Muutuv ilm, püsiv meeleolu

Mis on esimene asi, mille peale mõtlete, kui Šveitsi nime kuulete? On need turvalised pangad, uhked kellad? Äkki luksusautod või Šveitsi punane valge ristiga taskunuga? Või on need hoopiski Alpid ja mägikülad? Minu jaoks on tõsi kindlasti viimane variant. Pole Šveitsi ilma mägedeta.

Ja kui juba on sellised mäed ja rohelus ja mägikülad, siis on raske tulla Šveitsi ilma, et neid külastaks. Kodus pole sellisest lõbust halli haisugi. Jah, võime ronida sinna Rummu karjääri otsa ja imetleda sama sinist vett, kui Šveitsis, aga tegelikult pole ikkagi päris see. 

Seega, jah, matkamine - kohustuslik tegevus Šveitsi tulles. Ka varasemalt olime mõlemal reisil Triinuga matkanud ja need olid imeilusad päevad. Nüüd olime neljakesi ja sõitsime matkama autoga - Triinu ja Tomi üliägeda valge BMW-suksuga. Kogu autoreis, muide, imetlesin viimaseid tehnikavidinaid, millega see auto varustatud oli nagu näiteks esiklaasile jooksev ekraan, mida ainult juht näeb, käeliigustusi lugev kaamera, millega saad ilma nuppe puudutamata taustamuusikat vahetada jne. Ütlesin Triinule ja Tomile ka, et iga kord, kui ma Triinule külla tulen, olen tutvunud uute tehnikaimedega ja lootsin sellelt reisilt sama. Eesmärk saavutatud!

Autosõit läks meil tegelikult oodatust kauemaks, sest koht, kuhu minna tahtsime, oli tugeva pilvkatte all ning ilmaapp näitas, et sajab tunde. Eks oleks läbi saju ka hakkama saanud, kuid no milleks... Triin otsis meile sujuvalt uue sihtkoha, mis küll üle tunni aja kaugemal oli, kuid kui seltskond on hea, siis autosõidud meeldivad vist meile kõigile. Vaatlesime seda imekaunist Šveitsi maastikku, mägikülasid ja smaragdrohelisi järvi, seda kõike soojast ja kuivast bemarist. Ei vahetaks matka vastu vihmasajus. :D

Koht, kuhu lõpuks välja jõudsime, oli Interlakeni piirkonda kuuluv Grindelwald (hehe, nagu Harry Potteris, onju? :D). Peamiselt on tegu luksusliku puhkekohaga, mida suures osas eelistavad araablased ja asiaadid. Neid oli tänavatel ka omajagu liikumas. Triin ja Tom ütlesid, et nad pole pikka aega nii palju araablasi näinud kui eile. Meie aga otsisime endale parkimiskoha, panime matkajalanõud jalga ja asusime köisraudtee poole teele. Ilm oli palju külmem, kui arvasime ja ma olin väga tänulik, et Triin mulle lisavarustust laenas nagu soe vest ja puhv.

Ville andis ka sooja:

Köisraudtee on siin tavaline viis üles mägedesse saada. Muidugi võiks need 1100m esmalt omadel jalgadel üles turnida ja siis matkaradadele asuda, aga no kuulge... Me pole terasest. Pigem olime kõik neljakesi üsna mõõdukas vormis, kui nii võib öelda ja seega oli köisraudtee vägagi vajalik.

Sõit kestis kokku 25 minutit, selle jooksul jõudsime mitu korda pilvedest sisse ja välja sõita, vaateid nautida ning pre-matka snäkke mugida.

Kuna aga kell oli selleks ajaks juba 13.00, siis otsustasime, et snäkid ei ole piisav ettevalmistus matkamiseks ja nii me lõunale läksimegi. 16 eurot per inimene saime tomatipasta mulle, friikartulid Triinule ja traditsioonilised Šveitsi kartulipannkoogid Tomile ja Villele. Coca-cola zero ei puudunud samuti laualt, mu truu sõltuvuskaaslane...

Selleks ajaks, kui söönud saime, olid vahepeal hajunud pilved taas tagasi ja matka alustasime täielikus udus. No ikka mitte midagi polnud näha. Kaugelt kostusid lehmade kellad ning mingi aasia keele kõma, milles teisi matkajaid rääkimas võis kuulda. Kusagil majakeses mängiti popmuusikat. Mul oli tuju imehea - kõht täis, värske õhk, ilmselt olin veidi eufoorilinegi, sest hapnikutase oli tsipake langenud selle 2100 meetri kõrgusel, kust matka alustasime. Jah, tuju oli imehea.

Pilvi oli tõesti omajagu ja umbes 15-20 minutit kõndisime vihmas. Aga see tuju alla ei tõmmanud, kuna tasapisi hakkasid ka pilved hajuma ning maastik muutus aina suursugusemaks. Ahh... See kõik on nagu filmis!

Lehmakari pikutas kaljunukkidel. Kuidas nad oma kogukate keredega nii osavad ronijad on, mul pole õrna aimugi. Ja need kellukesed kaelas... Peab ütlema, et kellukeste koha pealt on mul vastastikused tunded, olen seda varemgi maininud. Ühelt poolt hiiglama romantiline, see kellahelin on lausa meditatsiooni vääriline ja kindlasti on sellel ka mingi praktiline väärtus, aga no vaese lehma nahas küll olla ei tahaks. Ühtegi sammu ei saa ilma kellata astuda. Veitsi tüütu, te ei leia?

