Päeva esimeseks punktiks otsustasime hüpata hop-on-hop-off bussile ehk siis sellele kahekordsele sõiduvahendile, mis linna tähtsamatele vaatamisväärsustele tiiru peale teeb ja kus samal ajal maki pealt infot kuulata saab. Olime sellest nimelt Triinu ja Tomiga rääkinud Šveitsis ja mul kohe tuligi tunne, et võiks ära teha. Kah omamoodi klassikaline turistitegevus, onju?
Mina ja Maarja oma päeva alustamas:
Olime veel Maarjaga nii kavalad, et võtsime hommikusöögi bussi kaasa. Saime teed ja saiakesi ja niimoodi seal bussi teisel korrusel istuda ja hommikusööki süüa ja linna vaadata - no ikka täielik mõnu. Olime rahul nii enda kui linnaga. Päike paistis ja tuju oli hea.
Mõned pildid:
Lilli tundub Londonis nii palju olevat, poekesed ja baarikesed on ikka värvilisi õisi täis:
Thamesist üle tulime ka paar korda:
Bussist seda linna vaadates hakkasid meile mõned kohad kohe eriliselt meeldima, näiteks sõitsime mööda Tower of Londonist ehk Londoni Tornist (või Kindlustest, kuidas keegi öelda tahab) ja oli asi siis päikesepaistes või meie heas tujus, see hakkas meile kohe meeldima. Otsustasimegi, et pärast bussituuri võtame suuna Toweri peale.
Busssist nähtud Tower of London koos pilvelõhkujaga taustal. London on korraga nii uus kui vana ja see meeldib mulle täiega!
Mõeldud-tehtud. Nagu naksti olime paari tunni pärast Toweri väravates oma piletite ja audiogiididega. Me oleme Maarjaga ikkagi kogemustega turistid ja teame, et ilma audiogiidita on näituse külastamine kümme korda kehvem.
Tower of London on Londoni üks kuulsamaid vaatamisväärsusi. Tegemist on siis suure-suure kindlusega, mille lasi ehitada William Vallutaja juba pea 1000 aastat tagasi ja kus on elanud suur osa Inglismaa kuningatest. Praegu elavad seal Toweri vahtkond koos perekondadega ning igal aastal külastab muuseumit ligi 3 miljonit inimest.
William Vallutaja esialgne kindlus, mis omal ajal ikka täielik moodne hiigelehitis oli. Nimeks White Tower:
Kogu kompleks oli hiiglaslik. Seal olid väljanäitused keskaegsetest ruumidest, Henry VIII raudrüüdest (ja ka kõikide teiste omadest), igasugustest muudest varandustest, rääkimata kroonijuveelidest. Murul jalutasid kaarnad, keda Toweris peetakse juba aastasadu, sest üks kuningatest oli saanud ilmutuse, et kui kaarnad ära ajada, siis White Tower kukub kokku ja Inglismaal läheb halvasti. Kaarnad on kusjuures ühed mu lemmikutest - nad on nii intelligentsed, oma iseloomuga, ägedad linnud. Veidikene Game of Thronesi tunne tuli peale.
White Toweri palveruum, mis meeldis mulle palju rohkem kui tolle aja ägedaimad leiutised nagu seina ääres olev kamin ning tualettruumid...
Kõige rohkem tahtsime näha kroonijuveele, kuid järjekord sinna oli ilmatuma pikk. Midagi polnud teha, ootasime ära. Nägime ära kroonid ja kalliskivid, millega need kaunistatud olid. Majas olid väljanäitusel ka muu kraam, mida kroonimisel kasutatakse (viimati küll kaua aega tagasi, sest Elizabeth II on troonil olnud juba 1952. aastast alates). Näiteks avaldas mulle muljet 800-aastane kullast õlilusikas, mille abil kuninga/kuninganna pea peale püha õli valatakse tema kroonimise ajal. Kõikide troonipärijate päid on sama lusikaga õlitatud juba 13. sajandist alates. Võrreldes Inglismaaga tundub Eesti küll nagu imikueas väikeriik. Huvitavad kontrastid.
Kroonidest ja muust pühast pilti teha ei tohtinud, panen siis pildi majaseinast, kus varandus asus:
Toweris sai veedetud ikka tunde. Jalutasime müüridel, uurisime metsikute loomade kohta, keda seal aastasadu peeti (nagu elevandid ja ahvid ja jääkaru jms...). Vaatasime kaugelt kohalike kindlusevalvurite majasid. Mõelge, maailmas on olemas inimesi, kelle aadress on "Tower of London, London, Suurbritannia"...
Kõige selle ahhetamise peale läksid meil kõhud tühjaks. Hommikused saiakesed olid isegi kauaks ajaks kõhutäidet pakkunud. Seekord läksime tervislikumate valikute peale.
Maarjal on lambapraad ja minul vegan pastaroog, kõrvale limonaad ja smuuti. Nii hea toit, tegi kohe olemise tunduvalt paremaks:
Kuna meie järgmise "vaatamisväärsuseni" oli paar tundi aega, siis otsustasime niisama ringi jalutada. London on ju nii mitmekülgne koht ja tõdesime Maarjaga õhtu lõpuks mõlemad, et parima ülevaate saab tänavatel jalutades. Meie jalutasime mõlemal pool Thamesi jõge mööda kaldaid ning vahepeal põikasime sisse turule ning rääkisime pingi peal istudes tõsistest teemadest. No nii samamoodi, nagu me ikka teinud oleme.
Need Londoni tänavad on ikka lahedad. Londonis on kuidagi selline omamoodi aura. Omamoodi lõhn on ka. Osaliselt meenutab London mulle kopitushaisust turutänavat ja osaliselt high end moealleed ja need kaks tunnet võivad vahelduda minutipealt. See spetsiifiline lõhn aga jääb - midagi, mille järgi ma Londoni lausa kinnisilmi ära tunneks. Jah, London on väga eriline.
Midagi sealt high end poolelt:
Maarja oli meile juba Eestis valmis vaadanud koha, kuhu vaateid nautima minna - Sky Garden. Meil polnud küll reserveeringut, kuid pärast väikest järjekorras seismist saime ikkagi suure vaevata 35. korrusele ning ahhetamine jätkus. Megalt äge koht ja nii tore, et Maarja selle välja pakkus!
Kogu kompleks meenutas Singapuri Gardens By The Bay kasvuhooneid, isegi õhk oli samasugune. Muidugi on Singapuri kasvuhooned kordades suuremad, kuid mingi sarnane tunne siiski oli.
Tegelikult on tegemist restorani/baariga ja suur osa inimestest olidki lihtsalt õhtut nautima tulnud. Meie kahekesi ei näinud nii uhked välja kui teised, kuid nautisime vaateid ja ehk kaunistasid meid ka kõrvuni olevad naerusuud:
Üldine õhkkond:
Thames ja Londoni idakülg:
Koju jalutasime üsna väsinutena. Saime ühest lahtiolevast kohvikust veel paar croissanti ning teetassid ning supermarketist haarasime juustu, mureleid ja maasikaid + hommikusöögimaterjali. Homme tuleb ka väga tegus päev, mille üle ma juba ette nii elevil olen!
Õhtune London:
No comments:
Post a Comment