - Kyoto Bambusmets. Olin seda piltitelt imetlenud aastaid, tõesti, ma ei liialda. Mõtlesin, et sinna kindlasti kunagi lähen. Hedi küll seda väga ei kiitnud ja olgem ausad - metsast oli asi kaugel, pigem jalutasime läbi bambussalu, kuid need 15 minutit pakkusid elamuse sellegipoolest. Rahvast oli palju, kuid bambused kõrgusid nende kohal nii võimsalt, et väga ei märganudki neid siblivaid väikseid olendeid suurte taimede taustal. Jah, mul on hea meel, et ikka selle bambusevärgi ära sai nähtud. Hea tunne.


Edasi otsustasime, et vaatame selle ahvimäe ka ikka üle. Kyotos on nimelt Jaapani makaakide park, kus neid ligi 150-kandis elutseb. Jaapani makaake olen varem näinud "Baraka" filmist ning siis jätsid nad mulle väga sügava mulje. Kui ma aga antud ahvipargi kohta uurimustööd tegin, siis tegelikult mind väga sinna ei tõmmanud - mingid puurid ja inimesed toidavad jne... Ei ole nagu väga loomulik õhkkond. Praegu mõtlen, et no nii tore, et see asi ka ette sai võetud, absoluutselt äge kogemus.

Ahvipargi poole jalutades, hea roheline päev
Ahvipark asub künka tipus ja sinna on hea 20 minutit ülesmäge tõusu. Õnneks meil nii palju jõudu veel oli, kuigi eks me higistasime omajagu. Parim osas selles oli kogu loodus - tee kulges läbi suure metsa ning mina oleks rahul olnud juba ka ainult selle metsalõhnaga, sest see oli lihtsalt nii imeliselt hea. Kui lõpuni ära higistasime, avanes meile vaade igas suunas - ühel pool majake koos hulgaliste ahvidega, teisel pool kogu Kyoto. Jah, sinna tulek oli väga hea mõte.


Ahve, nagu ütlesin, oli palju. Oma punaste nägude ja pepudega võlusid nad inimesi tehes kõige tavalisemaid ahviasju - kaaslastelt kirpude otsimine, tagajalgadega keha sügamine, katusesarikatel rippumine, ringi jooksmine. Üsna palju nägime väikeseid ahvikesi, sest kevadine poegimisaeg oli just lõppenud. Väikesed olid muidugi kõige armsamad oma emade küljes rippumas. Osalt on nad nii meie moodi, osalt aga pigem pehmeid lemmikloomi meenutavad olevused.


Puurist rääkides - ei, ahvid ei olnud puuris. Mäe otsas olevas majas olid puurid hoopis inimeste jaoks, ahvid liikusid vabalt. Läbi puurivõre tohtis neid toita, muidu mitte. Sobivat toitu sai 100 jeeni (alla 1 euro) eest osta kohapealt. Me ostsime ka õunatükke ja toitsime ahvikesi läbi võre. See oli kokkuvõttes ikka eriti tore kogemus, sest nägime neid nii lähedalt. Sildid ütlesid küll, et ei tohi jõllitada, kuid raske oli seda mitte teha, nad olid nii armsad. Eriti need ahvibeebid.



Peab ütlema, et raske oli sealt ära tulla. Loomad on nii erilised. Jaapani makaagid on ju veel sellised elukad, kes naudivad samamoodi nagu inimesed spaamõnusid. Kuumaveeallikates istuvad ahvid on mulle "Baraka" filmist eluks ajaks mällu sööbinud. Minupoolne soe filmisoovitus!

Vähe inimesi, palju loodust
Vaatasime pärast ahvimäge, et kui palju meil siis koduni maad on - 8 kilomeetrit, mida Google Mapsi järgi kõnniksime 1h 43min. Noh, mis seal ikka, mis meil muud paremat ikka teha on. Hakkasime aga mööda jõge tulema ja tõesti, see kodutee oli ka üks päeva kõrghetki. Tundsin, et oleme puhkusel - ilmaga on vedanud, seltskonnaga on vedanud hullupööra, rohelust on kogetud, kõik hea. Vaatamata sellele, et elus on väga kurbi asju, on selles ka ilmatuma palju kõike head ja toredat.

No comments: