Kokkuvõte Jaapani reisist ja mõned reisisoovitused kaasmaalastele

Sain täna 8 ja pool tundi magada ning tunnen ennast ülivärskelt! Tõusin küll 5:19, kuid sellest pole midagi, unetundide arv on palju tähtsam. Otsustasingi, et nihutan enda jaoks kella tunni võrra päevas, homme tõusen pool seitse ja siis pool kaheksa ja siis pool üheksa ja... Selline rahulik sisseelamine. Läände lendamine on ikka kordades lihtsam.

Aga asume asja kallale. Kokkuvõtteks teen klassikalise plusside-miinuste nimekirja. Alustame, nagu ikka, plussidest.

1. Jaapan on väga turvaline riik. Vargusi esineb haruharva, pettusi samamoodi. Hedi rääkis, kuidas inimesed on oma rahakoti ja telefoni restoranis laua peale jätnud üksinda einestades, ise vetsus käinud ja tagasi tulles on kõik samamoodi alles. See on Jaapani igapäev. Mida muud ühelt sügavviisakalt rahvalt oodatagi? Toomas saatis mulle kunagi lingi leheküljele, kus oli välja toodud 10 kõige turvalisemat riiki, kuhu üksinda naisena reisida. Jaapan oli mäletamistmööda esimene. Seega jah, kes iganes eelistab üksinda reisimist või lihtsalt ei armasta turvalisusküsimuste üle pead vaevata, siis Jaapan on kindlasti sihtkohakandidatuuris.

Rahvast on, aga taskuvargaid kartma ei pea

2. Jaapan on väga mitmekülgne. Me oleks vabalt võinud 12 päeva ainult templeid vaadata ning ikka näha ainult murdosa sellest, mis Jaapanil pakkuda. Või siis kõik selle aja uurida popkultuuri või loodust või proovida iga päev eri sööki. Väga lihtne on kokku panna kultuuriliselt mitmekülgset reisi ja need, kes peavad end pigem kõigesööjaks (pun intended), neile on Jaapan väga hea erinevate kogemuste ühepajatoit.

Miyajima saare tipus

3. Ühistransport toimib nagu kellavärk. Tokyo metrood on ühed maailma parimaist, käivad tihti, käivad regulaarselt, linn on ilusasti metroovõrguga kaetud. Rongides on nii jaapani- kui inglisekeelne teavitussüsteem. Kaugele sõitvad rongid on kiired ja mõnusad ja nende peale saab loota. Kyoto bussivõrk on küll veidi kahtlasema väärtusega, kuid siiski tehtav. Ville mõtles alguses Jaapanisse minnes, et äkki ikkagi rendiks auto ja käiks ise kohti vaatamas. Eks see oleks mulle ka meeldinud, Villega tehtud roadtripid on ühed elu parimaist, kuid tegelikult ei olnud selleks vajadust, sest ühistransport töötab suurepäraselt. Muide, kes siiski autot tahab, siis tõlgitud juhiloaga on täitsa võimalik, ainult vasakpoolses liikluses peate sõita julgema.

Öised Tokyo tänavad, kus hea kõndida, sest rongiga saab igal ajal koju tagasi

4. Jaapan on puhas. Tänavatel pole prügi, tubades pole prügi, kusagil pole ei prügi ega prügikaste. Okei, tubades on. Prügi sorteerimist võetakse seal riigis aga vägagi tõsiselt, mõlemad AirBnB-d saatsid meile pikad juhised, kuhu midagi panna tuleb ja ähvardasid trahviga kui valesti peaks minema. Neil päriselt on suured trahvid selliste eksimuste eest. See, et tänavatel prügikaste pole, on muidugi miinuseks tegelikult. Kandsimegi Villega oma banaanikoori ja kommipabereid seljakottides kuni koju jõudsime. Hedi ütles, et see on ta jaoks juba nii loomulik, et ta isegi ei pane tähele, et see imelik on. Poest võtad alati kilekoti ja kui kuskil pargis juhtud sööma, siis panedki prügi sinna samasse kilekotti, milles selle koju tood. Samas puhtus on ikkagi suur väärtus, eriti muu Aasiaga võrreldes. Sellest, et toas jalanõusid ei kanta, sellest juba rääkisin ja tõesti arvan, et tegu on ühe kuldaväärt kombega.

