On ju ilus? Oma vastostetud vihmavarjude all imetlesime kaunist kuldset templit ning imeilusat aeda selle ümber. See "Kuldne Paviljon" (nagu templit kutsutakse) on ka Jaapani peale üldse üks tuntumaid vaatamisväärsusi. Kinkaku-ji on ehitatud 14. sajandil, huvitav mõelda, mida Euroopas samal ajal ehitati, onju? Esialgu oli see võõrastemaja, kuid lõpuks pühitseti templiks. 1950. aastal põles see kusjuures maatasa, aga 1955. ehitati uuesti täpselt samasugusena üles (va see, et kuldseid kihte lisati juurde ka keskmisele osale, varasemalt oli ainult üleval). Muide, katusel pole mitte kukk, vaid hoopiski palju poeetilisem fööniks. Jah, vihmast hoolimata on mul ülihea meel, et Kinkaku-ji nähtud sai.
Et ennetada lõunast suuremat tujukõikumist nälja tõttu, läksime sõime kohe kõhud täis. Seekord valisime restorani, mis tutvustas ennast kui "Lääne restoran, kus road on japaniseeritud." Imeline valik! Just hea vaheldus minusuguse pirtsaka jaoks. Tellisin sojaliha koos kõige juurdekuuluvaga, Villel oli kohalikust veiselihast (wagyu beef) tehtud roog. Loomulikult ei puudunud taldrikult riis, misosupp, marineeritud ingver jne. Maitsed olid uued, kuid päris mõnusad. Tundsin, et sellega võib täitsa ära harjuda (va misosupp, seda jubedat maitset ei kannata ma isegi Jaapanis mitte).
Kuigi esialgu lubas sadada terve päeva, oli vihm selleks hetkeks täiesti üle jäänud ja kogu päeva vältel ei saanud me piiskagi. Alles siis, kui õhtul koduuksest sisse saime, hakkas uuesti sadama. Jep, jätkuvalt veab!
Meie järgmiseks vaatamisväärsuseks otsustasime võtta Arashijama piirkonna, sest seal oli mitmeid erinevaid kohti, mida uurida. Alustasime kuulsast Tenryū-ji templist ja ütlen ausalt, et selle templi külastamine on minu jaoks siiamaani üks ägedamaid hetki kogu reisi jooksul.
Tenryū-ji on samuti ehitatud 14. sajandi nagu Kuldne Paviljongi, kuigi ehitised vist uuesti tehtud 1900 aastate ajal. Pidime sisenema ilma jalanõudeta ja jätma viimased ilusasti seatud riiulitele. Ah, kuidas mulle meeldib see jalanõude äravõtmine - nagu kodus. Nii puhas ja korralik tunne on templis ilma jalanõudeta käia. Sammusime seal tatami-mattidel ning nautisime mõnusat õhkkonda. Inimesed tegid pilti, ma tegin pilti, kuidas nad tegid pilti. Hästi vaikselt, muidugi, sest kõik oligi hästi vaikne.
Ville harjutab samuraide kõnnakut - vaikselt jala väliskülgedele astumist. Kuidagi piinlik oli trampides ringi vaadata. |
Tenryū-ji on kuulus ka oma zen-aia poolest. Aed oli tõesti suursugune, taimed ilusasti sildistatud ning ojakesed korrastatult iga nurga peal voolamas. Mõnes kohas ei olnud ühtegi inimest ja meie Villega nautisime väga. Siin on küll kõik väga viisakad ja toredad ja keegi sind ei tüüta, aga need mõned hetked, kus ei ole mitte kedagi - need on kuldsed. Eestlased on ikka erakud, midagi pole teha.
Näete seda rehadega korrastatud kiviaeda taustal? |
Edasi otsustasime, et vaatame selle ahvimäe ka ikka üle. Kyotos on nimelt Jaapani makaakide park, kus neid ligi 150-kandis elutseb. Jaapani makaake olen varem näinud "Baraka" filmist ning siis jätsid nad mulle väga sügava mulje. Kui ma aga antud ahvipargi kohta uurimustööd tegin, siis tegelikult mind väga sinna ei tõmmanud - mingid puurid ja inimesed toidavad jne... Ei ole nagu väga loomulik õhkkond. Praegu mõtlen, et no nii tore, et see asi ka ette sai võetud, absoluutselt äge kogemus.
Ahvipargi poole jalutades, hea roheline päev |
Ahve, nagu ütlesin, oli palju. Oma punaste nägude ja pepudega võlusid nad inimesi tehes kõige tavalisemaid ahviasju - kaaslastelt kirpude otsimine, tagajalgadega keha sügamine, katusesarikatel rippumine, ringi jooksmine. Üsna palju nägime väikeseid ahvikesi, sest kevadine poegimisaeg oli just lõppenud. Väikesed olid muidugi kõige armsamad oma emade küljes rippumas. Osalt on nad nii meie moodi, osalt aga pigem pehmeid lemmikloomi meenutavad olevused.
Puurist rääkides - ei, ahvid ei olnud puuris. Mäe otsas olevas majas olid puurid hoopis inimeste jaoks, ahvid liikusid vabalt. Läbi puurivõre tohtis neid toita, muidu mitte. Sobivat toitu sai 100 jeeni (alla 1 euro) eest osta kohapealt. Me ostsime ka õunatükke ja toitsime ahvikesi läbi võre. See oli kokkuvõttes ikka eriti tore kogemus, sest nägime neid nii lähedalt. Sildid ütlesid küll, et ei tohi jõllitada, kuid raske oli seda mitte teha, nad olid nii armsad. Eriti need ahvibeebid.
Peab ütlema, et raske oli sealt ära tulla. Loomad on nii erilised. Jaapani makaagid on ju veel sellised elukad, kes naudivad samamoodi nagu inimesed spaamõnusid. Kuumaveeallikates istuvad ahvid on mulle "Baraka" filmist eluks ajaks mällu sööbinud. Minupoolne soe filmisoovitus!
Vähe inimesi, palju loodust |
No comments:
Post a Comment