Üks minu suuri unistusi seoses Londoniga on ikka olnud näha Buckinghami paleed seestpoolt. Kes ei tea, siis tegemist on hoonega, milles elab Suurbritannia kuninganna Elizabeth II isiklikult. Selleks, et tema kodu näha saaks, on aga Londonisse vajalik tulla õigel ajal - juulis, augustis või septembris, sest siis on kuninganna kodunt ära suvepuhkusel ja turiste lubatakse ka uudistama. Eelmised korrad pole õnnestunud, olen olnud Londonis kas liiga vara või liiga hilja, aga nüüd sattusime õigele ajale. Jess!
Tegemist on väga populaarse kohaga:
Et Buckinghami paleesse pääseda, peab piletid varem internetist ära ostma. Meie võtsime kõige suurema paketi, mis sisaldas sissepääsu Kuninganna Galeriisse, paleesse endasse ja Kunglikesse Tallidesse.
Alustasime Kuninganna Galeriist. Briti õukonnal on nimelt väga palju kunsti ja kuigi püsiväljapanek asub lossis endas, on Galeriis tihti ajutised väljapanekud. Seekord saime näha Leonardo Da Vinci originaaljoonistusi, sketše, mille järgi ta oma kuulsaimad tööd on teinud. Sel aastal möödus Leonardo Da Vinci surmast 500 aastat ja miks mitte need teosed kuninglikest varakambritest välja tuua.
Teate, mul pole sõnu selle kõige kirjeldamiseks. See oli imehea näitus! Need joonistused olid puhas kuld, audiogiid väga põhjalik ja huvitav ning kogu näitusest õhkas Leonardo geniaalsust. No kuidas üks mees saab olla nii mitmekülgne... Kunstnik, leiutaja, Mõtleja. Samuti hea näide mehest, kes sündis vallaslapsena väikeses Da Vincis ning lõpus töötas Prantsusmaa kuninga insenerina. Kõik on võimalik, ka lihtsatele inimestele nagu sina ja mina.
Meile Maarjaga pakkusid muidugi eriliselt suurt huvi anatoomilised joonistused. Audigiidilt kuulsime kommentaare Inglismaa tipparstidelt - kui õiged olid ideed joonistuste taga, kui hästi tegi järeldusi üks keskaegne mees, kes polnud saanud ühtegi tundi ei füsioloogia ega mikrobioloogia alal. Tõesti, pärast eilset mõtlen ma Leonardo Da Vincist hoopis uue austusega. Imehea näitus.
Kella kaheteistkümneks oli meil aeg külastada State Roome - meie võimalus minna paleed vaatama. Oh, kuidas ma tahaks teile näidata selle palee sisemust, aga kahjuks see ei ole võimalik, sest pilti teha ei tohtinud ja kuigi ma varasemalt olen salaja pildistanud asju, mida ei tohi, siis otsustasin, et ei tee seda enam. Kui ei tohi, siis ei tohi. Olen pigem viisakas ja proovin teile sõnadega edasi anda tunnet, mida need ruumid mulle jätsid.
Buckinghami palee on kõige ilusam loss, kus kunagi käinud olen. Maarja arvas sama. Maarja ütles isegi, et tema meelest oli Buckingham ilusam kui Versailles. Sisse minnes nägime perfektselt puhtaid vaipu, kuldseinu, kümnete meetrite kõrguseid peegleid ja kümneid ning kümneid lühtreid. Saime vaadata Victoria trooni, kunstigaleriid Vermeeride, Rubensite, Tizianidega. Saime jalutada ballisaalis ja söögisaalis ja näha digitaalset elusuuruses tantsupidu. Nägime kuninganna Victoria märkmeid tema lastest, vanaaegseid kellasid, lauanõusid, kappe ja tugitoole, mis on tänapäevani kasutuses. Käisime läbi ruumide, kus töötab igapäevaselt Elizabeth II ja teised õukonnaliikmed. See oli suur au ja ma hindan väga, et nad meid sinna sisse vaatama lubasid.
Taaskord, audiogiidid olid perfektselt koostatud, õppisime uut ning meenutasime vana. Me olime Maarjaga nii õnnelikud! Tõesti, Buckinghami nägemine on olnud selle reisi tipphetk.
Ehk saame isegi kunagi kuulsale aiapeole ja kanname uhkeid kübaraid ning kleite. Praegu aga oleme tavalised turistid, kes just palees käia said:
Kolmas osa piletist oli The Royal Mewsi külastamiseks. Tegime ka selle ära. Mulle on lapsest peale hobused ja ratsutamine meeldinud ning antud külastus oli kirsiks tordil. Enamik hobustest oli küll suvepuhkusel Windsori lossis, kuid kahte halli nägime oma silmaga. Muide, hallid hobused rakendatakse vankri ette ainult kuningannale ning kõrbid on teiste inimeste jaoks. Ainukesed erandid on olnud pulmadel, Elizabeth II on andnud kolmele oma lapselapsele samuti halle hobuseid kasutada.
