Kyoto ja tagasitulek Eestisse

Oma ryokan-hotellis magasime hästi. Olin valinud ekstra selle traditsioonilise tatami-mattidel magamise toa, mitte western style ning voodi oli hea ja kõva. Ma ei salli üldse neid pehmeid madratseid tegelikult, kodus on meil ka bambusmatt madratsite peal. Seega oli hea ja kodune.

Vaatasin hommikul ärgates aknast välja ja mõtlesin, kui tore see elu ikka on

Kodune tunne ja üldine toredus läksid mööda siis, kui hommikusöögile pidime minema. Oh, jah... Tõesti, Jaapanis on nii palju ägedaid kohti ja asju, mida teha, aga no see toit pole lihtsalt minu jaoks. Pärast Hedi rääkis, mis laual oli, igasugused klassikalised jaapani toidud nagu ikka, kuid ma tõesti ei suutnud. Sõin ära need kolm ananassitükki ja hästi tsipa näksisin salatit kõrvale. Ei isutanud need erinevad kalad, maru kahtlase maitsega kohapeal tehtud tofu, see jube misosupp (vabandan kõigi misosupi fännide ees, minu jaoks lihtsalt täiesti söödamatu leem), mõrudas marinaadis leotatud köögiviljad ega ka need toored munad. Ei. Lihtsalt ei. 

Ville sõi paar kala ja salatit ja ananassid

Kella üheteistkümneks oli check-out ja kümnete kummarduste saatel viidi meid tagasi rongijaama. Kui söök välja arvata, siis sellises hotellis olemine oli kindlasti üks lahedamaid kogemusi Jaapanis. Nägime nii nende eluviisi kui teeninduskultuuri. See kõik oli nii sarnane selle "Lost In Translationiga", et vahepeal tükkis lausa naer peale. Ei oska nagu ise ka midagi muud teha kui aina "arigato" korrutada ja vastu kummardada. :D Aga no viisakad on nad tõepoolest. Pole kunagi varem näinud viisakamat rahvast kui jaapanlased.

Hotellist sõitsime rongiga tagasi Kyotosse

Kyotos oli meil veel päevake, et ringi vaadata. Vaatamata heale ööunele olime siiski mõlemad üsna väsinud, ilmselt see tihe päevakava ja uued kogemused ikka mõjutasid. Lootsime näha Kyoto kesklinnas olevat keisripaleed, kuid nagu kiuste oli see just 10. ja 11. juunil kinni. Mis seal ikka, jalutasime pikalt ümber lõpmatuna näivate müüride ja imetlesime müürikatuseidki. Enne seda olime end muidugi saiakestega turgutanud, hommikusöök jäi hotellis ju üsna tagasihoidlikuks...

Aed oli taaskord kosutav. Ville ütles täna kodus olles, et tegelikult ei olnudki ju nii loodusvaene reis, igal päeval käisime ikka kusagil pargis rohelust nautimas ning saime inimestevaba olemist tunda küll. Võib muidugi olla, et ta ütles seda ainult minu lohutamiseks, sest ma veidi muretsesin, et ta lõpuks oma puhkuse ikkagi linnades pidi veetma. Tegelikult ma usun, et ka Ville ei kahetse, sest kokkuvõttes oli meil ju nii lahe seiklus.

Keisripalee oli suur, aed selle ümber veelgi suurem

Läksime siis hoopis Nijō lossi. Kes ei tea, siis umbes 250 aastat Jaapani ajaloost toimus sisuline valitsemine samuraide, eeskätt nende juhtidest koosneva šogunaadi poolt. Kyotos oli tähtis šoguni loss, kus ta ise elas ning kõrgemaid ametnikke vastu võttis ja praegu saavadki turistid ning koolilapsed seda ilu vaatamas käia. Nijō loss oli nimelt imeilus ja otse loomulikult jälle Unesco kaitse all. Kui Eestis on 2 Unesco kaitse all olevat vaatamisväärsust (Tallinna vanalinn ja Struve geodeetiline kaar), siis Jaapanis on neid Wikipedia sõnul lausa 18.

