Tere, sõbrad! Siinpool üks õnnelik-õnnelik Saara, kes tervitab teid linnast, mis kunagi ei maga. Ja ilmselgelt ma sobitun selle linnaga hästi, sest kell on 03.20, olen üleval ja magama ei mõtlegi minna. Olen lõpuks ometi New Yorkis! It’s been a long time… 7 aastat siis täpsemalt. Oli aasta 2012 ja augustikuu, kui siin esimest korda käidud sai ja mäletan seda esmamuljet väga hästi - olin täiesti sõnatu. New York jääb alati minu jaoks Esimeseks suurlinnaks, Esimeseks “päriselt nagu filmis” tundeks ja Esimeseks Ameerikaks. Kes soovib, võib New Yorki esmamuljeid aastast 2012 lugeda siit.
Nüüd aga olen just viimased aasta aega tundnud, et aeg on New Yorki uuesti külastada. Ma ei oskagi seletada, mis see on, mis mind erinevatele reisidele suunab, aga see on mingi teatud sisemine tunne - pean sinna minema ja kõik. Samamoodi oli Havaiga, Kambodžaga, Prantsusmaaga, Londoniga ja veel nii mõnegi teise kohaga. See lihtsalt on üks väga eriline soojus, mis peale tuleb ja selle järgi tegelikult suuremas osas reisingi. New Yorki tunne hiilis vaikselt minu ligi ja kui soodukaga lennupakkumine tuli, siis teadsin, et nüüd ongi õige aeg.
Siiski ei läinud selle reisi organiseerimine kõige libedamalt. Mul tuli ära lahendada üks suur mure - kellega New Yorki minna? Ville, mu kallis abikaasa, ei ole teadupärast suurlinnadest väga vaimustatud. Eks ta oleks minuga tulnud küll, kui kedagi teist leidnud poleks, aga ma tundsin ennast halvasti mõeldes, et ta oma kallist puhkuseaega kulutab millelegi, mida ta 100% ei naudi. Seega tegin kõik endast oleneva, et ikkagi keegi teine reisikaaslane leida. Kui sooduspakkumine tuli, hakkasin järjest perekonnakaaslasi ja sõpru läbi helistama. Telefonitorust kõlas üks “Ei” teise otsa… Võtsin lausa Messengeri lahti ja vaatasin, kellega viimasel ajal juttu olen rääkinud - pakkusin võimalust ikka päris mitmele inimesele. Olin juba lootust kaotamas, kui nägin järsku minu ja M-i viimast vestlust, mis lõppes sellega, et M mulle kirjutas: “Kui kunagi USAsse lähed, võta mind ka kaasa.” See oli märk. Ja nii läkski. M-iga me nüüd siin New Yorkis olemegi.
Alustasime oma reisihommikut väga mõistlikul ajal kell 10.45 sõites Tallinnast Stockholmi. Need SAS-i väikelennukid on nii vaiksed… Olen harjunud Finnairi Norra “põrnikatega”, kus ilma mürasummutavate klappideta iga kord selgelt kuulmist kaotaks, SASis aga saime rääkida peaaegu sosinal. Harjumusest olid ka klapid siiski peas.
Stockholmis oli meil tunnike. Sisustasime selle lennujaama teise otsa jalutamise, vetsuskäimise ja söömisega. Ostsin ühest putkast hummuse- ja peedivõiku. Üks noor müüjast kutt ütles enne ostu, et ärgu ma jumala eest seda ostku, antud võiku pidi väga halva maitsega olema. Kõik ülejäänud olid neil aga lihaga ja ma ikka ostsin… Võtsin 2 ampsu ja prügikasti see eine maandus. Polegi vist nii halba wrapi kunagi söönud.