Mina ühega tõldadest. Neid oli ka väga palju.
Kogu näituse kõige uhkem tõld oli kuninganna kroonimistõld. Puhtast kullast ja kuuldavasti väga ebamugav kasutada. See on nii raske, et selle vedamiseks läheb kaheksa hobust. Viimane kord kasutati seda kuninganna 50. troonilolekuaasta tähistamiseks ja selleks, et tõlda tallist välja saada, peab hoone ühe seina maha lammutama ning siis selle sealt traktoriga välja vedama. Traditsioonidel on oma raskus.
Ilmselt kõige suurem ja uhkem tõld maailmas:
Hallid hobused kuninganna jaoks:
Tallid olid muidu ka lahedad vaadata. Nägime hobuste bokse, kus võiks ilmselt isegi magada, sest need olid nii puhtaks küüritud. Iga boksi peal oli nimi ja antud hobuse tipphetk tema karjääris, näiteks "Vedas kaarikut prints Williami pulmas". Kuninglikel hobustel on üldse üsna hea elu - igaüks saab massaaži kolm korda päevas ja neil on oma isiklik hambaarst. Eks töö on ka stressirohke, seda tuleb tunnistada - hobused peavad välja kannatama nii lõputud rongkäigud kui turistide välguga fotoaparaadid.
Pilt maneežist, kus kuninglikud lapsed ratsutama õpivad. Minu lapsepõlveunistus. :) Osaliselt olen selle küll täitnud, oskan enda meelest päris rahuldavalt hobustega ratsutada ja olen oma elus isegi paar rosetti võitnud takistussõidus.
Pärast suurt ja väsitavat päeva tundsime, et vajame väga kehakinnitust. Teadsime, et õhtusöök tuleb korralik ja leppisime kergema einega. Ühes restoranis pakuti kell pool neli pärastlõunal veel brunchigi! Kulus meile väga ära.
Maarja Belgia vahvlid ja minu banaanikook:
Edasi otsustasime, et aeg on rohelust nautida. Võtsime suuna Buckinghami palee ees olevale St. Jamesi pargile. Mustad taksod ja Suurbritannia lipud tegid õhkkonna väga filmilikuks:
St. Jamesi park on imeilus ning järves ujub palju erinevaid linde. Nägime musti luiki. Ei teagi, kas varem olen selliseid näinud...
London on üsna "linnane" linn tegelikult, kuid rohelust on ka. Kui New Yorkis on üks suur Central Park, siis siin on palju väiksemaid ja seega kogu üldmulje on ehk pisut rohelisemgi. Inimesed jalutasid koertega, istusid murul, toitsid linde. Imeilus reedene pärastlõuna.
Ja muidugi, lilled igal pool - tänavatel, pubide akendel, parkides. See ongi London:
Täiesti tavaline vaade Londoni tänavatele:
British Museumi juures olev piirkond, jällegi see high end tunne:
Kell 18.00 saime pooleks tunniks kokku Riina ja Mattiasega - minu tuttavatega, kes just tagasi Londonisse kolisid. Ülitore ja -soe kohtumine! Poole tunni jooksul ei jõua küll palju muljetada, kuid natuke ikka. Imetlen neid väga nende valikute eest, väga inspireerivad inimesed!
Kell 19.00 oli meil aga dinner juba vanade tuttavatega - Aleksei, Kati ning Piretiga, kellega ma Londonis ka varasemalt kokku olen puutunud. Piretiga, meie kolleegiga, hängisime aastal 2014 ja Aleksei ja Kati korteris olen esimesel Londoni reisi ajal isegi ööbinud. :) Ootasin seda õhtut juba hommikul!
Aleksei oli broneerinud laua restorani Sohos. Väga lahe koht, kuigi menüü dešifreerimine osutus välajkutseks. :D Te saate aru?
Küll meil oli tore õhtu. Nii tore on kuulda Londoni kohta inimestelt, kes siin päriselt elavad. Aleksei ja Kati on siin olnud juba 10 aastat, Piret 7 kuud. Nad näevad seda linna hoopis teise pilguga kui meie, see on nii põnev! Olen äärmiselt tänulik kõikide jutuajamiste eest, mis eile aset leidsid. Andsid reisile kohe uue sära.
Jalutasime õhtu lõpetuseks mööda Thamesi. Elu on ilus, elu on nii ilus.
No comments:
Post a Comment