Äriklassis Jaapanisse??

See tundub uskumatu, aga nii see on. Ma ei ole surnud ja läinud taevasse. Ma ei ole võitnud lotoga miljonit. Aga ikkagi - reisime seekord Villega äriklassis Jaapanisse. Kirjutan seda teksti oma kahe aknaga äriklassi boksist, vaatan telkust Ed Sheerani kontserdit ning rüüpan Iittala klaasist vett. Villel on lauakesel Blueberry Saison õlu ning ees mingi film, mida ma enne näinud ei ole. Aknast paistavad pilved ning see lõputu Venemaa. Olen täna juba 3 korda üles lugenud kõik asjad, mille eest tänulik olla. Kuidagi teistmoodi ei oska ma selle õnne eest tänada.

Kuidas meil siis Villega niimoodi vedas? Esiteks, Jaapanist olime rääkinud juba kaua aega, kuid sinna minekuks polnud veel siiamaani sobivat hetke leidnud. Kõige enam külastatakse Jaapanit just kevadel, kirsiõite aegu. Mina aga siis minna ei tahtnud - tahtsin kogeda sooja Jaapanit. Tahtsin Tokyo tänavatel jalutada lühikeste pükstega ning ilma talvejopeta. Millegi pärast see kirsiõite aeg oma rahvamassidega ei tõmmanud. Samas suvel Jaapanisse minna - ka imelik, meil on siis ju nii ilus endalgi. Ometigi otsustasime, et see juuni saab olema Jaapani reisi jaoks sobiv hetk - viimasest pikast reisist on pool aastat, uus on teadmata tulevikus, miks mitte?

Koduvärava ees, ootame Bolti, et lennujaama saaks

Jah, miks mitte? Kui sihtkoht otsustatud, hakkasime lennupileteid vaatama. See on hoopis teistsugune reisiplaneerimine kui ma tavaliselt teinud olen, muidu olen enamiku ikkagi soodsate piletite järgi paika pannud. Tallinnast Jaapanisse sai päris mitut moodi, kuid lõpuks otsustasime Finnairi kasuks. Peamiselt selle tõttu, et lennuajad olid kõige mugavamad ja lühemad, lisaks polnud ma kunagi Finnairiga pikka otsa lennanud. Piletihind oli ehk veidike kallim kui Turkishil, kuid vähemalt polnud meil vaja kell 4 öösel tunde Istanbuli lennujaamas veeta. Loomult kooner, nagu ma olen, ostsin tavapärased economy klassi piletid.

Ville Eesti äriklassi lounges, mil nimeks Linda

Sel hetkel ma veel selle peale ei mõelnud, et mul alates septembrist 2018 ka Finnair Gold kaart on ja et sellega nii mõnigi hüve kaasneb. Alles mõni aeg pärast piletiostu sain aru, et tegelikult on mul võimalik vautšerite eest üks lennuots kõrgemasse klassi tõsta. Muidugi ainult üks ots ja ühele inimesele... Õnneks saime tõstetud ka teise pileti üheks otsaks mu lennupunktide eest, mida oli kogunenud juba üle 50 tuhande. Suur oli meie õnn, kui paar päeva tagasi meilile kinnitus tuli, et me mõlemad Helsingi-Tokyo otsa äriklassis veeta saame. Kui suur unistus nüüd täitub! Kui lahe!

Soome maandumine - 25 minutit ja esimene lennots läbitud

Nagu eelnevatelt piltidelt näete, siis hommik möödus meil mõnusalt ja rõõmsalt. Esimene lend läks kell 12:50, saime rahulikult hommikul kodu korda teha ja asjad kokku panna. Finnair Gold annab mulle ja ühele mu sõbrale sissepääsu kõikidesse OneWorld äriklassi lounge-desse ja nii sain Ville kaasa võtta nii Tallinna äriklassi ruumidesse kui Helsingi omadesse, kuigi tänu äriklassi piletile sai ta tegelikult viimasesse ka ise. Sõime seal igasugu head ja paremat ning uudistasime ilusaid tube. Kahjuks oli Helsingi lounge parasjagu remondis ning me ei saanudki proovida tasuta saunasid ja muud taolist, millest kolleegid Anu ja Tõnis rääkisid. Seekord nautisime lihtsalt head sööki ja kaunist sisedisaini.

