Monday, November 20, 2017

Šokiteraapia

Kuidas teistmoodi nimetada kahteteist tuhandet kilomeetrit reisimist ning kolmekümnekraadist temperatuurimuutust? Rääkimata ajavahest, mis samuti 12 tundi on. Kogu Havai reis on kindlasti seda väärt olnud, aga ei ole kohe üldse mitte lihtne see teisele poole maakera sõitmine.

Havai viimased tunnid olid kurvad. Päike hakkas just tõusma ning soe suveõhk paitas meie nägusid, kui väravas ootasime. Havai lennujaamad on avatud planeeringuga, meenutavad pigem katusega bussipaviljone, hästi mõnus lahendus. Kogu õhkkond korvas kahte ärritajat: lennule registreerimist ja hommikusööki. Lennule registreerimisega oli see jama, et United Airlines on teinud oma süsteemi nii nõmedaks, et interneti teel check-ini teha ei saa. Kohale minnes ja kioskis registreerides ei saanud aga kohti valida. Tänan kosmost, et Villega kõigil kolmel lennul ikka kõrvuti istuda saime. Kohutavalt tobe ja mõttetu jura, võiksid näiteks Lufthansast eeskuju võtta, kõik töötab nagu kellavärk. Sakslased, ma ütlen... Teine ärritaja oli hommikusöök, söögikohtadest lahti olid ainult Burger King ja Starbucks. Esimesest ma ei suutnud lihtsalt enam midagi võtta, Starbucksi arve oli 49 dollarit kolme saia ja kahe joogi eest. Normaalne, onju? :D

Aga Honolulu on ikka ilus oma roosa valguse ja päikesetõusuga:

Viimane "Tšau!" meie kallile Havaile:

Lend San Fransiscosse kestis 4,5 tundi. Järgmisena ootas meid ees viie ja poole tunnine layover. Osalt oleksime tahtnud tuulist linna uudistama minna, aga ilm oli udune ja vihmane ning meie ainuke kilekeep oli äraantavasse pagasisse jäänud. Seega otsustasime, et veedame need tunnid SFO-nimelises lennujaamas.

Aeg läks üllatavalt ruttu, tõenäoliselt selle tõttu, et saime mitmeid tähtsaid tegevusi ära tehtud nagu söömine, 10 tuhande sammu täis kõndimine, jooga ja muidugi internetis surfamine.

Sushi, nii tore! Ma ei suutnud enam ühtegi saiamoodi asja alla ajada.

SFO meeldis mulle kohe algusest peale oma avaruse, kunsti ja tasuta saadava piiramatu internetiga. Kohe näha, et tegemist on tehnosõpradega. Muljet parandas seegi, et neil oli lausa eraldi joogatuba olemas. Normaalsed inimesed, tõepoolest. Joogatuba oli küll väikene, aga see-eest oli seal päevavalguslamp ja peeglid ja matid ja... vaikus. Inimesed tulid, võimlesid ja läksid. Paar hetke sain lausa üksinda olla.

Edasi tuli mammutlend number 2: San Fransisco - Zürich, mis kestis üheksa ja pool tundi. Istun seda postitust kirjutades Tallinn-Helsingi lennul ja tunnen tõelist tänulikkust selle 20-minutilise sõidu eest. Saime oma mammutlennul küll veidi rohkem magada kui eelmisel korral, aga ikka poole tunni kaupa nagu need asjad käivad. Vaatasin ära uue Sofia Coppola filmi ja mängisin hulgaliselt sudokut.

Meie lennuteekond:

Zürichisse maandudes nägime välja nagu kodutud: väsinud, pesemata ja külmavärinates. Selline see elu juba on. Edasi tuli üle elada järgmised 6 tundi lennujaamas passimist. Otsustasime siiski, et lennujaamas me ei passi, läksime külmast hoolimata hoopiski Zürichi kesklinna väikesele jalutuskäigule. Rong viib lennujaamast keskusesse umbes kümne minutiga, Euroopa Liidu kodanikena ei ole ka immigratsiooniküsimust, lihtsalt näitad passi ja jalutad välja.

Vat kus kena ilm:

Valmistume õue minekuks, panin lisavarustusena Ville särgi selga, maksimaalne pomšielu:

Zürichis oli hall ja kõle. Tavaline talvine Kesk-Euroopa, mis seal salata. Ville üritas tuju veidi üleval hoida ja rääkis, et meil kodus on ju ka täitsa tore ja suutsin sellega mõneti kaasagi minna, aga no vaatepilt oli tõesti muserdav, midagi pole öelda. Südames tunnen, et see kliima ei ole minu jaoks. Mul on niigi kogu aeg külm ja see märg ollus, mis väljas on, teeb asja ainult hullemaks.

Pildid on tuunitud. Ilusamaks, muidugi.