5. Inimesed on väga lahked ja viisakad. Eks see ole ka osa turvalisusest, kuid tõesti - isegi kui nad keelt ei oska, isegi siis üritavad sind aidata. Bussis näitavad õige peatuse, vaatamisväärsuse juures osutuvad huvitavale detailile ja küsivad, et kas märkasite? Kummardatakse miljon korda ja teenindus on alati rõõmsameelne ning tervitused omal kohal. (Käisin just Eestis poes, no andke abi - sellise pahura ma-ei-tea-mille-peale-solvunud tädiga on lihtsalt nii ebameeldiv asju ajada). Teenindus- ja turismisfääris osatakse inglise keelt rahuldaval tasemel kui vähegi aksendist aru saad. Kuigi tsipake keelt rääkiva Johannaga või palju keelt rääkiva Hediga oli mugavam ringi käia, siis tegelikult saab sinna edukalt reisida oma inglise keelega ja asjad saavad aetud. Ilma inglise või jaapani keeleta - võimatu. Aga olgem ausad, eestlaste seas on vähe reisihimulisi, kes üldse inglise keelt ei räägi.

Isegi Jaapani makaagid olid päris viisakad...

Natuke ka miinustest...

1. Eestist tulles on inimesi ikka häirivalt palju. Sellist massi ei ole ma näinud ei Vietnamis ega Kambodžas, ei Londonis ega Pariisis. See on lihtsalt üks suur Mass, kes kõik tahavad näha sama vaatamisväärsust, mis sina, süüa samas restoranis, mis sina, teha samadest kohtadest pilte. Ühesõnaga - inimesed. On valgeid turiste, on Aasia eri riikide turiste, on rändavaid kohalikke ja juunis ka palju koolilapsi. See häirib ja mitte vähe, sest kuigi Jaapanis on järjekorrad korrektsed, on need siiski pikad ning kõik võtab aega. Turistid on valjud erinevalt kohalikest. Mõni päev mul oli tunne, et istuks Villega lihtsalt seljad vastastikku kuhugi metsa kännu peale maha ja puhkaks seal paar tundi täielikus üksinduses ja vaikuses. Isegi minusuguse ekstraverdi jaoks oli Jaapan raske.

Üritasime loodusesse põgeneda, ei õnnestunud

2. Vanamoelisus on aeg-ajalt tüütu. Kaardimakseid väga ei toetata, sularaha peab igal pool kaasas olema. Metroode päevapassid on paberil, mida iga kord läbi masina lükata, mingeid kiipkaarte ei ole. Kiirrongide nädalapassid (JR passid) saab tellida ainult välismaale (nüüd lõpuks pilootprojekti raames sel suvel ka Jaapanist ostetavad). Kohalikud ei saa tavalisi sms-sõnumeid saata. WiFi võrgud on aeglased ning nende kättesaadavus vägagi piiratud. Google Mapsi offline kaarti ei saa alla laadida ning online kaart näitab tihti vaid jaapanikeelseid nimesid (k.a. bussi- ja rongipeatuste nimed). Ma päriselt arvasin, et Jaapan on palju moodsam riik. Praegu tundub mulle, et moodsad on ainult need kiired rongid, kõik muu aga paindumatu ning iidamast-aadamast pärit traditsioonides kinni.

