Kyoto ja meie ryokan-hotell

Jah, hommikul olime me eilsest veel väsinud. Vihma sadas ka ja kuidagi löss tunne oli. Ville sai halvasti magada, ärkas korduvalt, mina olin lihtsalt väsinud. Kuidagi aeglaselt vedasime endid üles ning liikvele. Ville tegi meile hommikusööki, pakkis asjad ja koristas korteri, mina kirjutasin blogi, meie tavaline tööjaotus. On ikka vedanud selle mehega, onju? :D Väsimuse vastu oleks aidanud, kui oleks saanud salaja pilgu päeva teise poolde heita, et näha näiteks seda:

Jah, need Fushimi Inari-Taisha väravad olid mu nimekirja, mida kindlasti Jaapanis oldud aja jooksul nägema peaks, veel jäänud ja nii me hommikul sinnapoole suundusimegi. AirBnBst tegime check-outi ja pagasi jätsime Kyoto rongijaama hoiule. Panen nüüd järgmiseks pildi sellest, milline tegelikult see überkuulus turistiatraktsioon välja nägi kui sinna jõudsime. Kaidi ütles üle-eelmise postituse kohta, et tegelikult pole paju inimesi näha ja ma sain aru, et ma ikka liiga ilusaid pilte välja valin. Seega - see on siis kõige tavalisem turistiatraktsiooni vaade (kõik muud pildid on ekstra pingutatud, et inimesi vähem oleks):

Kui Ville kohalikega võrreldes nii pikk ei oleks, siis me kaotaks teineteist massis ära

Vaatasime kaardilt, et väravatega ehitud mäe tipuni on 4 kilomeetrit. Kaart ise oli muidugi müstika, sest nad ei pane põhjasuunda kunagi üles, vaid see võib näidata nagu jumal juhatab, kord paremale, kord diagonaalis alla jne, Ville naeris nende kaartide peale eile ikka päris põhjalikult. Pärast lugesime netist, et jaapanlastel ongi selline komme, et panevad kaardi niipidi, kuidas ise parasjagu seisad ja ei hooli põhjasuunast. Hea teada, kui matkama tulla! Me siiski seekord juba teadsime ning ei olnud raske leida kätte õige torii väravatega teeots. Enne põhiteed tegime veel kohvikupausi, et Saaral paha tuju ära läheks. ;)

Tellisin melonilimpsi, olin juba unustanud, et tuuakse alati jäätisepalliga... Pähkli-mochi oli ülihea!

Aga inimesi oli tõesti palju, eriti väravate algusepoole. Liikumine oli põhimõtteliselt nagu suures järjekorras, õudukas! Kuna aga tee viis ülesmäge, siis jäi neid aina vähemaks ja vähemaks. Ega turistidel nende ürpide ja puukotadega ongi raske mägistel teedel matkata. :D Aga no see pildistamine ajas ka hulluks, sest kui on mass ja kõik tahavad pildistada, siis kogu grupp liigub teosammul. Trügisin tihti ette, Ville kannul. Eks me ise pildistasime ka, aga proovisime hästi kiiresti ja siis, kui teisi lähedal ei olnud. Õnneks mäe kõrgemates kohtades juhtus seda mitu korda.

Poseeritud pilt, aga ütleb palju... 

Võrreldes eilsega oli tõus muidugi naljanumber, ainult paarsada meetrit. Hingeldasime ikka, kuid täiesti tehtav. Kogu mäering läks kokku umbes 2 tundi, kuigi Lonely Planet ütles, et hea daytrip. Päeva jooksul jõuab ikka rohkem ka teha vist... Kyoto on suur ja lai nagu mäe otsast näha.

Peab ütlema, et Fushimi Inari oli minu jaoks siiski Jaapani kõige hingelisem kogemus siiamaani. See oranž värv, läbi väravate paistev päike ja mets ümberringi lõid kohe sellise erilise tunde. Väga meeldisid ka arvukad rebasekujud tee ääres. Rebane on šintos müstiline elukas, kes osaliselt jumalusi esindab ja kes saab ka inimesi "üle võtta" neisse küünte alt sisse pugedes. Tuleb kohe meelde uus Netflixi sari "Love, Death and Robots" - soovitan vaadata, eriti üks rebaseinimese osa, mu lemmik kogu sarjast. Sari on üleni multikastiilis, iga osa jutustab erinevat lugu. Nii palju seoseid tekib selle reisiga. Jaapani kultuur on levinud üle kogu maailma.