Ühekorruseline (!) loss ja Jaapani-Ville

Lossi ümbritsev kaitsekraav

Loss oli seest imeilus - kuldse lakiga seinad, imeilusad seinamaalingud, vaikus ja rahu massist hoolimata. Jalanõusid jälle kanda ei tohtinud, nii tore. Suured tahvlid ohtra informatsiooniga šoguni elust ja toimetamistest ning sellest, milleks mingit ruumi kasutati. Väga-väga lahe! Mul on ikka hea meel, et me viimaseks vaatamisväärsuseks just lossi valisime, mitte ühe templitest, sest templeid olime juba omajagu näinud ka, losse mitte ühtki veel.

Toas pilti teha ei tohtinud, tegin pärast plakatist pildi. Selline ja palju ilusamgi oli kogu 17. sajandist pärit interjöör.

Loomulikult ei puudunud lossi ümbritsev jaapani aed. Taaskord palju kivikesi, ojakesi, tiigikesi, hästi pügatud muru ja põõsad. Kui reisi alguses tundus see mulle ilus ja loomulik, siis praegu mõtlen ikkagi, et kuigi ongi väga ilus, siis mulle ikkagi meeldib selline mõõdukas metsikus ka nagu niitmata muru ja isekülvavad lilled siin-seal.

Lõunaks oli kõht hirmus tühi ja me kumbki ei tahtnud ei sushit ega muid jaapanipäraseid toite. Eelmise päeva 10-käiguline õhtusöök ja hommikused "maiused" rahuldasid meie isu täitsa mitmeks ajaks. Saime Hediga kokku ja otsisime kolmekesi kohta, mis veidi läänelikumat toitu pakkus. Pitsa oli väga okei, kohe väga-väga okei.

Pärast muljetamist ja naermist ja põhiküsimustele vastuste saamist võtsime Hedilt kohvri (tõime natuke ta kraami Eestisse) ja hakkasime Tokyo poole liikuma. Saime vaevata Shinkanseni (selle kiire 280 km/h rongi) peale. Veidi üle kolme tunni sõitu ning kohal me olimegi. Selleks ajaks oli Tokyos pime, meie väsinud ja tahtsime kiiresti hotelli jõuda. Hotelli olin aga võtnud Naritasse, et järgmine hommik kergem lennukile saada. Ville leidis meile sobiva marsruudi bussiga ja nii loksusimegi veel tunnikese, et sinna lennujaama hotelli saada. Maha jäid Tokyo ja suurlinna tuled.

Hotelli nimi oli Mystays. Hääldasin seda kümneid kordi nagu üks korralik eesti-soome juurtega blondiin: "müstaüs". Ise mõtlesin, et on ikka raske nimi hääldada, tobe värk. Lõpuks ütles Ville, et tegemist on kohaga, mille nimi My Stays. Apua. :D No on ikka neid blondiinihetki. See Müstaüs oli tegelikult üsna halb kogemus. Hotellituba, nagu näete, on kena, kuid haises suitsu järele. Meil oli valitud küll non-smoking, kuid haises ikkagi. Võib olla, et nad kasutavad samu voodilinu kõikides tubades... Igatahes oli pettumus. Teiseks muidugi see, et soovisin tuba võimalikult kõrgele ja nad vastasid kohe meilis, et meile on broneeritud tuba 10. korrusel. Kohale minnes ei teatud sellest midagi ja pakuti viiendat. Kui siis ekstra neile meili näitasin, siis öeldi, et okei, 8. korrus ka võimalik... Kirtsutasin nina, kuid võtsime selle. Mitte, et ma nüüd nii peen olen, et kindlasti 10. korrusel pean olema, kuid kui nad ise ütlevad, et meile on reserveeritud, siis veidi ebaprofessionaalne ikka ju, kas te ei leia?

