Kuigi meil oli täna plaanis vaatama minna seda mäge, mida on kujutatud Toblerone šokolaadipaki peal, me sinna siiski ei jõudnud. Otsustasime, et jätame selle parema ilma jaoks ja seekord tõesti pole ilmaga väga vedanud, sest sadu on ikka omajagu. Vähemalt nii me arvasime. :D
Egas midagi, saimegi Saas-Feega tutvust teha. Ega see nimi mulle enne seda, kui Triin ja Tom siia oma pesa lõid, midagi väga ei ütelnud. Tegelikult on Saas-Fee aga üsna kuulus, eriti kuulus oli ta 1970-1980, kui seda peeti üheks parimaks puhkusekülaks kogu Šveitsis. Saas Fee ise asub 1800 meetri kõrgusel, kuid seda ümbritseb lausa 13 mäge, millel kõrgust üle 4000 meetri. Tõeline oaas Šveitsi alpides, ka hüüdnimi on vastav - "Alpide Pärl".
Hommik oli selles Pärlis siiski vihmane. Mõtlesin, et no egas midagi, ka vihma on vaja ja kuna Triinu ja Tomi kujundatud korterid on nii mõnusad ning soojad, siis pole sellest märjast ka midagi, tuleme pärast üles soojenema.
Vihm kestis siiski vaid hetke. Ei läinud poolt tundigi mööda, kui juba päike siras ning mina maja taga Helisevat Muusikat mängisin.
See kõik ongi lihtsalt täiesti hoomamatult ilus ja suur ja võimas. Uskumatu, et selliseid kohti maailmas olemas on.
Oma päeva esimese ühise projektina võtsime ette jalutuskäigu kodukülas, mis siis, nagu aru saite, oli Saas-Fee. Triin oma 8-kuuse Emmaga ja mina ja Ville ja Felix, see va saatanlik kahe-aastane. Okei, tegelikult on ta nunnu, aga projekti õnnestumisele lisab omajagu väljakutseid, kui niimoodi viisakalt öelda. :D Võtsime talle isegi Emma reisikäru kaasa, et no mine tea, ehk on nõus seal 50 meetrit istuma või midagi + Triinul oli kingiks saadud tõukeratas, mis Felixil kohe silmad särama lõid, seega võib öelda, et olime üsna põhjalikult valmistunud selleks jalutuskäiguks.
Kuigi Felixiga on tõesti raske sirgjooneliselt ja normaalses tempos liikuda, siis ega sellest midagi väga olnudki, sain teha neid sadu pilte, mis nüüd telefonis ilutsevad ning Triinuga juttu rääkida. Kes minuga veel vähe reisinud on, siis neile teadmiseks, et Triin on minu klassiõde põhikoolist ning sõber aastast 1996. Seega jah, me teame teineteist ikka väga kaua. Ometi oleme jälle uued, sest oleme mõlemad lapsevanemateks saanud ja esimest korda saame pikemalt aega veeta nii, et ka lapsed on kaasas.
Mina ja Emma:
Niimoodi me viiekesi seal külapeal patseerisime. Kohalikud muudkui tervitasid ja lehvitasid. Neile vist lapsed väga meeldivad. Saas-Fees on kohalikke tegelikult üsna vähe, umbes 1800 inimest. Turismihooajal võib aga rahvast olla isegi 10 000. Praegu küll turismihooaeg ei ole, vaid hoopis on ehitushooaeg, kõik valmistuvad algavaks suviste külaliste pealetungiks. Saas-Fee on nimelt autovaba küla, siin võib sõita vaid väikeste elektrisõidukitega - kitsaste ja vaiksete masinatega. Hooajal on autoga sisse sõitmine väga kallis, lausa mitusada eurot. Küll aga saab autoga vabalt ligi kahel kuul aastas - mais ja novembris. Siis toimuvadki suuremad ehitustööd ning tehakse ära kõik ettevalmistused, mida ülejäänud ajal teha ei saa.
Kohalik elektrisõiduk on ka pildile jäänud:
Ka Triin ja Tom ehitavad - nende chalet' ehk mägimaja kolmas korrus saab peagi valmis. Chalet nimega Tannegg sai ostetud majutuseesmärgil ja esimene ja teine korrus on juba omajagu inimesi vastu võtnud. Kes uudistada tahab, siis kodulehekülg on siin. Loomulikult leiate nad ka Bookingust ja AirBnB-st, aga otse kodulehelt broneerides peaks olema kõige soodsam hind. Külalistele on Chalet Tanneggis väga meeldinud, sest nad on korterid tõesti moodsateks ja ilusateks ehitanud, neist ei puudu ei korralik köök, suured aknad ega ka moodne sisustus. Ausaltöeldes on moodsad korterid Saas-Fees üsnagi defitsiitne kaup, keskmine korter ja hotellituba näeb välja vähemalt 40 aastat vana. Vaadates neid maju, siis tõesti, ei imesta.