Kui oma 50-minutilise matkateekonna lõppu jõudsime, tuli päike välja. See oli see hetk, kus tuli tõeliselt suur tunne peale. See rohe-roheline muru ja sini-sinine järvevärv ja valged lumelaigud ja ilus helesinine taevas ja õnnelikkude nägudega sõbrad - päeva tipphetk kindlasti! Vaikus. Ilu ja vaikus. Ega sellises keskkonnas polegi väga sõnu, mida ütelda.

Kui pilvi poleks olnud, oleksime saanud nautida kaunist suursugust mäevaadet, 4000m kõrged mäed järvest peegeldumas. Vähemalt selliselt oli tehtud reklaamfoto. No mis seal ikka, me siis nautisime niisama ilusaid mägesid ja tegime oma reklaampilte.

Enne tagasitulekut käisin kohalike vetsudega tutvumas. Sellisesse maastikkusse sobivad hästi mägimajad kuivkäimlatega, onju? Vähemalt see on see, mida eeldasin ja arvan, et sama eeldavad enamik eestlasi, oleme ju tihti maal kasvanud, kus jooksvat vett ei ole. Minu eeldused osutusid šveitslaste jaoks ilmselt liiga matslikeks, sest kuigi järve äärt kaunistasid paar mägimaja, oli neisse sisse ehitatud väga korralikud plaaditud seintega tualettruumid, kust ei puudunud ei vetsupaber ega jooksev vesi. Nii sürreaalne kogemus. 

Tagasiteel oli ilm palju parem, päike vaheldus pilvetutsakutega ja nii me heas tujus mööda matkarada sammusime. Omajagu aega läks muidugi pildistamisele... Te ilmselt mõistate, miks. 

Teeraja lõpus (ehk siis tagasi alguses), oli lõpuks pilvede seest välja tulnud ka skywalk ehk siis kivikamakate külge ehitatud kaljutee, kust "paremaid vaateid" nautida sai. Minu meelest sai seal küll "nautida" ainult ebanormaalselt kõrget adrenaliinitaset ning minu puhul ilmselt ka pissi püksis, kui ma poleks poole pealt tagasi keeranud. Taaskord sama jama, mis Tahkuna tuletornis - miks peab see põrand läbi paistma? Veel suurema adrenaliinilaksu jaoks? Te olete sõltlased, ma ütlen. Õnneks ei olnud ma ainuke, kes nii arvas ja pärast 25 meetrit proovimist keerasime me Triinuga jalapealt ümber ja läksime tagasi. Poisid said nautida imelist teekonda läbipaistva põranda ja isegi läbipaistva rippsillaga, mille all kuristik kaikus. Tänan, ei.

Tom ja taevatee algus:

Minu tehtud pilt turvalise põrandaga kohvikust - pole paha, onju?

Enne köisraudteega alla sõitmist tegime Triinuga ära oma traditsioonilise matkaselfi ning nii mõnedki muud pildid. Tahaks kõike ju koju võtta, aga ei saa. Pildid ja mälestused on ainukesed, mis jäävad, ühed toetamas teisi.

Lisaks piltidele ja mälestustele jääb ka suur tunne. Kuidas teistmoodi tundagi selliste mägede taustal? 

Tagasiteel olime vaiksed ja päevaga rahul. Tom ja Ville magasid vahelduva eduga, meie Triinuga rääkisime reisimisest, elust, olemisest. Nii palju sarnaseid kogemusi, nii palju erinevat... Ideaalne kombinatsioon enesearenguks. Jutu taustaks liikusid aknaklaaside tagant mööda mäed, kosed, külakesed ja smaragdrohelised järved. Triin sõidutas meid turvaliselt tagasi koju.

Selle idüllilise matkaga päev küll veel ei lõppenud. Algas teine suur emotsionaalne tipphetk. Kes seda blogi esimesest reisist lugenud on, teab, et aastal 2012 käisin ma suurel 7 nädalat kestval reisil, millest 3 veetsin Californias. Päris pikalt ööbisin Susani ja Bruce'i juures nende imekaunis majas, pikemalt saab LA seiklustest lugeda siit. Nad võtsid mind lahkelt oma hoole alla, sõitsime ringi ning nägin nende juures, kuidas päris ameeriklased elavad (no Susan on tegelikult filipiino, aga see selleks). Õppisin nende juures väga palju! Olen väga mitu korda tahtnud tagasi minna, aga märkamatult on möödunud 7 aastat ja Californiasse pole peale paaritunnise layoveri sattunud. Nüüd aga olid nad terve perega Euroopat külastamas ja meil õnnestus kokku saada siin samas Zürichis. Olime leppinud kokku, et õhtustame Viadukt-nimelises restoranis. Teate, mu rõõm oli suur, väga suur. Siiani mäletan seda aega LA-s soojusega südames, see sama soojus tuli lausa lainena peale, kui neid nägin. Poisid on juba nii suured, aga Susan ja Bruce on täpselt samasugused - head ja targad, lahked ja naljakad. Me veetsime eile tunde vesteldes sellest seitsmest aastast, oma eludest ja olust. Me oleme Susani ja Bruce'iga nii sarnased. Bruce on elektriinsener, Ville elektroonikainsener, Susan peaõde kirurgiakliinikus, mina arst ja kõik need muud asjad. Oleme mõlemad Susaniga veel ju tädid Timile, mu õepojale, keda nad elus esimest korda Roomas kohtasid, kui Saskia ja Tim neid sinna vaatama sõitsid. Nüüd oli meil veel rohkem, millest rääkida.

Ma olen rahul, ma olen nii rahul!