Väljasõit Narasse

Otsustasime täna Narasse sõita, väiksesse linna umbes tunniajase rongisõidu kaugusel Kyotost. Õigemini oli Nara külastus plaanis kohe algusest peale, sest see loomaarmastaja Saara ei saanud jätta nägemata hirveparki, kus metsikud hirved ise inimese lähedale tulevad. "Metsikud" on muidugi ehk palju öeldud, kuid samas, miks mitte? Pole nad ju ketis ega puuris ja keegi neid kusagil kinni ei hoia. Tulevad ise päevaks metsast parki head ja paremat nuruma ning öösel lähevad juuresolevatesse metsadesse tagasi. Te ütleks selle kohta "metsikud" või ei? Olgu, kuidas on, nunnud olid nad igal juhul. Nunnud ja julged. Veidi isegi liiga julged, sest kui aru said, et sul nende jaoks spetsiaalselt ostetud küpsised on (150 jeeni pakk), siis ega nad sind enne rahule ei jätnud, kui oma pakist lahti olid saanud. Hammustasid teised vahepeal ka, vahepeal puksisid... Pargis olid isegi hoiatused, et võib juhtuda, et hirved ründavad inimesi väga ootamatult ning tasub olla ettevaatlik.

Ville oma "lemmikloomadega"

Neid hirvi oli seal Nara keskpargis ikka meeletult. Inimesi oli muidugi rohkem, kuid iga soovija leidis endale parasjagu "vaba" oleva hirve, kellega pilti teha ja seda kummardamismängu mängida - hirv kummardab, sina kummardad, siis annad talle toitu. Nad on kohe niimoodi välja dresseeritud. Räägime veel metsikutest loomadest, jah? :D Tegelikult ma üldse ei kujuta ette, kust nad selle kombe on võtnud, aga tõesti, nad koogutavad oma kaela väga järjepidevalt nende küpsiste eest.

Sellised kontaktid loomadega mulle meeldivad. Kõik puurispidamised, vee-etendused, tsirkused ja elevandisõidud on selgelt oma aja ära elanud, kuid kui niimoodi vabatahtlikult mõlemapoolse kasuteguriga kontakteeruda saab, siis olen rahul. Hirved on ju nii ilusad loomad. Ilus täpiline selg ja valge sabajupp ja need nunnud sarved, kellel on. Lapsepõlv tuleb meelde oma Disney "Bambi" multikaga, seda sai ikka vaadatud omajagu ning filmist pärit piltidega raamat oli mul peas, päriselt ka! Ma olin "Bambi" väga suur fänn. 

Lõunasöögile mõeldes otsustasime, et teeme nagu eile ja sööme võimalikult vara, et kurjad mõtted peale ei tuleks. :D Loomulikult vaatasin ma hapu näoga kõiki jaapani restorane, see toores muna nuudlite peal või need kalaviilud - no ei isuta karvavõrdki. Läksime prantsuse kohvikusse. :D Oijah, kuidas mu toidugurmaanidest sõbrad minuga nüüd pahandaksid, aga mis teha, tunnistan ausalt üles - jaapani toit ei meeldi mulle. :( Tühja kõhuga ümbrust uurida on samuti väga tobe, seega tuleb leida parem lahendus. Prantsuse restoran täitis kõhukest oma galettide ning salatiga ja seiklusreis võis jätkuda. 

Ville kiitis oma beef stew-d ja sai kõhu väga täis, mina sain keskmiselt täis, liha noppisin galetist välja

Järgmine punkt Nara vaatamisväärsuste nimekirjas oli kuulus tempel nimega Tōdai-ji. See on lausa nii kuulus, et Lonely Planet peab templit ja selle sees olevat Buddhakuju tähtsuselt 9. vaatamisväärsuseks terves riigis. Ega meiesugused turistid saa siis taolist suursugust atraktsiooni nägemata jätta.

Aga millest selline kuulsus? Esiteks - Tōdai-ji on väga suur ja üleni puidust tehtud. Ehitati see juba 9. sajandil (!), kuid hiljem on kaks korda rekonstrueeritud, sest tulekahjud ei jätnud palju alles. Viimane kord umbes 18. sajandil ning seda on näha - puidust seinad ja tugisambad on vanad ning kulunud. Ajahamba jäljed teevad sellest ehitisest muidugi veelgi uhkema vaatepildi. Tõesti, Tōdai-ji on massiivne. Piltidega on raske kogu hoone iseloomu edasi anda, aga ma pole kunagi varem nii suures puithoones käinud. See oleks muidugi ka võimatu olnud, sest Tōdai-ji on maailma suurim puidust hoone ning otse loomulikult Unesco Kultuuripärandi nimekirjas.

Teine suursugusus on templis sees - Buddhakuju ise. Jaapanlased kutsuvad seda Daibutsuks - Suureks Buddhaks. Ja suur ta tõesti on: ligi 15 meetrit kõrge (9 mind mahuks üksteise peale tema kõrvale!), juba ninasõõre pool meetrit lai ja kaalub umbes 500 000 kilogrammi. Taaskord pole piltidelt nii hästi aru saada, aga kui vaatate ülemist pilti sellest ehitisest, siis arvestage, et ta on nii suur, et võtab ehitise kogukõrgusest üle kolmandiku. Näete neid väikeseid inimesi ringi sebimas puitmaja ümber? See on ju lausa hiiglaslik värk!

