London, jee!

Ma olen nii õnnelik! Õnnelikkuse põhjuseks on muidugi uus reis. Oleme Maarjaga jõudnud Londonisse. Mul oligi viimasel ajal Londoni tunne peal... Maarja pakkus mulle juba paar kuud tagasi välja, et me võiks Londonisse tulla sel suvel ja kuna AirBaltic tegi juunis soodukat, siis need odavad piletid võetud saidki. Küll see reisimine on ikka kerge, kui oled iseenda peremees ja on toredaid sõpru, kes seiklustele kutsuvad. Maarjaga käisin ju eelmisel suvel Rootsis ja üle-eelmisel Amsterdamis.

Maarja on Londonis esimest korda, mina juba kolmandat. Esimene kord käisin üksinda aastal 2014, need lood on siin, teine kord käisime Villega aastal 2015. Nüüd siis kolmas kord! Olen päris kindel, et ega see viimaseks ei jää. London on ikkagi lähedal ja suur ja lahe ja kuulus ja siin on nii palju, mida näha.

Londonisse saime seekord AirBalticuga, nagu mainisin. Otselend kestis 3h ja mingit muret ei olnud. Ehk vaid see, et ma ei saanud eelmisel päeval siiski oma iPadi normaalselt tööle ja seega lõpuks ostsin igaks juhuks arvuti jaoks lisakilosid, mis läksid 35 eurot maksma ja mille pärast ma ebaproportsionaalselt palju põdesin. Aga mis seal ikka, väikesed mured. Õigel ajal kohale jõudvad lennukid ning Londoni lennujaama kaks lahedat portreed Elizabethist on asjad, mille eest tänulik olla.

No tore ikka, kui nii rõõmsalt vastu võetakse:

Edasi suundusime oma AirBnB korterit otsima. Mul oli eelmistest kordadest Oyster Cardid, mis kasulikuks osutusid ja millega soodsamalt kesklinna saime. Rong hilines, mingi jama neil siin oli. Oh, kõik Londoni võlud ja valud tulid hetkega meelde. Me olime Maarjaga juba nii näljased. Õnneks vaimustasid esimesed Londoni vaated meid hetkega ning näljatunne ununes.

See ongi see Päris London... :)

Vaimustusest hoolimata tuli nälg tagasi. Asja ei teinud paremaks ka tõsiasi, et me oma AirBnB võtmekarpi nii kaua otsisime. Oli teine peidetud kuhugi mitu tänavat eemale päris lambise aiaposti külge. Helistasime nende abiliinile, kust ka väga uduseid juhtnööre saime, sest abistaja polnud ilmselgelt ise siin kordagi kohal käinud. Kuidagi selle haleda karbikese ikkagi leidsime. Mõtlesin juba peas seda sobivalt teravat iseloomustust tagasiside jaoks välja, kui lõpuks korterini jõudsime ja kõik pahandused unustasin, sest korter näeb välja selline:

Olin ju ise tegelikult selle AirBnB leheküljelt valinud, aga päriselus on ikkagi lahedam! Nii ilus, nii maitsekas. Nii palju ruumi! Tore ikka selliseid kodusid kogeda. Kunagi unistasin ka ise sellest, et igas suuremas linnas ja lahedamas puhkusekohas oleks mingi "oma koht", aga nüüd näen, et iga kord erinevas ülistiilses korteris/majas ööbida on kordades vingem. Enam ei unista "omast", unistan tihedast reisimisest. Õnneks täituvad unistused päris hoogsalt. :)

Vannituba, mille kohta Ville pildilt arvas, et liiga Nõukogude Liit. Minu meelest just ägedad värvid ja moodne stiil:

Minu magamistuba:

Ja meie kaks, väga õnnelikud ja rahul:

Kuigi olime raudteejaamas mõlemad ühe croissanti sisse pistnud, tuli see näljaprobleem ikkagi lahendada. Jätsin valiku Maarjale, kes meile Türgi restorani valmis otsis. See oleks kindlasti lahe olnud, kuid paraku leidsime enne Türgi restorani ühe pubi, kuhu peatuma jäime ja nii me restorani ei jõudnudki. :D Võtsime hoopis joogid ja tellisime pitsad ja ilus õhtu võis alata.

Pitsad olid imehead, sain veganvariandis spinatipitsa! Maarjal oli vist midagi kanaga... Kõrvale jõime coca-cola zerot ning ühed virgin mohitod. Elu on ilus.

Nüüd oleme taas korteris. Avastasin, et olen pistikukonverterid maha unustanud. No mis seal ikka, ostame homme uued. See Suurbritannia pole ju päris muu Euroopa. Aga me oleme rahul - rahul kohaga, rahul toiduga, rahul õhtuga. Väsimus on peal, sest kodune kellaaeg hakkab juba pool kaks öösel saama. Maarja pani meile just homse päevakava kokku ning mina lõpetan blogi ja seejärel magan sügavat-sügavat und. Õnnelikku ka. Jee!