Ühe koha pealt on külm õhk hea ka - toob värskendust. Kaua me seda värskust nautida ei jaksanud küll, läksime kohvikusse sooja.

Jõulud on tulemas:

Zürich-Barcelona läks ainult sudoku tähe all. Silmad olid juba kõõrdis sellest mängust, aga ekraan hoidis tähelepanu mängul ja mitte sellel, kui rõve olla oli. Õnneks läksid kõik lennuga seotud toimetused ja ka hotellitransfeer ilusasti ning paari tunni pärast olimegi oma neljatärnikas, mis meile väsinutele täiega ära kulus. Soe dušš, suuuuur voodi, veitsa venekeelset kanalit (ainuke, mida hispaanlased peale polnud lugenud) ja nii me loojusime kell kaksteist öösel. Oli ikka väga, väga mõnus puhkus pärast suurt tööd.

Nelja tärniga hotellile kohaselt oli hommikusöök taevalik, seal oli kõike alustades puuviljadest ja lõpetades nutella, šokolaadipähklite ja kümmet liiki saiakeste-koogikestega. Ville sõi nagu ikka muna peekoniga, mina pugisin end magusast ilmselgelt liiga täis, sest suur tühjakõhutunne tuli alles Eestis südaööl, mille peale Ville Staabis pool tundi järjekorras pidi seisma... Oih. :P

Barcelonas olime põhimõtteliselt hotellitoas kuni transfeeri saabumiseni, nad nii lahkelt lubasid kauemaks tuppa jääda. Meil ei olnud energiat ka, et linnapeale minna. Pikutasime niisama, lugesime, vaatasime telkut. A much needed rest. Õues oli soe, päike, lühikeste varrukate ilm...

Barcelonast lendasime Frankfurti. Frakfurdis tuli tõeline masendus peale. Oma soulsearchingust tegelikult reisi peal midagi välja ei tulnudki, hoopis rohkem küsimusi kerkis õhku, mis ei ole tingimata halb asi. Vaene Saskia pidi muidugi mu halamist kuulama läbi telefoni, aga järgmisel päeval oli kõik juba okei. Väsimus ehk? :) Võib-olla, võib-olla mitte...

Kodus on okei olla tegelikult (khm, oli, nüüd olen juba teel tööle ja istun siin Helsingi lennujaamas aknast pimedust ja lumesadu vaadates). Toit on hea. Sõbrad on head. Perekond on hea. Kass on hea! On palju, mille eest tänulik olla. Osa mu südamest jäi siiski Havaile.

Kirjutan lähipäevil kokkuvõtte ka, mis õigesti tegime, mis valesti, palju maksma läks jne. Seniks - head Netflixi!

Vana hea vetsuselfi, seekord Helsingist:

2 comments:

Anonymous said...

Kõik on konteksti küsimus :) Vaata oma seda postitust: http://reisilesaaraga.blogspot.com.ee/2016/06/rahulik-sveitsi-linnaelu.html. Zürich tundus täitsa kena ja tore ju. Seekord oli külm ja kõle, vähemalt esimese hooga. Ehk saaks ka Havai jätta teistsugustes tingimustes kehvema mulje? Ma ei tea, pole käinud, pole näinud. Mulle meeldib Eestis, täpselt minu kliima :D

Suur tänu toreda blogi eest, tõesti hästi kirjutatud! Seetõttu loodan, et reisid ikka veel ja veel, kuid naased ikka armsasse Eestisse :)

Saara said...

Täiesti nõustun selle kontekstiasjaga. Zürich on minu meelest tegelikult päris kena kohake, kui just sügistalv ei ole. Ja kindlasti on hetki, kus sügistalv oleks ka päris okei (näiteks soojade riiete, päikesepaiste, kuuma (kaera)piimatee ja suusatamisega...).

Samas ma on mul väga raske uskuda, et Havai kehva üldmuljet jätta saaks. :D Vähemalt mitte mulle. Aga ma olen väga kallutatud hetkel, seda ma tunnistan küll. Villele näiteks kõik asjad Havai puhul sugugi ei meeldinud, ma üritan kokkuvõttes sellest rohkem kirjutada ka. Kui mulle hetkel antaks 1 koht maailmas, kus hästi elada, siis oleks see Havai. Veitsa muidugi kadestan, et Sulle Eesti kliima ideaalne tundub, ma ei teagi, mida ma mõtlema peaks, et mitte kogu aeg külmetada, riietest pole siiamaani lõpuni abi olnud.

Aitäh soojade sõnade eest! Iga positiivne tagasiside annab nii palju motivatsiooni edasi kirjutada, olen väga tänulik! :) Järgmiste juttudeni! (Just täna shoppasin jälle booking.com-is, järgmised 2 reisi on juba paigas...)