Daibutsu on üks maailma suurimaid pronkskujusid

Daibutsu kõrval istusid kaks Boddhisatvat, tema ustavat teenrit, kõik üle kullatud ja puha. Originaalis oli ka Daibutsu üleni kullane, aga see on jäänud nende ülevalamiste varju. Mis tunne võis olla tavainimesel 9. sajandil, kui seda kullast Daibutsut nägi? Tema aupaiste on aga siiani kullane ja sellele on kinnitatud 16 väiksemat Buddhakujukest, millest igaüks esindab ühte Daibutsu reinkarnatsioonidest. Kogu selle kaadervärgi ehitamine 9. sajandil viis Jaapani pankroti äärele. Nüüd siis vähemalt teenivad tasa kogu selle turistide hordi pealt, kes selliseid ime-ehitisi silmadega söövad. Meie kaasa arvatud, olime lummatud.

Daibutsu taga on kaks vihast taevakuningat, keda alati vihasena kujutataksegi 

Daibutsu ja Bodhisattva koos väikeste inimepeadega

Aga inimesi oli tõesti palju. Mingi hetk sai mul ikka nii villand. Muidu on jaapanlased väga rahulikud ja viisakad, kuid need koolilapsed... See kisa + ebaviisakad välismaalased ajasid mul lõpuks närvid nii krussi, et ei tahtnud muud, kui kusagil rahus ja vaikuses olla ilma ühegi inimeseta. Üritasin vaadata sinna poole, kus neid ei olnud. Oli väga raske!

Muru on nii ilus... Seal keegi käia ei tohi.

Keelatud osa tempist, kuhu kedagi ei lubata

Ville teadis, et mul jäi oma õhukesest galetist lõunasöögiks väheseks ja leidis meile veel ühe teise euroopa toitu pakkuva koha. Esialgu oli plaanis seda magusat jaapani kalakujulist saia sööma minna, kuid saiapakkujad olid rohkem foodtrucki tüüpi asutus ning kohe juuresolev restoran nägi nii ahvatlev välja, et tagasi me end ei hoidnud. Kui lõunat pakkuv prantsuse restoran oli pigem peenem koht uhkematele jaapanlastele, siis antud kohvik tundus samasugune - väga ilusasti riides noored ning ülipuhas interjöör. Ja need lauanõud, oh...

Ville 4-eurone kohv toodi eriti uhkes kannus

Minu 8-eurone french toast koos värskete puuviljadega - jessssssss

 See magustoit ja jalapuhkus uhkes restoranis andsid meile nii palju enegiat, et otsustasime linna kõige tähtsama šinto templi ka ära vaadata. Selle nimeks oli Kasuga Taisha.

Šinto pühapaika viib ikka läbi värava

Selle poolest mulle Jaapan meeldib, et siin on nii budistlikke kui šintoistlikke pühamuid ja inimesed tõesti käivad mõlemas palvetamas. Tore segu kõigest heast ja paremast. Selleks ajaks, kui meie Kasuga Taishasse jõudsime, oli sealt suurem mass juba minema läinud ning meie saime rahulikult metsaõhku ning neid miljoneid kivist laternaid nautida, mis templini viisid. Kusjuures kaks korda aastas, laternafestivalide aegu, süüdatakse neis ka tuled. Laternate vahel metsas hulkusid aga taaskord pühad hirved. Väga muinasjutuline, kas pole?

Oi, me nautisime seda jalutuskäiku templisse ja tagasi. See oli ravim rahvamasside vastu. Mitte, et mulle inimesed ei meeldiks, aga... No neid on lihtsalt nii palju. See reis on selles mõttes mu silmad avanud, et kui ma varem arvasin, et mul pole mitte vähimatki inimeste vastu (vähemalt mitte tervete vastu, hihi), siis nüüd näen, et mingit vaikust ja üksinda väljas hulkumist on ikka vaja. Hakkan suureks saama? Pärast lähen veel Eestis metsa elama - see mul küll plaanides polnud! :D Okei, seda ilmselt ei juhtu kunagi, kuid Eesti vaikus on saavutanud taaskord suurema väärtuse.

Ka vaimsuse koha pealt ei tunne ma, et siin seda rohkem oleks. Suur Daibutsu oli võimas küll, kuid seda kogemust ei saa võrreldagi Myanmaris Bagani templite külastamisega, kus igas templis suur kuldne Budhha istus ja tihti ei olnud neis ühtegi teist inimest peale su enda. Või siis viirukilõhna ja munkade loitsimise saatel Shwedagon Pagodas ringi jalutamisega... See oli tõeliselt hingeline rännak. Saan aru, miks Jaapanis meditatsioon nii tähtis on, pole ju kusagil mujal puhata kui enda peas. Korterid on väikesed, tänavad kitsad. See teeb inimesed muidugi väga tugevaks, sest kõik, mida nad vajavad, on neil endaga alati kaasas. Imetlusväärne ühiskond.

Õhtupoole tulime Kyotosse tagasi. Tegime seekord varasema õhtu, ei pingutanud üle nagu eile. Kuigi jah, ka täna tuli ligi 23 000 sammu. Juunikuu keskmine on hetkel 17 575 sammu. :D Homme on meil aga väga eriline päev - esimene pulma-aastapäev. Eks siis näis, mis selle tähtsa sündmuse puhul ette võtame.