Kui Instagrammi oma tavalise reisialguspildi postitasin, siis kirjutas üks kolleeg, et mõtleb ka minna, aga reis New Yorki on väga pikk. Pean ausalt tunnistama, et ma ei tundnud üldse nii. Ainult üks vahemaandumine! Ainult 8,5-tunnine pikk lend! Käkitegu! :D See Havai on ikka korralikult karastanud. Lisaks sellele meeldib mulle tegelikult päeval lennata - ma pigem raiskan selle päeva lendamisele kui mõtlen terve lennukis oldud ööaja, et tahaks NII väga magada, aga ikkagi magama ei jää. Ja siis pärast on meeletult raske olla oma zombiseisundis. Vaatasin seal 8,5 tunniga 2 filmi (“A simple favor” ja “The Kindergarten Teacher” - mul tõesti kõik “head” olid juba nähtud), mängisin sudokut, sõin parema puudumisel lõhelõunat ja lugesin raamatut. Aeg läks kui lennates. ;)
Kust lõppevad Kanada pilved ja kust algab Kanada jää?
Kohale jõudsime New Yorki 16:15, Eesti aja järgi siis 22:15. Tuju hea, päike siras ning passikontroll sujus ilusasti. Kuna tegelikult maandusime Newarkis, mis on New Jerseys, siis tuli meil Manhattanile saamiseks esmalt ühe rongiga ja siis ka teise rongiga sõita. 7 aasta tagune aeg tuli kiiresti meelde... Metroos tuli kodutunne peale.
Mis on selle Ameerikaga, et ma siin ennast nii hästi tunnen? Mul on sõpru, kes Ameerika nime peale juba jubedusvõdinaid tunnevad, aga on ka neid, kes seda kohta armastavad. Ja kuigi jah, USAs on paljugi ebamugavat (nagu see bürokraatia ja vaipkatted ja tipping iga nurga peal), on siin ikkagi kodutunne. Turvaline kodutunne. Kultuur on oma töö teinud?
Kui metroost välja saime, oli veel valge ja minu kõrvuni olev naeratus kleepus mu näole. Ahhhhhhhhhh... Roosa taevas ja ilus arhitektuur meeldivad mulle nii väga, et ma peaaegu, et tantsisin oma kohvrikesega seal tänaval.
No vaadake neid maju:
Ööbime M-ga ilusas AirBnB-s Manhattani põhjapoolsemas osas, mida kohalikud kutsuvad Upper Manhattan. Meie korter asub kohe Central Parki loodenurga juures. Ja kuigi ameeriklased on minu jaoks ikkagi rahvas, kes puhtusest nii suurel määral lugu ei pea nagu näiteks meie Eestis, siis korter üllatas mind küll - imeline ruumikas ja puhas koht parkettpõrandatega.
Elutuba:
Otsustasime M-ga, et vastupidi kohalikele kommetele võtame toas siiski jalanõud jalast ära. Minu meelest on imelik magamistuppa tennistega tulla - kogu tänavaprügi ja tolm voodis. Ei tea, kas harjuks ära, kui pikemalt siin elada? Südames arvan, et mitte.
Meil on muide kaks identset magamistuba, see on minu:
Siia mahuks vabalt ka neljakesi ära.
Pärast suurt reisiteekonda olid meie kõhud väga tühjad. Muide, kes SASiga reisib - snäkid peavad alati lennul kaasas olema. Nad tõesti ei paku pikkadel lendudel piisavalt süüa, ka Havaile minekul oli sama teema. Hea, et kommid võtsin, kuid õhtuks (Eesti aja järgi juba südaööks) oli mu kõht nii tühi, et lausa korises. Ja ennäe imet - paar tänavat edasi oli lausa vegan restoran! See päev ei saanud paremaks minnagi.
Kananagitsad (vegan muidugi, tehtud sojast) ja peedi-kurgi tapad (see hispaaniapärane eelroog):
Eelroog oli imehea. Miks inimesed üldse liha söövad, ma aru ei saa... Pearoaks võtsin suure burgeri friikatega ja M võttis wrapi. Kahjuks oli selles lihataolises olluses mingi spetsiifiline maitse, mille tõttu antud osa taldrikust söömata jäi, ülejäänust sai enamik söödud. :)
Pärast söömist olime ikka päris väsinud, Eesti aja järgi oli kell siiski pool kolm öösel. Poest läbi ja koju magama. :)
Raske on kirjeldada seda rõõmu, mis reisimine mulle toob. Iga kord, kui ma pikalt reisimata olnud olen, tuleb kodus mandumistunne peale ja ma justkui ei kogegi enam, et elul väga palju pakkuda oleks. Sel aastal on New York kevad minu südames. Eile sain sädeme tagasi.
