Kui Expot poleks Dubais korraldatud, siis tõenäoliselt me praegu siin ei oleks. Expo on midagi, mida tõesti näha tahtsin, juba sellest ajast kui ta sügisel 2021 avati. Kes ei tea, siis Expo puhul on tegemist üritusega nimega World Exhibition ehk Maailmanäitus, mida on korraldatud juba kaua-kaua ja erinevates vormides, aga esimene päris maailmanäitus oli aastal 1851 Londonis. Dubaist eelmine maailmanäitus oli aastal 2015 Milaanos ja seal me Villega käisime ka. See oli meie esimene ühine reis, nii tore meenutus. Lugeda saab siit.
Nüüd on Expo aga Dubais ja kusjuures viimast nädalat, sest näitus suletakse 31. märtsil ehk siis järgmise nädala neljapäeval. Ongi kõik. Nagu Maarja ütles - täielik once in a lifetime kogemus.
Ja once in a lifetime see tõesti on. Mul isegi ei ole sõnu kirjeldamaks, KUI äge ja futu ja koostööl põhinev ja suur ja suur ja veelkord suur see Expo on. Maailmanäitus ise on juba midagi, mis oma olemuselt hiiglaslikuks on kujundatud, sest iga riik tahab ju midagi pakkuda, aga kui see näitus korraldada Dubais, siis no Dubai taustaga ei saa ka taustajõud tagasihoidlikud olla. Nad on tõesti andnud endast maksimumi.
Emiraatide paviljoni sees:
Kogu Expo peale kuluv maa-ala on hoomamatu (438 hektarit), seal on kokku 200 paviljoni ning seda on külastatud juba üle 20 miljoni korra. 20 miljonit!
Meie alustasime hommikut aga hotelli hommikusöögiga. Teadsime, et päev tuleb pikk ja keresse peab normaalselt toitu tankima. Pannkoogid ja puuviljad on klassika, ilma selleta polekski nagu lõunamaareisil:
Expole oli plaan minna grupiga koos. Kell 9 kogunesime hotelli fuajees. Kuna aga osa grupiliikmetest hilines, siis otsustasime, et hakkame Maarjaga juba minema, saame hakkama küll. Saimegi, loomulikult - ostsime rongipiletid ning panime Expo poole ajama. Sõit kestis umbes 50 minutit, vahemaad on siin ju pikad ja Expo on ehitatud tühjale maale keset kõrbe. Rongiaknast oli aga mööduvat väga vinge vaadata:
Kui väravatest läbi saime, kukkus suu ammuli küll. See kõik on lihtsalt täiesti hoomamatult suur. Muud ei oskagi öelda.
Juba enne näituse külastamist oli selge, et kõiki paviljone me külastada ei jõua. Samuti oli selge, et tõenäoliselt ei jõua me külastada ka suurt osa neist, mida külastada tahaks ja tegin kohe alguses endaga lepingu, et ei hakka selle pärast stressama. Maarja oli valmis vaadanud nimekirja, mis andis soovitusi, et mida oma (vähese) ajaga siis peale hakata ja kuidas seda Expol kõige paremini kasutada. Expol on sel aastal 3 põhilist teemat: Mobility, Opportunity ja Sustainability ehk siis Liikuvus, Võimalus ja Jätkusuutlikkus. Igast teemast olime valmis vaadanud 9 "parimat" ning lisaks olid mõned isiklikud huvid kah (noh, et ikka Eesti paviljoni näeks jne).
Meie esimene sihtpunkt, Emiraatide paviljon:
Samasuguseid plaane on teinud loomulikult ka kõik need miljonid inimesed, kes Expot siiani külastanud on. Niimoodi on osa paviljonidest osutunud väga palju populaarsemaks kui nii mõnigi teine. Expol on tegelikult isegi oma broneeringusüsteem, aga kõik populaarsemad on ka seal juba broneeritud (st võetud on ära võimalus teatud kellaajal ilma järjekorrata sisse saada) ja seega kui tahta midagi populaarsemat näha, tuleb lihtsalt julmalt järjekorras seista.