Vaatamata suitsuhaisule nägi tuba täitsa viisakas välja

Hommikune vaade 8. korruselt

Meil vist oli taas reisiärevus sees, sest hommikul ärkasime varem kui äratuskella helin. Otsustasime varem lennujaama minna, Ville oli uurinud, et kell 9 on nii tipptund kui tipptund ja pigem vältida seda veidi varasema kohaloluga. Ka hotelli hommikusöögist jäime ilma, sest ei viitsinud pikas järjekorras seista... Jep, kui te peaksite kunagi Narita juures ööbima, siis Müstaüsi pole mõtet valida.

Mul oli juba meelest läinud, et mul Finnair Gold on (mis ühtlasi tähendab Oneworld Sapphire kaarti) ning et saame tasuta lounge. See oli meeldiv üllatus. Korvasime seal oma hommikusööki ja tšillisime vaikuses ja rahus (välja arvatud need megalt kõvasti rääkivad soome mutid, kes juba/veel ilmselgelt promillis olid). Ah, inimesed on ikka igal pool samasugused.

Finnair economy kohta pole mul midagi halba öelda. Istmed puhtad, padjad ja tekid olemas, teenindus viisakas ja koduselt soovil korral soomekeelne. Istusin küll keskel, kuid Ville kõrval ja see oli piisavalt hea. Teisel pool mind istus üks jaapani proua, kellega hiljem veel pikalt juttu ajasin, ta nimelt oli ametilt tantsukriitik ning teel Kuopiosse mingile suurele tantsufestivalile. Väga äge inimene armsa nimega - Akiko. 

Finnairi tavaklass

Viimane selfie Jaapanis! 

Seekord olin endale ette erimenüü valinud. Kaalusin pikalt, kas võtta vegan või vegetarian, aga kuna vegani kohta lugesin nii palju halbu arvustusi, siis võtsin vegetaarroad. Väga hea valik! Spinatipasta juustuga oli imehea, palju värsket kõrval ning magustoiduks panna cotta. Hommikul pakuti riisi ja tomatikastet, puuvilju ning üks väike Milky Way. Kui kunagi veel Finnairiga lendama peaks, siis teeksin samamoodi.

Lõuna

Hommikusöök

10-tunnine lend kestis kaua, ma ei hakka varjamagi. Tunnikese magasin ning muidu vaatasin uuesti kahte suurt lemmikut: "Interstellar" ja "Blade Runner 2049".  Esimese ajal nutsin jälle nii kõvasti, kuidagi nii hingeline film mu jaoks. Pärast muidugi vetsus imestasin, miks mul nägu punane on. Neid blondiinihetki on viimasel ajal kahtlaselt palju, peaks vitamiine sööma vist või midagi. :D Talutav oli reis ka selle tõttu, et olin netist endale sellise eesistme külge riputatava jalatoe tellinud, mis mu lühikestele jalgadele väga sobis - sain põlved kõveras mugavamas asendis olla. Igal juhul on päevased lennud minu jaoks paremad ja Helsingis maandudes ei olnud päris zombie olla.

Helsingis läksime Villega vanasse heasse Finnairi lähilendude äriklassi sviiti ning siis oli juba väga kodune tunne. Käin seal sviidis tihedamini kui oma kosmeetiku juures. Sõime, uimerdasime, tahtsime koju. Tunne polnud nii hull kui itta lennates, aga väsinud olime sellest hoolimata. Õnneks kaua ootama ei pidanud, 2 tundi oli lendude vahe ja Helsingi-Tallinn lend on teadupoolest 23-30 minutit. Saime koju, hoidsime end üleval ja siis juba magasime nagu notid, et järgmine päev 4:22 üles ärgata. :D

Nii lõppes meie Jaapani reis - rahulikult, mugavalt ja ühegi suurema sekelduseta. Tore seiklus oli ja mul on hea meel, et oleme Villega Jaapanis käinud ja kõike seda näinud. Saime palju targemaks, kogesime uusi asju ning olukordi. Teen lähipäevil kokkuvõtte ka ja toon välja plussid-miinused ning oma soovitused Jaapanisse reisimise jaoks. Seniks - päikest! :)