Nüüd aga olen just viimased aasta aega tundnud, et aeg on New Yorki uuesti külastada. Ma ei oskagi seletada, mis see on, mis mind erinevatele reisidele suunab, aga see on mingi teatud sisemine tunne - pean sinna minema ja kõik. Samamoodi oli Havaiga, Kambodžaga, Prantsusmaaga, Londoniga ja veel nii mõnegi teise kohaga. See lihtsalt on üks väga eriline soojus, mis peale tuleb ja selle järgi tegelikult suuremas osas reisingi. New Yorki tunne hiilis vaikselt minu ligi ja kui soodukaga lennupakkumine tuli, siis teadsin, et nüüd ongi õige aeg.
Siiski ei läinud selle reisi organiseerimine kõige libedamalt. Mul tuli ära lahendada üks suur mure - kellega New Yorki minna? Ville, mu kallis abikaasa, ei ole teadupärast suurlinnadest väga vaimustatud. Eks ta oleks minuga tulnud küll, kui kedagi teist leidnud poleks, aga ma tundsin ennast halvasti mõeldes, et ta oma kallist puhkuseaega kulutab millelegi, mida ta 100% ei naudi. Seega tegin kõik endast oleneva, et ikkagi keegi teine reisikaaslane leida. Kui sooduspakkumine tuli, hakkasin järjest perekonnakaaslasi ja sõpru läbi helistama. Telefonitorust kõlas üks “Ei” teise otsa… Võtsin lausa Messengeri lahti ja vaatasin, kellega viimasel ajal juttu olen rääkinud - pakkusin võimalust ikka päris mitmele inimesele. Olin juba lootust kaotamas, kui nägin järsku minu ja M-i viimast vestlust, mis lõppes sellega, et M mulle kirjutas: “Kui kunagi USAsse lähed, võta mind ka kaasa.” See oli märk. Ja nii läkski. M-iga me nüüd siin New Yorkis olemegi.
Alustasime oma reisihommikut väga mõistlikul ajal kell 10.45 sõites Tallinnast Stockholmi. Need SAS-i väikelennukid on nii vaiksed… Olen harjunud Finnairi Norra “põrnikatega”, kus ilma mürasummutavate klappideta iga kord selgelt kuulmist kaotaks, SASis aga saime rääkida peaaegu sosinal. Harjumusest olid ka klapid siiski peas.
 |
| Eesti, päike ja Pakri saared (kes minu meelest meenutavad veidi kopse...) |
 |
| Rootsi, metsad ja järved |
Stockholmis oli meil tunnike. Sisustasime selle lennujaama teise otsa jalutamise, vetsuskäimise ja söömisega. Ostsin ühest putkast hummuse- ja peedivõiku. Üks noor müüjast kutt ütles enne ostu, et ärgu ma jumala eest seda ostku, antud võiku pidi väga halva maitsega olema. Kõik ülejäänud olid neil aga lihaga ja ma ikka ostsin… Võtsin 2 ampsu ja prügikasti see eine maandus. Polegi vist nii halba wrapi kunagi söönud.
Kui Instagrammi oma tavalise reisialguspildi postitasin, siis kirjutas üks kolleeg, et mõtleb ka minna, aga reis New Yorki on väga pikk. Pean ausalt tunnistama, et ma ei tundnud üldse nii. Ainult üks vahemaandumine! Ainult 8,5-tunnine pikk lend! Käkitegu! :D See Havai on ikka korralikult karastanud. Lisaks sellele meeldib mulle tegelikult päeval lennata - ma pigem raiskan selle päeva lendamisele kui mõtlen terve lennukis oldud ööaja, et tahaks NII väga magada, aga ikkagi magama ei jää. Ja siis pärast on meeletult raske olla oma zombiseisundis. Vaatasin seal 8,5 tunniga 2 filmi (“A simple favor” ja “The Kindergarten Teacher” - mul tõesti kõik “head” olid juba nähtud), mängisin sudokut, sõin parema puudumisel lõhelõunat ja lugesin raamatut. Aeg läks kui lennates. ;)
Kust lõppevad Kanada pilved ja kust algab Kanada jää?
