Sunday, November 12, 2017

Talv Havail

Eilseks päevaks plaanisime suure asja - käia Big Islandi kõige kuulsama "vaatamisväärsuse" juures - vaadata üle vulkaan Mauna Kea. Ütlen kohe, et seda me teha ei saanud, sest Havail oli eile talvine ilm. See talv ei jäta meid ka kunagi maha, nii jube. :D

Aga päeva alustasime ikka rannaga (okei, kõigepealt pannkookide ja siis rannaga :P). Sõitsime üle suurte laavaväljade ja maastik muutus taaskord hoopis uueks.

Ville havai käemärki harrastamas:

Enne, kui randa läksime, külastasime Ville sõbra Jasoni palvel Jasoni sõbra poodi, mis marununnuks osutus. Jasoni sõpra Hannahit polnud küll kohal, aga pood oli vaatamisväärsus omaette...

Kiholo Bay võtsime ette, sest tahtsime merikilpkonnasid näha. Olime küll eile juba ühte näinud, aga ikka veel ja veeeeel... Kodus pole ju lootustki.

Aga siin on! Pikutas teine otse teel randa:

Rahuliku snorgeldamiskohani jõudmiseks läks meil küll omajagu aega ja rassimist, aga hakkama saime. Pärast seda oligi toredam jahedasse vette sulpsatada.

Kohale jõudes ei pidanud me pettuma. Nii palju kilpasid! Kokku nägime eile üle kümne nunnu kilpkonna, osa ujus vees ja saime nendega koos ujuda, osa oli rannal peesitamas. Loomulikult üritasime distantsi hoida, et mitte neid segada. Ja üldse on nad nii aukartustäratavad, et juba loomulikult hoiaks distantsi.

Ka teisi kalu nägime snorgeldamise käigus, aga Kiholo rand pole läbipaistvuse suhtes kiita, eile nähtud Two Step oli kordades parem ja meie elu kõige parem kokkuvõttes ka. Kaalume, kas ehk täna tagasi minna...

Eile jälle sai laavakivide peal istuda...

Lisaks kilpadele on Kiholo rand tuntud oma liiva poolest, sest nagu piltidelt näha, on see täiesti must. Seetõttu on Kiholo tuntud ka kui Musta Liiva Rand.

Võrdluseks eilne rohelise liivaga rand, mis tõesti oliivikarva roheline oligi, kuigi pildilt seda nii hästi aru pole saada:

Nägime eile esimest korda ka kitsesid rannal jalutamas:

Pärast ussihirmu lasin Villel veidi uurida, mis loomi siit maismaalt üldse leida võib. Usse ei pidavadki maal olema, ainult üks väga haruldane kollane meriuss on end siin Havail sisse seadnud, aga teda nähakse tõesti harva, sest ta on nii häbelik. Lisaks kitsedele on "suurematest" loomadest osadel saartel mangustid, keda Oahul iga nurga peal näha võis. Hoopis eriline lugu on aga kanadega, Havail on nimelt kanadeuputus. Tõesti, kuked kirevad igal pool ja liik jalutab looduses ringi nagu ehtsed kuningad kunagi, sest röövloomi siin ju pole. Kanad ongi metsikuks läinud ja nende arvukus tõusis kõvasti, kui kodukanad metskanadega paarituma hakkasid. Ainuke kohalik rohi selle vastu on see sama mangust, aga näiteks Kauail manguste pole ja nii ongi iga parkimisplatsi ja metsaraja ääres hulgaliselt sulelisi:

Pärast saareelu mõnusat merist hommikut seadsime auto keskmaa poole, et ikka sinna Mauna Kea juurde sõita. Peatusime Waimea linnas ja sõime lõunat. Selline lõuna siis seekord:

Parempoolne burger on seenepihviga, übermõnus! Toidu osas on siin küll kurvad lood, sest näiteks salativõimalusi napib sajaga. Walmarti puuvilja- ja juurviljalett on väiksem kui laste mähkmete lett näiteks. Kui siin elada, siis peaks ilmselt enamasti mööda taluturge käima ja kogu toidu kodus tegema.

Burgerit õgides sattusime kõrvallauda ühtede hispaanlastega, kes ütlesid, et nemad täna tähti vaatama ei lähe, sest ilm on nii halb ja juhendatud tähevaatamine on üldse ära jäetud. Uurisime siis ise ka veidi ilmateadet ja Visitor Centeri koduleht ja nii oligi - pilvi ja udu oli lihtsalt liiga palju. Talv. Ohjaa... Egas midagi, läksime hoopis Big Islandi põhjatippu.

Ja udu meil tõesti oli. Nagu Videviku saaga screenshot:

Peab tunnistama siiski, et kuigi ilm oli udune, oli see siiski soe ja oma kleidikesega käisin igal pool. Pole ikka päris talv, eksole...

Waipalo vaatepunkt oli võimas! Nii ilusad merre viivad kaljud ja koseke. Tegemist on havailaste jaoks taaskord püha paigaga. Kaljude vahele lubatakse siiski ka matkata ja sealt näeks juba suuri põhikoskesid, aga kuna üks ots on umbes 5-6 tundi matkamist, siis eile ei hakanud asja ette võtma. Hea nädalavahetusetegevus mõneks teiseks korraks. :)

Tagasi tulime mööda scenic route-i. Oh neid rohelisi künkaid ja laigulisi hobuseid... Iirimaa Havail!

Vaatamata sellele, et me eile Mauna Keale ei pääsenud, nautisime siiski talvist Havaid väga. See on lihtsalt nii ilus kant. Lisaks ilule tundsin eile ka mingisugust iidset jõutunnet peale tulevat - vägi ilmutas end mulle. Hipijutt, ma tean, aga nii ma tundsin. Siin saarel on kõike.

2 comments:

Anonymous said...

See on nii imelik, osade piltide peal on nagu Eesti, näiteks see udune pilt puudega, siis on nagu Soome või Rootsi, see laavakivide pilt, siis see Iirimaa pilt ja siis järsku põmm! selline mägede ja mere pilt :D Tõesti imelik saar :D

Saara said...

Täiesti nõustun! Täna käisime veel vihmametsas, taaskord üks kiht juurde + Mauna Kea tipus on tavaliselt lumi... Lisaks sellele on kõik tunniajase sõidu kaugusel - imedemaa!