Tuesday, June 4, 2019

Lääne-Tokyo: Shibuya, Harajuku ja Shinjuku

Juba need nimed on päris ägedad, onju?

Midagi, mis väga äge ei ole, on aga ajavahe. Läände reisides ei saa arugi, aga itta... Oh juudas. Kui nt New Yorki minna Eestist, siis on päev lihtsalt veidi pikem ja lähed hiljem magama, aga Jaapanisse tulles pead hakkama varem magama minema - lausa 6 tundi varem. Te suudaksite päevapealt nt kell 18.00 magama jääda, kui tavaliselt uinute südaöö paiku? Mina kahjuks sellise suutlikkusega ei ole, võib isegi öelda, et olen pigem pirtsakas magaja. Kui graafik paigas, jään liialdamata magama 10-30 sekundiga ja päeval kunagi ei maga. Kui aga graafik metsas, siis... Eile magasin kell 15.00-18.00, kell 23.30-02.30 ja kell 06.00-09.00. Rets, need vahepealsed ärkveloldud tunnid olid rasked, väga rasked. Miks ma küll eeldasin, et 6-tunnine ajavahe pole nii hull, et ei pea unerohtu kaasa võtma? Hommikul oli vana hea zombie platsis, kuid väikese jooga ja võikuga sain selle enam-vähem ära peletatud. Ville oli paremini maganud ning tegelikult kogu päeva väga reibas.


Kui hommiku-uimasus möödas, võtsime suuna Lääne-Tokyo peale ja veetsime seal terve päeva. Kohe alustuseks tahtsin näha kuulsat Shibuya ülekäiku - kohta, mida olen kümneid ja kümneid kordi filmist "Lost In Translation" imetlenud, ka "Baraka" filmis on seda kujutatud ning näiteks The Killersi muusikavideot "Read My Mind" olen lugematul hulgal kordi vaadanud. Aga just see kõndiv dinosaurus seal "Lost In Translationis"... See on ikoon. Paraku nii suurt vau-effekti kui filmis Shibuya päris elus ei pakkunud. Ville ütles, et see on selle pärast, et olen New Yorkis Times Squarel mitu korda käinud ja ehk ongi tõsi - Shibuya on jaapanlaste samalaadne toode veidi väiksemas mahus. Usun, et kunagi olid need liikuvad pildid tõesti väga erilised, nüüd on neid aga kõikjal ja kordades suuremas mahus. Olen siiski õnnelik, et ära sai käidud!

Alles nüüd vaatan, et ekraanil on ju Eesti lipp!
Pärast jalutuskäiku väga "linnases" linnas otsustasime, et võtame suuna Yoyogi pargi poole, et Tokyo uhkeimat šinto templit vaatamas käia. Mõeldud-tehtud. Enne parki sisenemist otsustasime hetkeks veel puhata ja midagi hamba alla pista, sest park oli suur ning süüa seal ei tohtinud. Muide, jaapanlased peavad tänaval söömist üldse väga ebaviisakaks ja kõndides toitude/jookide alla kugistamine on näitab pigem inimese matslikkust. Eks me siis istusime ka oma kohvi ja teega korralikult kohvikutoolil kuniks veresuhkur tõusis ning me taas liikvele asuda saime. Joogitopsid jätsime maha, muidugi.

Minu matcha-tee piimakokteil, veidi liiga magus
Yoyogi park ja Meiji tempel olid väga suursugused. Juba avavärav avaldas muljet - hiigelsuur torii on ehitatud 1500-aasta vanusest Taiwani küpressipuust. Šinto templite ees paiknevad torii väravad märgivad sissepääsu pühasse paika ja antud värav sai sellega ideaalselt hakkama.


Pärast nii rahvarohket paika kui Shibuya oli Yoyogi park täielik paradiis. Need puud, see metsalõhn... Inimesi oli, kuid rohelus ületas kõik. Ideaalne oaas keset kivist linna. Meiji, kelle nime tempel ja juuresolev aed kannab, oli Jaapani keiser aastatel 1867-1912 ning viis ellu palju-palju uuendusi. Meijit peetakse üheks Jaapani suureks mõjutajaks ja suunajaks, wikipedia kirjutab, et tänu tema reformidele tõusiski Jaapan maailma suurvõimuks. Meiji armastas Yoyoga pargi aeda ning sinna loodigi pärast tema surma tempel.

Erinevate Jaapani sake-tootjate poolt Meiji reformide auks kingitud sake-tünnid

Kui kristlikud kirikud kõrguvad taevasse ning mošeed hiilgavad oma ulmeliselt ilusate siniste geomeetrialagedega, siis šinto templid on ikka palju lihtsamad. See meeldib mulle - kõige tähtsam on silmale nähtamatu. Väikesed puust majad, tõsi küll, eriliselt kaunite detailidega, aga siiski lihtsalt puust majad täidavad oma eesmärki täielikult. Inimesed tulevad, pesevad rituaalselt käsi, annetavad, saadavad head soovid ja palved teele ning lähevad tagasi koju. Mida muud sul elus vaja ongi? Kõik on vaikne, väljapeetud ja sügav. Paberid soovidega lehvivad tuules, linnud laulavad hästi hoolitsetud puude kohal. Reisile tulles ootasin seda šinto templite kogemust, mul on hea meel, et selle sain. Ja kavatsen selle reisi jooksul veel mitu korda sama kogeda!