Meie otsustasime Maarjaga, et selle suurema järjekorras seismise teeme kohe alustuseks ära. Nimelt, tahtsime näha Araabia Ühendemiraatide enda paviljoni. Jõudsime Expole üsna avamise kellaajaks ja läksime kohe kiirelt AÜE paviljoni juurde. Arvake ära, kaua ootasime? 2 ja pool tundi! Ja mitte lihtsalt, ikka 35-kraadise kuumaga. Meie ullikesed polnud ju hotellist isegi vett kaasa võtnud. Tegelikult poleks see saba pidanud nii aeglane olema, aga keset ootamist külastas seda sama paviljoni äkitselt mingi valitsusegrupp, mille jaoks paviljon täielikult suleti ning kogu kaadervärk seisma pandi. Ligi tunnike ootasime nii, et saba ei liikunud ei ühele ega teisele poole. Esialgu suutsime tuju üleval hoida, aga lõpus oli küll tunne, et pagan, hakkame minestama. Isegi Maarja hangitud veel polnud võluväge.
Pärast väga piinarikast lõpu-pooltundi saime siiski sisse. Oh, konditsioneeritud toad, olgu te tänatud. Ma tõesti ei kujuta ette, mida need kohalikud siin suvel selle 50-kraadise kuumaga teevad. Ei liialda, juulis-augustis ongi konkreetselt 50 kraadi. Nagu jahedas saunas... Seda ei peaks küll absoluutselt sõnaga "jahe" kirjeldama.
AÜE paviljon oli suursugune, uhke. Keldrikorrusel oli näitus liivadüünide vahel, päris liiv oli kohale veetud. Edasi nägime AÜE ajaloost lühikest multikat ja lõpuks vaatasime, millega tegelevad nende kõige tähtsamad teadlased ja uurimisjaamad. Väga ilus oli, võin isegi öelda, et väärt seda 2,5 tundi ootamist.
Selle aja ja pingutuse peale otsustasime, et turgutame oma kehasid toiduga. Salatibaar oli õige valik:
Meie lootused helgema tuleviku osas polnud õnneks kadunud, olime üsna kindlad, et see AÜE 2,5 tundi oligi päeva kõige hullem osa ja õnneks me ei eksinud. Kõik järgmised järjekorrad said läbi kuni 40 minutiga, mõnel polnud üldse järjekorda ja mõnel siis see sama 40 minutit, mis on lapsemäng võrreldes Emiraatide sabaga.
Nägime eile ära veel Hispaania, Uus-Meremaa, Singapuri, Madalmaade, Rootsi, Brasiilia, Terra, Kuuba, Kuveidi, Liikuvuse, Omaani, Austraalia, Soome ja Prantsusmaa paviljonid. Nüüd kokku lugedes imestan ise ka, kuidas nii palju sai. Kolmest põhiteemast vaatasime ära kõik huvipakkuvad Jätkusuutlikkuse tiivast ning osa Liikuvuse omast.
Hispaania dünamo, millele annavad jõudu inimeste puudutused, kui nad spiraali mööda alla jalutuses seina katsuvad:
Hispaania paviljonis sai näha ka hyperloop tüüpi tuleviku sõiduvahendit. Oh, mu ulmearmastajast süda, see jättis lausa lööke vahele:
Uus-Meremaa üllatas kogu tuba hõlmavate ekraanidega (mis, nagu hiljem välja tuli, olid praktiliselt olemas igas suuremas paviljonis), imelise vertikaalse purskkaevuga, sõnumite sügavusega looduse ja inimese suhtest. Singapur oligi aga ise üks suur vertikaalne aed, väike miniatuur Gardens By The Bay-st:
Madalmaad üllatasid laheda installatsiooniga, kus ekraaniks on vihmavarjud:
Ja lisaks sellele üllatasid nad meid ka pannkookidega, hehe. Okei, väike nali, need ostsime muidugi ise, aga mõnus oli ikkagi, saime oma Amsterdami reisi meenutada, sellest on ju lausa 3,5 aastat.