Kui mõtlema hakata, siis isegi mänguautomaadid tunduvad vanamoodsad tegelikult

3. Jaapan on ka üsna kallis riik. Kulutasime lisaks majutusele ja transpordile kahepeale umbes 100 eurot päevas söögi ja vaatamisväärsuste peale. Käisime, tõsi küll, vahel kallimates läänelikes restoranides, kuid samas ka poetoit ei olnud ilmatuma odav. Ehk oli asi selles, et me lihtsalt ei suutnud oma päevi mööda saata ilma värske kraamita, mis Jaapanis kallis on? Mine võta kinni. Meie esimene AirBnB Tokyos oli 150 eurot öö, üsnagi tagasihoidlik hind Tokyo kohta, Kyotos aga 70 eurot öö, väga keskmine hind. Ryokani hotelli öö läks maksma umbes 340 eurot - kõige kallim kogemus Jaapanis (samas seal sees oli 10-käiguline õhtusöök ja rikkalik hommikusöök, mis sest, et ei meeldinud). Kiirrongide nädalapassid läksid 250 eurot inimese kohta. Lennupiletid saime 640 euroga 1 inimene edasi-tagasi - väga keskmine hind. Kokku kergendas see 12-päevane reis meie kukruid ikka omajagu. (Muide, kõrvalmärkus - olen viimasel ajal nii palju kallite kohtade reise teinud, et loodan edaspidi siia igasugu juttusid saada, kuidas kõik muudkui nii odav on).

Jaapani stiilis minikoka, maksis sama palju kui Eestis pooleliitrine

4. Toit. On inimesi, kes paneks selle punkti suureks plussiks, minule isiklikult ei sobinud. Üldine miinus tuleneb ka sellest, et ma ei näinud palju läänelikke toidukohti. Kui neid oleks olnud piisavalt, siis miks mitte - igaühele oma. Kuna aga neid oli vähe, siis soovitan Jaapanisse reisida inimestel, kes naudivad uute maitsete proovimist ning ei ole väga nõudlikud selles osas, mis päeva jooksul söödud saab. Ühtlasi neil, kes kala armastavad, sest viimast on tõesti lõpmatutes kogustes. Ütlen veelkord - minu jaoks isiklikult miinus, paljude jaoks suur-suur pluss ja peamine Jaapanisse reisimise põhjus üldse. Mina söön pigem Tallinnas Sushi Plaza vegan sushit.

Restoranis on alati plastiknäidised vaateaknal

Jaapanisse reisida oli ka selle pärast teistmoodi kogemus, et tundus kuidagi raskem seda reisi planeerida. Lugesin mitmeid-mitmeid soovitusi ja muidugi Lonely Planeti reisiraamatut ja küsisin nõu, kuid lõpuks tundsin ikkagi, et hüppame Villega pea ees vette ja palju on teadmata. Mulle oli lõpus suureks abiks see reisikirjeldus ja selle USA daami soovitustel ma enamiku reisist planeerisingi.

Mõned minu soovitused lisaks, just eestlaste tarbeks:

1. Sularaha peab olema, me ei saanud isegi metroopileteid kaardiga osta. Soovitan vahetada natukene esimesteks päevadeks siin Eestis ja ülejäänu Jaapanis ATM-is välja võtta, nii on kõige soodsam.

2. Ööbimiskohta valides tuleb kasuks, kui võtad AirBnB, mis pakub portable wifi võimalust - saad oma wifi-karbikese linna kaasa võtta ja kõiki Interneti hüvesid kasutada kogu päeva. Kõige tähtsam neist on muidugi kaardirakendus.

Selles linnas ilma kaardita reisida - ikka väga raske

3. Järgmine kord lendaksin ma ise nii, et jõuaks õhtuks Jaapanisse, siis saab kohe magama minna ilma selle kohutava päevase poolärkvel olekuta ning ajavahe taastub kiiremini. Tagasi tulles võtaks samamoodi päevase lennu, et kodus õhtul kohe magama saada. Kes muidugi lennukis imehästi magab, siis sellel pole vahet.

Erinevad kommid aitasid õnneks uimasusest välja...

4. Kiirrongide passid tasuvad end vägagi ära, kui üle kahe pikema sõidu teed. JR passiga saab reisida ilma lisatasuta kasvõi ühest Jaapani otsast teise lugematu arv kordi kogu passi kehtivusaja jooksul.

Isegi Johanna ütles, et võtab järgmisel korral JR passi

5. Tasub ikka mingi esialgne plaan paika panna, nii saad optimeerida vaatamisväärsuste nägemist ja puhkust ja transpordile kuluvat aega. Kui varasemalt oleks vabalt võinud reisida ilma suurema plaanita, siis sel korral tundsin küll, et ilma oma Excelita oleksin olnud nagu peata kana. Kui olla Jaapanis näiteks 10-12 päeva, aga JR pass on nädalaks, siis peab hoolega mõtlema, mis päeval see aktiveerida.