Ville pani ette jalutada tagasi läbi Meiji iiriseaia. See oli suurepärane idee. Iirised õitsevadki selles aias ainult juunikuus. See iiriseaed oli idüll... Nii ilusasti hoolitsetud, nii puhas ja mõnus. Lihtsalt jalutasime ja nautisime. Igasugu head ja armsad mõtted tulid pähe. :) 


Vesiroositiik õitsevate vesiroosidega, inglise keeles hoopis vesiliiliatega... 
Kui pargist välja saime, oli aeg "päris" maailma tagasi tulla. Kohe pargi kõrval oli veel üks Tokyo vaatamisväärsus - Harajuku linnaosa, mis on tuntud oma moeteadlikkuse ja noortemeelsuse poolest. Kõigi teismeliste lemmiktänav pidi olema Takeshita ning sinna suundusimegi. Kui midagi üldse selle iiriseaia vastand saab olla, siis on see see tänav. :D Puupüsti inimesi täis, poed müüvad igasugu kummalist-kummalist pahna. Nädalavahetuseti pidi palju anime-stiilis riietatud inimesi ringi jalutama, aga meie ei näinud ühtegi.

Ja vaata, et vasakul kõnnid, muidu saad kindlasti mükse igal sammul
Lisaks kummalistele poodidele oli sel tänaval ka mitmeid loomakohvikuid. Selliseid "süütuid" nagu kasskohvik näiteks, aga samal ajal leidus veel öökullikohvik ja siilikohvik, mille silt ütles "Meil on 35 siili, tule paita neid kõiki!" See on juba liig, mis liig. Okei, ma saan aru, et saad kasse paitada jne, aga siilid? Öökullid?? Nägime pilte, kuidas öökullid olid ketiga laua küljes kinni. Ei ole normaalne, tegu on metsloomadega. Kui sa ikka ketiga pead kedagi kinni pidama, siis ei saa see kuidagi kahepoolne soov olla.

Riided olid samas suht ägedad. Endale ei ostaks, aga veidrused on lahedad.
Söömisküsimuse osas pidasin nõu Lonely Planeti raamatuga, mis soovitas ühte pannkoogikohvikut. Uu jee, normaalne söök! Kõmpisime sinna veidi aega ja tegime tänaval pilte. Pärast saime aru, et olime selle pildi teinud meie kohviku ees. Ega neid Tokyo aadresse ei olegi ju nii lihtne leida. :D


Kohviku nimi oli Sakura Tei ja oodatud pannkookide asemel juhatati meid lauda, mille keskel oli suur praepann. Toit tuli ise valmis teha! :D Oh sa jeerum. Ühelt poolt olin väga õnnelik, sest see on ju nii lahe kogemus - antakse ette koostisosad ja juhend ja muudkui prae neid "pannkooke". Teiselt poolt - tahaks lihtsalt süüa... Kunagi kui Toomase ja Villega Kuala Lumpuris hot pot-is sai käidud, siis see meeldis küll väga ja tegelikult polnud eilsel kogemusel ka midagi viga. Esimesed läksid aia taha ja teised tulid juba normaalsed. Saime abi kõrvallaudadest, kes meid meie kobaduse tõttu veidi haletsesid vist ja omi juhtnööre pakkusid. Abiks ikka! Mina sõin kapsapannkooke, Ville liha ja munaga variante.

No vaadake seda nägu. :D 
Tegelikult olen ikkagi rõõmus, et sellise kogemuse võrra rikkad oleme!
Pärast "pannkooke" astusime tagasi Yoyogi parki, et teisele poole rohelust jalutada. Taaskord - väga suur kontrast Harajuku tänavatega. Meeldiv kontrast. See park oli tõsiselt mõnus.


Meie õhtu viimane plaan oli külastada Tokyo Metropolitan Government Buildingut, et kõrgeid vaateid nautida. Mõtlesime jõuda päikeseloojanguks, kuigi tundus, et jõuame varem, sest sinnani oli tunde. Aga jokutamises oleme me meistrid ning loivasimegi lõpuks enam-vähem õigeks ajaks hiigeltornide otsa. Pidime enne veel järjekorras seisma nii pool tunnikest, sest tahtjaid oli palju. Vaated olid seda järjekorda väärt.


Jep, Tokyo on ikka hiiglaslik kivist linn. Yoyogi park on Lääne-Tokyos suur roheline latakas, kuid muidu on tegu ikkagi peamiselt valge ja halliga. Tokyo on olnud Jaapani pealinn juba 150 aastat ning praegu peavad Tokyot koduks 13 miljonit inimest. Kui võtta ka eeslinnad arvesse, siis see number on lausa 38 miljonit. Praegu mõtlen, et Tokyo ongi vist kõige suurem linn, kus kunagi käinud olen. Ok, quick fact check - tegelikult on Istanbul suurem. Tundub uskumatu, aga Istanbuli metropolis on 14 miljonit inimest. No mida iganes, Tokyo näeb lahedam välja. :D


Tšillisime seal tornis kuniks läks pimedaks ja saime vaadata, milline see linn tuledes on. See oli imeline. Läksime koju hea tujuga. Surmväsinult, aga hea tujuga. Eile oli nii ilus päev.

2 comments:

Kristi said...

Kui ma saaks ükskõik, mis kell päevast magada, siis ma magaks vähemalt 3h jutti nii, et silm ka ei pilguks. :D
Aga muidu nii mõnus, et linnakärale nii lähedal on rahulikke ja ilusaid paiku ka. Ja väga vaprad kokad olete.

Saara said...

:D Appi, kui õnnelik. Ma esimesed 45 min ootaks und, siis vb magaks 45 min ja ülejäänud päev läheks selle nahka, et zombiest lahti saada...
Tegelikult Tokyo minu meelest ongi üsna vaikne linn, kuigi see roheline on ikka 100% teistsugune väärtus juba - nii tore!