Lambid on disaininud Eero Aarnio, nimeks Luigelamp

Kui lennukile pääsesime, olime nagu kommipoes. Oma boks! Iste käib pikali! Lennu ajal saab kõhuli magada! No mida elu?! Ei osanud alguses asju ega jalgu ega käsigi kuhugi panna. Vajutasin erinevaid nuppe paneelil ning maitsesin šampust, mis meile nendes kaunites Iittala Ultima Thule "pokaalides" toodi. Taaskord imeilus disain.

Üks väga õnnelik Saara esimest korda elus äriklassis

Peen menüü ja Ultima Thule sarja pokaal - 100% põhjamaine tunne

Menüüst valisime välja eelroa, pearoa ja magustoidu, lisaks selle, mida hommikuks tahtsime ning aja, millal meid üles võidakse ajada. Söögi ajal kaeti laud valge laudlinaga nagu restoranis... Väga peen. Uhke oli ka kosmeetikatarvete kotike mandlikreemi, huulepalsami, hambaharjaga ja mis seal kõik veel ei olnud, kogu kupatus oli Marimekko disainitud paunakeses loomulikult. Finnair pakub äriklassis isegi mürasummutavaid kõrvaklappe, on teised iga istme käetoe sees. Jah, väga-väga peen. Ütlen ausalt, et sellest eraldi boksist ja horisontaalasendist mulle tegelikult täiesti piisaks. Laudlina ja kolmekäiguline õhtusöök võiks sama hästi ka olemata olla, ma oleks ikkagi seitsmendas taevas. Kuigi jah, mul on ikkagi väga hea meel, et seda kogeda saime. Ilus elu!

Koka tervitustoit

Eelroog, see oli suitsetatud porgand, mis maitses paremini kui see kalaroog, mis pärast seda tuli 

Magustoiduks maasika juustukook, loomulikult ei puudu Marimekko salvrätikud ning tass

Jah, söögi üle kurta ei saa, kuigi ma ootan ka economys tagasi lendamist, et teada saada, mida Finnair tavaklassis süüa pakub ja kas see on võrreldav SASi ning Lufthansaga. Üldse nüüd, järgmise päeva õhtul, mõtlen, et ei tea, kas äriklass on ikka oma hinda väärt. No ma mõtlen, et kui kohe alguses see kaks või kolm korda kallim pilet osta (ja mitte sisuliselt tasuta saada nagu meie). Ma arvan, et ei ole. Eks peab mainima, et hetkel olen ma ka veidi pettunud - rohkem küll endas, aga siiski. Nimelt, äriklass ei aidanud meil Villega paremini magada ja seetõttu on tänane päev olnud ausalt öeldes päris õudukas. Olin sellele horisontaalasendile suured lootused pannud, aga arvan, et kokku magasime 9-tunnisest lennust ikkagi ainult 2 ja kui oma reisipäeva kell 8 hommikul 2-tunnise katkendliku unega alustada, siis ega see meeldiv ei ole. Oma vaimusilmas olin tänaseks päevaks ette kujutanud mõõdukalt puhanud Saarat ja Villet Tokyo üle ahhetamas, aga isegi äriklassis "magamine" ei teinud mu unistust teoks. Seega jah - une osa pealt - seekord vahet ei märganud. Muide, isegi Kersti Kaljulaid omas enne presidendiks saamist reeglit, et "15% palgast kohe säästudeks ja äriklassis ei reisi." Mõistan teda pärast eilset kohe paremini - see lihtsalt pole oma hinda väärt.