Kohale jõudsime New Yorki 16:15, Eesti aja järgi siis 22:15. Tuju hea, päike siras ning passikontroll sujus ilusasti. Kuna tegelikult maandusime Newarkis, mis on New Jerseys, siis tuli meil Manhattanile saamiseks esmalt ühe rongiga ja siis ka teise rongiga sõita. 7 aasta tagune aeg tuli kiiresti meelde... Metroos tuli kodutunne peale.
Mis on selle Ameerikaga, et ma siin ennast nii hästi tunnen? Mul on sõpru, kes Ameerika nime peale juba jubedusvõdinaid tunnevad, aga on ka neid, kes seda kohta armastavad. Ja kuigi jah, USAs on paljugi ebamugavat (nagu see bürokraatia ja vaipkatted ja tipping iga nurga peal), on siin ikkagi kodutunne. Turvaline kodutunne. Kultuur on oma töö teinud?
Kui metroost välja saime, oli veel valge ja minu kõrvuni olev naeratus kleepus mu näole. Ahhhhhhhhhh... Roosa taevas ja ilus arhitektuur meeldivad mulle nii väga, et ma peaaegu, et tantsisin oma kohvrikesega seal tänaval.
No vaadake neid maju:
Ööbime M-ga ilusas AirBnB-s Manhattani põhjapoolsemas osas, mida kohalikud kutsuvad Upper Manhattan. Meie korter asub kohe Central Parki loodenurga juures. Ja kuigi ameeriklased on minu jaoks ikkagi rahvas, kes puhtusest nii suurel määral lugu ei pea nagu näiteks meie Eestis, siis korter üllatas mind küll - imeline ruumikas ja puhas koht parkettpõrandatega.
Elutuba:
Otsustasime M-ga, et vastupidi kohalikele kommetele võtame toas siiski jalanõud jalast ära. Minu meelest on imelik magamistuppa tennistega tulla - kogu tänavaprügi ja tolm voodis. Ei tea, kas harjuks ära, kui pikemalt siin elada? Südames arvan, et mitte.
Meil on muide kaks identset magamistuba, see on minu:
Siia mahuks vabalt ka neljakesi ära.
Pärast suurt reisiteekonda olid meie kõhud väga tühjad. Muide, kes SASiga reisib - snäkid peavad alati lennul kaasas olema. Nad tõesti ei paku pikkadel lendudel piisavalt süüa, ka Havaile minekul oli sama teema. Hea, et kommid võtsin, kuid õhtuks (Eesti aja järgi juba südaööks) oli mu kõht nii tühi, et lausa korises. Ja ennäe imet - paar tänavat edasi oli lausa vegan restoran! See päev ei saanud paremaks minnagi.
Kananagitsad (vegan muidugi, tehtud sojast) ja peedi-kurgi tapad (see hispaaniapärane eelroog):
Eelroog oli imehea. Miks inimesed üldse liha söövad, ma aru ei saa... Pearoaks võtsin suure burgeri friikatega ja M võttis wrapi. Kahjuks oli selles lihataolises olluses mingi spetsiifiline maitse, mille tõttu antud osa taldrikust söömata jäi, ülejäänust sai enamik söödud. :)
Pärast söömist olime ikka päris väsinud, Eesti aja järgi oli kell siiski pool kolm öösel. Poest läbi ja koju magama. :)
Raske on kirjeldada seda rõõmu, mis reisimine mulle toob. Iga kord, kui ma pikalt reisimata olnud olen, tuleb kodus mandumistunne peale ja ma justkui ei kogegi enam, et elul väga palju pakkuda oleks. Sel aastal on New York kevad minu südames. Eile sain sädeme tagasi.
2 comments:
Sinu sädemeke teeb kohe südame soojaks :)
Mõnusat nautlemist!
Aga no "ilus arhitektuur" on ikka väga suhteline mõiste :P
Aitäh, Saskia :) :)
Muide, olen päris kindel, et Sulle tegelikult nii mitmedki majad siin päris meeldiksid. Kavatsen rohkem ilusa arhitektuuri pilte panna. :D Ilma jutumärkideta!
Post a Comment