Lõunaks liikusime tagasi Kyotosse. Ville oli juba näljast nõrkemas. Otsustasime, et kuna need on meie viimased päevad Jaapanis, siis peame ikka kohalikku toitu sööma ja läksime sushirestorani. Mina tellisin küll erinevaid asju tempura köögiviljadest tofueineni välja, kuid lõpuks sõin ikkagi ainult kurgimakit, lausa kaks portsu. Tofu peale hakkas niimoodi iiveldama, et äärepealt oleks laua kõrvale oksendanud. Sinna oli nimelt seda jubedat-jubedat misosuppi kõrvale pandud, mille maitset ja lõhna ei salli ma silmaotsaski. Aga lõpp hea - kõik hea, sõin pärast mitu sõõrikut peale, et kalorid täis tuleks ja ellu me jäime.

Ville kiitis oma kalaroogasid ja mul on ta üle hea meel

Mõtlesime, et kas näha veel mõnda vaatamisväärsust või minna kohe meie järgmisesse peatuspaika - ehtsasse Jaapani võõrastemajja ryokani. Otsustasime viimase kasuks, väsimus andis tunda. Võtsime rongi ja... sõitsime valesse kohta. :D Jäime kuidagi telefone passima ja enne kui arugi saime, pani rong õige peatuse juures uksed kinni. Mis seal ikka, läksime järgmises maha, saime kohe bussile ja sõitsime hotelli ette. Mäed olid ilusad ning vast moodustuvad pilved pakkusid tõelise vaatemängu.

Tegelikult olid nad hotellist kirjutanud, et kui me rongijaama peaks jõudma, siis võime neile helistada ja nad tulevad järgi. Aga meie tulime siiski ise, ei viitsinud rongiga tagasi sõita. Jalutuskäigu lõpus saime aru, miks selline soovitus antud oli - hotell asus künka otsas. Ville, me koormaeesel, tegi taas head tööd pagasi vinnamisega. Mida ma küll ilma temata teeksin, ei tea. Istuks 3/4 päevast taksos vist ja maksaks end vaeseks.

Ryokani sisenedes koheldi meid nagu kuningaid. Mõtlesin, et no selle raha eest, mis neile maksin, võib kah. Muidu selline peenutsemine mulle pigem ei meeldi. Meile toodi kohe virsikumahla, küsiti õhtusöögi- ja hommikusöögiaega. Saime privaatse kuumaveeallikasessiooni kinni panna. Üks daam tuli korvikesega, kus erinevad jaapani traditsioonilised rüüd sees ja küsis mult, et milline muster mulle kõige rohkem meeldib. Valisin ikka sinise ja valgega, mul kodus ka kõik riided sama värvi. Siis juhatati meid tuppa, näidati ette kõik tehnilised vidinad ning tutvustati reegleid. Jalanõusid toas ei kanna jne - see on Jaapanis täielik standard ja olgem ausad, normaalne ka. Ma ei või taluda, kuidas näiteks ameeriklased oma mustade tossudega magamistoa vaipkattele astuvad - võeh... Jaapan on ikka selline puhas riik.

Meie traditsioonilises stiilis tuba

Olin meie tuba pildilt näinud, kuid üllatusin siiski, kui päriselt sisse astusime. Kui puhas, kui ilus... Vaade järvele lummas kohe. Rätsepistes istumiseks mõeldud toolid ja laud on mu lemmikud, ma nagunii istun kodus laua taga samamoodi, ainult, et kodus pean end kuidagi selle kitsa tooli peale ära mahutama. Siin on kõik loomulik. See on tõesti minu jaoks kõige loomulikum istumise- ja töötegemise ja laua taga olemise viis. Meeldis väga! Tatami matid on nii pehmed... Linnud laulsid. Istusin seal vaatega toaosas vist oma tunnike. Kõik vajalikud mõtted said mõeldud ja pea sai tühjaks. Ka üks asi, mida alati reisimiselt ootan - ruum uutele ideedele ja mõtetele.

Kella seitsmeks oli meil kinni pandud privaatne onsen - kuumaveeallika veega täidetud soe vann. Jaapani vannid on mu teine kultuuriline armastus kurgimakide kõrval, sest pole midagi muud, mis keha samamoodi lõdvestaks kui üks hea Jaapani vann. Panime Villega end sobivalt riidesse ja olime õigel ajal fuajees, et palju kiidetud kogemus kätte saada.

Privaatne onsen rokkis - ilus tuba kõige vajalikuga. Pesime kehad juhendite järgi ära, panime külmad rätikud pähe ja mõnulesime. Meie sessioon kestis 50 minutit ning see oli paras aeg, et küllastus tekiks. Ega seal 40-kraadises (vähemalt nii ma oletan) vannis tegelikult rohkem kui 10 minutit olla ei saa, aga vahelduva eduga kastsime end jälle sisse ning siis istusime väljas. Aknast tuli värsket õhku ja linnud laulsid ikka veel. Kui ideaalne kogemus... Need väsinud jalalihased vajasid väga seda lõdvestust, mis vann pakkus. 