Küll aga imestasin nende kodude juures olevate marukummaliste kujukeste üle, see küla siin on nagu aiapäkapikkude salamaa, nii kummalisi ja eripalgelisi võib leida ja seda pea igast hoovist. Tõsi, Triinu ja Tomi omast küll mitte. :D Tihti piiluvad põõsaste tagant klassikalised päkapikumütsiga tegelased või mingid loomakujud, aga vahel on kõik ikka väga ekstra:
Enamasti tulevad külalised Saas-Feesse kas suusatama või matkama. Suusatada saab aastaringi, suvel käivad tihti suusaprofid siin trenni tegemas, lumi ei sula 4000 meetri peal ka juulis ära. Ka meie oma Kelly Sildarul on Saas-Feest Instagramis mitu pilti üleval, minge vaadake järele. :)
Kuid on ka teistsuguseid külalisi. Nimelt, Saas-Fee on üks ortodoksi juutide kohtumispaiku. See oli minu jaoks päeva kõige põnevam fakt. Nimelt - Saas-Fees korraldatakse augustis juutide suuri kokkusaamisi, neid liigub sel ajal siin ringi lausa massides, kõik täpselt samamoodi riides nagu Netflixi sarjas "Unorthodox". Nuppudega telefonid, põselokid, parukad ja kõik muu. See on lihtsalt nii põnev. Kunagi ma veel tulen siia sel augustiajal ning raporteerin kultuurisündmusest, mida kogen. No tõesti nii põnev!
Eks neile need vanaaegsed majad sobivad ka muidugi, va see, kui vesiklosett sees on, sest pühapäeviti ei või nad ju elektrilisi asju puudutada ja see tähendab ka vetsus vee laskmist... Jep, tõsilugu.
Kogu meie jalutuskäigu ajal siras päike. Saime Felixile kohalikust rattapoest kiivri laenutatud ning toidupoest paar snäkki kaasa haaratud. Emmake magas tublisti vaatamata sellele, et kogu küla ehitas ja Felix aeg-ajalt kriiskas.
Igast küla otsast saab matkateedele, mis, nagu arvata võite, on Šveitsile vägagi omane. Meie tegime sellise miniringkäigu lihtsalt ühest küla servast teise. Tunne on küll, nagu oleks kusagil sügaval metsikus looduses käinud, sest ei ole ju võimalik, et sellised vaated asuvad tsivilisatsioonis...
Lõunaks jõudsime koju, tegin üle pika aja ise süüa ja puhkasime jalgu. Kell käepeal arvas, et trenni on tehtud ikka väga palju juba ja kiitis mind pingutuse eest. Eks see hõredam õhk ning mägine külatee annavad vist pulsile tunda jah. :D Pestoga riisi ja peekoni üle olen uhke:
Söögipaus, puhkepaus ja tagasi väljas me olimegi, sest Emma tahtis päeva teist uinakut teha, aga majas see küll võimalik ei ole, ehitusmehi on kõik kohad täis ning müra lihtsalt magada ei luba. Seega - Ville ja Felix magasid (mürast hoolimata, va unekotid) ning meie läksime Triinu ja Emmaga uuesti külapeale. Ka sel korral jalutasime pea 2 tundi. Triin rääkis mulle huvitavaid lugusid kohalikest, asjaajamisest Šveitsis ning ettevõtmistest, jagasime muljeid lapsekasvatamisest ning elukorralduse muutumisest. Kuulsin, et joogasüsteemis soovitatakse naistel iga päev vähemalt tund aega teiste naistega juttu ajada, et energiat tasakaalustada, no meie saime seda nüüd küll väga korralikult teha. Mis sest, et aega jääb alati väheseks.
Pärast teist korda tagasi tulles näitas telefon, et ma olen oma liikumisnormi kolmekordselt ületanud. Šokolaad, siit ma tulen. :D Triin tutvustas mulle oma lemmikšokolaadi Šveitsis ja tõesti, see oli hea. Ime pole, et need šveitslased oma šokolaadidega ülekaalulised pole, kui juba 2 jalutuskäiku külas pea 1000kcal võtab. Kolmas kord välja minna oli siis, kui Felix mängukal hängida tahtis.
Mänguväljak vaatega:
Õhtu möödus rahulikult. Mängisime lastega, lasime neil omavahel juttu ajada, rääkisime ise maast ja ilmast. Ville ja Triinu ühise pingutuse tulemusena sõime raklette ehk juustuga kartuleid - imemaitsvat kohalikku toitu. Jagasime kõike, mis vahepeal jagamata oli jäänud.
Jah, me veetsime kogu päeva ühes külas, kuid see kõik on siin nii suur, et lihtsalt üheks külaks seda küll nimetada ei saa. Saas-Fee on väga eriline koht.
No comments:
Post a Comment