Rootsi paviljon oli põhimõtteliselt üks suur mets:
Brasiilia oma aga üks suur bassein:
Jätkusuutlikkuse teema enda paviljon Terra meeldis mulle rohkem kui nii mõnigi väiksem konkreetse riigi väljapandud näitus. Lahedaid mõtteid, installatsioone, suur-suur maa-ala. Terra katusel:
Kui te nüüd mõtlete, et kas raske polnud nii paljusid näituseid vaatamas käia, siis absoluutselt oli. See on ikkagi suur töö! :D Aga mis teha, kui juba selline uudishimulik oled. Igas majas on peidus mingid saladused, mingi uus fakt selle riigi kohta, mingi lahe tulevikutehnoloogia (sest Maailmanäitused on eelkõige tehnoloogia jaoks tehtud). Kuidas siis mitte jälle järgmist vaatama minna? Võimatu.
Aga vahel ikka puhkasime ka. Maarja Kuveidi paviljoni katusel:
Päeva kõige-kõigem väljapanek oli aga Liikuvuse teema paviljonis. See on absoluutselt top 1, mida üldse eile nägime. Suu oli kogu aeg lahti... Ülisuured ülidetailsed inimesed, maakerad, ekraanid... 100% tulevik. Raske seda siin paari lausega kirjeldada.
Väljast:
Seest:
Jah, see Mobility paviljon oli eilse päeva tipphetk. Kellel Expo veel ees, siis selle võtaks kindlasti kavva.
Suurte emotsioonide järgne õhtusöök kanawrapiga, otse Mobility treppidel:
Edasi tulid veel Omaan, Austraalia, Soome ja Prantsusmaa. Selleks ajaks oli juba pime ning see öövalgus oli hea ja sume. Ilm on siin ju öösel ideaalne, päike ei kõrveta ning higi ei voola... Ma saan täiesti aru, miks Düünis inimesed öösel tegutsesid ja päeval magasid.
Omaani paviljon oli ilus ja lõhnas nii-nii hästi... Araabia paviljonidel on lõhn, kusjuures, ikka üsna tähtsal kohal, nagu araablaste kultuuriski.
Soome oma kodususega, millest ei puudunud muumitassid, Fiskars ja Finnair ning isegi üks meie tööandja Beehealthy või nagu meie seda tunneme - Mehiläinen. Soome näitus oli tegelikult väga vinge, jällegi soovitan!
Prantsusmaa samas jättis üsnagi külmaks, kuigi soovitati. Ma neid soovitusi üldjuhul ikkagi usun, sest näiteks Kuveidi paviljonis, mis 2015. aastal väga lahe oli, oli sel korral vaid pettumus - halva kvaliteediga ekraanid, midagi meeliköitvat polnud, rääkis palju Kuveidi ajaloost ja vähe tulevikuteemast jne... Ometi neil ju raha on. :D
Aga Austraalia meeldis. Hästi tore planetaariumi stiilis kinosaal, mis Austraaliast, loodusest ja tulevikust rääkis ning sellele järgnev peegellagi, mis illustreeris nende juttu, kuidas kõik on kirjutatud kaks korda - ühe korra Maasse ja teine kord Taevasse.
Kui kell 22:00 sai, olime näitusel olnud juba 12 tundi. Täitsa lõpp! Vot sel hetkel tundsime küll, et aitab, hakkame koju minema, homme on ka päev. Olime läbi nagu vene raha.
See oli üks suur-suur-suur päev ja mida aeg edasi, seda suuremaks see läheb.
No comments:
Post a Comment