Sellega aga meie päeva kultuurikogemused ei lõppenud. Krõbeda hotellihinna sees oli ka õhtusöök. Ma tõesti ei oodanud sellist söömingut... Tegemist oli 10-käigulise traditsioonilise Jaapani toidu esitlusega. Kui lahe! Esimesed kolm käiku olid meid meie privaatses (!) õhtusöögitoas juba ootamas, kui meid sinna juhatati. Selga panime need samad rüüd, mida nad kanda soovitasid. Väga praktilised. Ma olin veel pärast onsenist tulemist hõlmad valetpidi kinni pannud, märkasin alles koridoris ja kiirelt sahmerdasin õigeks - valetpidi pannakse hõlmad kinni ainult laipadel. Selle eest hoiatas hotellivoldik. Keegi õnneks ei näinud mu viga, huh...

Esimene käik oli ploomisake - absoluutselt imeline jook. Nii maitsev! Teine seesamipasta punaste ubadega - no käis kah, ploomisake kõrvale okei söök. Kolmandaks oli terve taldrik igasugu muid asju nagu pardirind, porgandikook, Japanese ivory shell - mida iganes see peaks tähendama ja muid asju, mille nimesid ma ei tea. Täitsa söödav, kuigi kalaasjad jätsin enamuses puutumata. Neljandaks toodi meile sashimit - toorest kala. Sõin ühe lõhetüki, vaatasin, et oksele ei hakkaks ja andsin kõik Villele. Ville kõht sai täna ikka väääääga täis... :D

Söön vähe, aga tuju hea - nagu geiša, hehe :D 

Viies käik oli tegelikult vist kõige parem - grillitud road. Nokkisin seda ayu kala, päris okei oli, kaste imehea. Taropall maitses nagu keedukartul ning ingver oli lihtsalt täiuslik. Parim käik kogu õhtu jooksul.

Ville sõi pärast ainult kalapea ja -saba ära, mida ma ei tahtnud

Kuuendaks oli aurutatud angerjas lisadega, Ville sai taaskord poolteist portsu. :D Seitsmendaks tegime klassikalise hot poti delikatess veiselihaga. Maitse suht ok, Villele taaskord väga meeldis. Ma lihtsalt olen nii maitsevaene inimene, et elaksin elu lõpuni tatrapudru peal vist, kui saaks. :D Kogemuse nimel olen siiski valmis igasugusteks veidrusteks nagu nt restoranis omaenda toidu küpsetamiseks. Pealegi, Toomas oli selle meile Kuala Lumpuris ju selgeks õpetanud.

Kaheksandast toidust sõin ära selle tumepunase kirsi, sest kaheksajalga ma põhimõtteliselt ei puutu. Ville sai topeltportsu, kuid ütles, et tema meelest oleks see kaheksajalg võinud ka ellu jääda, ei midagi erilist.

Samas lauanõud on neil päris kenad, kas te ei leia?

Üheksandast toidust pilti ei teinud, see oli riis misosupiga + marineeritud köögiviljad. Ville ütles, et ta ei soovita mul viimaseid proovida, aga uudishimu ei andnud rahu. Sülitasin kohe välja. :D Nii jube! Seda maitset olen ennegi tundnud, ma ei tea, mis neil jaapanlastel on, aga teatud marineerimise maitse domineerib neil mitmes toidus ja see on lihtsalt rõ-ve-dus. Kummaline rahvas need jaapanlased...

Magustoiduks toodi aga melonit ja arbuusi ning mingit matcha-tarretist. Jaapani toit ei ole aga isegi magusa koha pealt mulle sobiv, sest teine maitse, mis mulle üldse ei meeldi, on see sama matcha. Lihtsalt teeb kohe selle toidu halvamaitseliseks. :D Selle talumiseks peab vist mingi eraldi geenijupp olema või midagi. Ville sai kaks tarretist kõhtu.

Ja nüüd oleme siin uhkes ja traditsioonilises hotellitoas, sõin kõhutäiteks veidi komme, Ville oigab ülesöömisest. :D Okei, veidi tobe on, aga ma olen ikkagi rahul selle kogemusega. Just see, kuidas tuuakse toidud, mis lauanõudega süüakse, kuidas teenindaja midagi küsib, kuidas viisakusreeglid on jne jne. Miljon detaili, kõik nii huvitavad. Kogu see ryokan on kindlasti olnud üks ägedamaid kultuurikogemusi ja olen väga rahul, et selle ikkagi ära tegime. Ville on ka rõõmus tegelikult. Sellist pidusööki ei saa ju iga päev!