Suvine aeg ja kogu "öölennu" ajal ei läinud kordagi pimedaks

 Hommikusöögiks (mis toimus Eesti aja järgi kell 00:40) sai valida liha ja kala vahel või siis lasta neil endale kiirputru teha. Valisin viimase. Võid või muud maitset nad sisse ei pannud ja tükeldasin noaga sinna puuviljad. Peaaegu nagu kodus. :D

Mingi hetk hakkas aknast Jaapan paistma. Oo jee! Kuulasin taustaks dokumentaali ühest mu lemmikansamblist The Beatles ning laulsin vaiksel häälel kaasa. Rasketel zombie-hetkedel oma energiataseme tõstmine on elu meistriklass ja olen rõõmus, et mul on piisavalt energiat, et seda teadlikult teha. Ville vaatas teisel pool vahekäiku lõpuni Blade Runneri teise osa - filmi, mis ka mulle väga palju meeldis. Üldse kiidan Finnairi filmivalikut, nii palju lemmikuid oli ja mitu ulmekat, millega tuju tõsta. Ainult Villest endast tundsin puudust - olime terve lennu oma boksides, kuidagi kaugel kohe. Economys saame ikka terve tee kaisutada. Tobe kurta muidugi, aga see on minu jaoks selge miinus. Ehk selle pärast magasimegi halvasti, et tavapärane rahustav pai või kalli olid olemata? Mine sa tea. 

Pärast lennukist välja saamist tervitas meid soe aasia õhk - parim osa kogu päeva juures. Ma olin seda tunnet igatsenud juba mõnda aega, seda spetsiifilist lõhna või õhkkonda või kuidas seda nüüd kirjeldadagi... Seda tunnet, mis on Singapuris ja Kuala Lumpuris ja Ho Chi Minhis ja Phnom Penhis ja mujal aasia suurlinnades. Kõik linnad nimetatuist on ju nii erinevad, kuid see mingine õhutunne, lõhn või midagi, on sama. Ja see oli nii hea! Tokyos on praegu ligi 30 kraadi ning lühikesed püksid läksid kohe jalga, kui sellest aeglasest immigratsioonisabast läbi saime. 

Eilse päeva lõpetuseks kirjutan üles naljaka loo vetsupotist. Te ilmselt olete kuulnud, et jaapanlaste vetsupotid on väga high tech ja teevad imevigureid, onju? No kes ei ole, siis - nii see on (erinevalt nende passikontrolliputkadest, haha :D). Istusin siis mina ka pärast pikka lendu vetsus ja alles poole pealt sain aru, et nad ju kütavad prill-lauda. Väga kummaline. Samas sooja serva peal istuda - pole nagu vigagi... Vasakul oli ka paneel, mil igasuguseid nuppe. Bideed või käsidušši seal polnud, mõtlesin siis selle poti poolt pakutava altpesu järele proovida. Sorri, et nii intiimne jutt, aga see on lihtsalt nii naljakas. Vajutasin nupule, poti serva alt ilmus välja toru. Seda teadsin oodata, sest olin videost varem vaadanud. Sai ju veel valida, kas soovid eespoolt pesta või tagantpoolt. Appi. :D Valisin siis esimese, aga mida ma ei arvanud, on see, et pott ei eelda, et sa jalgu koos ei hoia ja hoopis seda toru vahid punnis silmadega kogu aja ja nii mulle vesi peaaegu silma lendaski. Riietele ja põrandale lendas samuti ikka omajagu. Ehmatasin päris korralikult, pärast naersin üksinda seal kabiinis. Üleväsimus ja mis kõik veel... 

See salakaval vetsupott

Aga selle salakavala poti pildiga ma nüüd siis lõpetangi. Sellest, mida me oma esimesel päeval Jaapanis ringi tuiates nägime ja tegime, sellest juba õige pea. :)