Jaapanis on liiga palju näha, et mitte plaani pidada

6. Kohapeal tasub olla viisakas, kui ei taha jaapanlastele pahameelt valmistada. See tähendab vaikset olemist (kaasa arvatud rongis ja tänaval), tervitamist ja tänamist ja kummardamist, kui ka nemad seda teevad, kõva häälega nuuskamise vältimist (minu jaoks üks raskemaid asju, sama raske oli kuulata, kuidas nad nohu ninna tagasi luristavad, öäkk), korralikult järjekordades seismist ja mitte-mitte kunagi ette trügimist. Rongis ja bussis ei tohi telefoniga rääkida! Üks kord keeldus bussijuht edasi sõitmast enne, kui üks vanamees telefonikõne lõpetas. Kogu asi toimus pahandamise saatel.

Ville ja hirv üksteisele viisakalt kummardamas

7. Jootraha ei pea Jaapanis kunagi jätma, see ei ole kombeks. Nii palju parem kui USAs või Euroopas!

Rohkem ma vist tõesti midagi välja tuua ei oska.

Kokkuvõttes võib öelda, et see Jaapani reis oli tõesti kogemus omaette. Nii palju uut ja teistsugust, mõttemallide muutumist ja eneseavastust. Pean siiski tunnistama, et ilmselt sinna niipea tagasi ei lähe - liiga palju rahvast ja liiga paindumatu ühiskond. Kui loodusreisi ette võtaks, siis ehk veel... Peangi neid ju nüüd planeerima hakkama, lausa 20 tükki vaja välja mõelda. Õnneks esimene on juba soolas. :D

Tänuring:
1. Ville, loomulikult. Seekord tänan eriti selle eest, et kogu mu tujukuse välja kannatasid, kui kõht tühjaks läks! Eneseparandustööd käivad, aga edenevad millegi pärast maru aeglaselt. Lisaks olen ülimalt tänulik igapäevaste planeerimiste, marsruudi kontrollimiste ja toidukohtade leidmise eest. Meie süsteem, et mina planeerin reisi suured asjad ja Ville teeb igapäevased otsused koha peal, töötab reis reisi järel väga hästi.

Kaks totut Jaapanis

2. Johanna, kellega oli väga tore ringi vaadata ja kelle kogemusi kõvasti hindame.

3. Hedi, kes meile Kyotot tutvustas ja Jaapanist kohaliku pilgu läbi siseinfot andis.

4. Frode, kes hoidis kodu ja kassi. :)

5. Ema, kes juhtis tähelepanu kirjavigadele.

6. Liisa, kes ajas firmaasju.

7. Ja lõpuks kõik lugejad ja kaasaelajad, nagu ikka. :) Aitäh olemast ja tulemast ja kommentaaride eest ka!

Selle põllega rebasega saadan kõigile riisi- ja äriõnne

Saigi läbi meie selle aasta Suur Reis. Jäänud on veel paar väiksemat (aga väga lahedat!) ning Eestimaa peal ringi sõitmine. Ma näiteks kavatsen sel aastal Hiiumaale minna, kus pole kunagi käinud (see-eest küll kaks korda Havail, onju? :D). Millal meie järgmine Suur Reis tuleb ja kuhu selle planeerime - ainult Kosmos teab. Aga pole hullu, pärast kolmandat reisi Aasiasse tekibki tunne, et nüüd võiks rohkem Euroopas aega veeta. Euroopa riikidest on mul veel külastamata: Valgevene, Rumeenia, Bulgaaria, Malta, Küpros, Belgia, Luksemburg, Montenegro, Serbia, Makedoonia, Moldova, Bosnia- ja Hertsegoviina, Albaania, Liechtenstein ja San Marino. Avastamist jätkub aastateks ilmselt. Seega... Soovitusi? :)

Kallid,
Saara