Neljandat korda Šveitsi

Enamasti ma ikka üritan uutes kohtades käia. Šveitsis aga käin ma ilmselt elu lõpuni üsna tihti. Midagi selle riigi energias on lihtsalt nii võimast… Okei, tegelikult tulen oma sõbrannale Triinule külla, aga põhimõtteliselt on tegu sama asjaga. Siin on mu esimene reis, teine reis ja kolmas reis. 

Tulime koos perega - mina, Ville ja Felix. Felix on nüüd juba 2a4k, seega väga mõnus reisisell. Jumal tänatud, et see beebiaeg igavesti ei kesta. Tean, et selle lausega ei nõustu paljud, kuid mina ei vahetaks oma kallist reisiselli küll noorema Felixi vastu välja. Iga kuu, iga aasta ikka asjalikum.

Lennujaamas pidi nüüd koroona tõttu töötajaid palju vähem olema ja seega järjekorrad pikad. Hoiatati, et aega läheb kõvasti. Mis seal ikka, tulime siis varem kohale. Kogu selle varuaja istusime siiski Lotte mängumaal, sest mingit passimist polnudki. Aga noh, see Lotte mängumaa on ka okei koht, kus olla. Nüüdseks oleme lastevanemluses nii ässad juba, et teame kõikide tegelaste nimesid unepealt. 

Ryanair vedas veidi alt. Nende lennukiga oli mingi jama ja niimoodi pidime lausa 45 minutit koridoris lennule pääasemist ootama. Felixile ütlesin seda “Varsti juba saame”-t vist küll mingi 50 korda. Vaene väike poiss. Siiski, 0 kriiskamist, 0 jonnihoogu. Ausalt, mis viga sellisega reisida? 

Kui lõpuks selle Ryanairi teenusepakkuja Malta Airi peale saime, oli meel hea. Lennuk oli puupüsti täis ja maskikohustus oli kõigil. Aga ausalt, isegi piloodid ei kandnud seda kogu aeg. Hakkab ümber saama see koroonaõudus, taevas olgu kiidetud. 

Felix pidas ka lennu ilusasti vastu. Sahmerdas ja tuuseldas küll omajagu, aga taaskord - ei mingit jonnihoogu, südantlõhestavat kurbust ega kiuslikkust. Ja ka ekraane mitte! Mõtlesime veel, et ehk seekord anname, aga unustasime alla laadida. Järgmiseks lennuks laeme, ta tuuseldab küll vaikselt, aga vaikselt tilgub ka me higi sealt otsaeest. Tunnike rahu kuluks lennukis ära. :D Aga seekord saime meie ainult 10 minutit, sest see oli aeg, mil ta magas. Loomulikult jäi magama vahetult enne lennuki maandumist, seega pikka pidu tal polnud. Ryanair hilines ju tunni, tegelikult oli plaanis teda autos magatada. 

Ryanair viis meid Bergamosse, see asub Milano juures Põhja-Itaalias. Nimelt, kuna meie sõbrad Triin ja Tom ja Emma paiknevad Šveitsis nüüd peamiselt Saas Fees ja Milanost sinna on vaid 3,5h autosõitu, siis Bergamo oligi parem valik kui Zürich. Euroopa on rõõmustavalt väike ikka. 

Šveitsi ja Itaalia vahel:

Väiksed on ka Itaalia hinnad. Ostsime Šveitsi kaasa 4 suurt kotitäit süüa… See läks kokku maksma 82 eurot. Eestis maksaks, ma arvan, et kaks korda nii palju. Väikesed jogurtid olid 22 senti, banaanikilo 50 senti, 1-eurostest veinipudelitest ei hkka rääkimagi. 

Kuna Felix pärast 10-minutilist powernapi autos enam ei maganud, siis täitus meie unistus ujumispausist. Ville oli meile kodus autoteel Šveitsi valmis vaadanud koha, kus ujumas käia saaks. Pärast oma rendiauto kättesaamist, asusimegi sinna poole teele. Lago Maggiore ja 30-kraadine ilm, mis saab valesti minna, onju?

Noh, veidi ikka läks. Vesi oli külm ja prügi oli palju. Just oli samas kohas kanda kinnitanud ka Tivoli, seega tümakat võis kuulda lausa vee alla välja. Siiski ujusime ja nautisime. Tass on pigem pooltäis ja muud sellised asjad, eksole. :) 

Kas oled üldse eestlane, kui pole kunagi kilekotiga rannas käinud? 

Selle Maggiore järve ääres tuli meelde meie esimene reis Villega 7 aastat tagasi. Kui noored ja armunud me olime. Eks oleme mõneti siiani, aga meis on ka palju muud peale nooruse ning värske armastuse. 

Olime Felixile lubanud juba Eestis, et ta saab näha, kuidas viime auto rongi peale ja siis sõidame selle rongiga mäest läbi. Oh, kuidas ta seda ootas, rääkis sellest päevi… No lõpuks jäi umbes pool tundi enne suursündmust autos magama. Kahju oli küll, aga ei saanud äratamata jätta. Isegi endal oli põnev! Felix ärkas korra, tõdes fakti, et oleme kohal ja magas kohe prauh edasi. 15 minutit ja siis ärkas juba korralikult ning nautis autorongi täiel rinnal (st pidevalt autos ringi sahmerdades). 

Kui autorongist maha saime, olime juba Šveitsis. Tunne oli kohe teine - korralik, tagasihoidlik, peenekoeline. Väga erinev Itaaliast. Sõiduteede ja tunnelite kvaliteet oli nii märgatav - korralik valgustus, märgid, sõidustiil. Nagu teise maailma oleks sattunud. 

Meie viimased 35 minutit sõiduteest möödusid ainuüksi mägesid vaadates. Maailmas on ikka nii palju suurust. 

Ilm oli teisel pool piiri 5-10 kraadi külmem, kuid süda läks aina soojemaks. 

Triin võttis meid Saas Fees vastu soojuse ja headusega, juurde omatehtud hakklihakaste kartulitega, pitsa ning imekaunid toad. 

Mul on kodutunne.