Elu looduse keskel

See, et me ei ela linnas, on selle reisi üks parimaid osasid. AirBnB asukoht on mulle väga-väga meelepärane. Meie hommikusöök kell pool seitse hommikul:

Kuigi ärkasime vara, siis välja saime hiljem. Mina kirjutasin blogi ja Ville üritas ikkagi mu telefoni seda sim-kaarti seadistada, et internet ka väljaspool kodu olemas oleks. Jändas ja jändas, ei ole veel siiani õnnestunud. Klienditeenindajate tase ei ole kah kahjuks kiita. Enne päevategemistele asumist tundsime, et igaks juhuks peaksid kaasas olema ka snäkid.

2 ühe hinnaga!

Minu esialgne plaan oli kohe hommikul matkama minna, aga kuna päev hakkas lõunasse jõudma ja päike seniidi poole tiksuma, siis leidsime, et oleks enesetapp nüüd kohe matkale asuda. Parem kõigepealt snorgeldama minna. :) Paraku aga toimus Oahu kõige kuulsamas snorgeldamiskohas Hanauma rannas mingi üritus ja nii me sinna ei pääsenud. Mis seal ikka, tegime siis lihtsalt saare kagunurgas natuke automatka ja peatusime pea iga Scenic View sildi juures.

Esimeseks vaated Honolulu äärelinnale:

No kas poleks mitte kihvt sellises kohas elada? Need majad on nagu pärlid rohelise teokarbi sees. Ja iga päev saaks matkata... Mägi, mille otsa ise hiljem ronisime:

Havai saarestik on tekkinud vulkaanipurske tagajärjel. Kui esialgu oli teadmine vaid teoreetiline, siis nüüd me seda kuulsat maastiku nägime ka. Veidi meenutas Interstellarit või muud ägedat ulmefilmi. Taaskord näide sellest, kuidas Havai nii mitmekülgne on:

Ville meelitas mind pildile lootes, et meri pritsiks ja siis ta saaks ägeda pildi tüüpilisest hirmunud minust. Ei saanud:

Karolini eeskujul üks polaroidprilliga pilt ka. :)

Kolmanda peatuspaiga juures tundsin, et no ei ole ilusamat kohta siin ilmas vist tehtud kui Havai. Kaks iludust ühel pildil:

Ja siis oligi juba lõunaaeg. Seekord ei vedanud, oli päris jube grilltoit, me ei hakanud isegi pildistama. Tegime niisama olukorra üle nalja ja seadsime auto taas Hanauma poole teele. Ehk nüüd veab ja pääseme sisse? Jep, vedaski!

Hanauma rand on tekkinud taaskord vulkaanipurske tagajärjel, ümbritsevad mäed on kunagise kraatri servas. Korallrahu vanuseks arvatakse olevat 7000 aastat. Enne snorgeldama minemist näidati meile ajaloost väikest filmi ja seletati ära põhireeglid, mida tohib teha ja mida mitte. Esimest korda snorgeldama minnes kulus marjaks ära.

Snorgeldamine on päris vinge! Siiski ka päris väsitav ja enesedistsipliini nõudev. Snorgeldamismaski pähe saamine on näiteks juba täiesti omaette teadus. Oleksin tahtnud sel hetkel kiilakas olla. Ka ujumislestasid oleks võinud varem proovida, nendega saab küll kiiresti edasi, kuid jalgu tuleb hoopis teistmoodi siputada kui koera ujudes.

Snorgeldamisselfi:

Aga kui palju kalu me nägime... Vee all on imeline maailm. Need kalad ei olnud üldse arad ka, rahulikult ajasid oma asju samal ajal, kui meie neist üle kulgesime. Eks nad ole inimestega harjunud, aastas pidi Hanaumat külastama miljon turisti.

Btw, kes kalamääramist teha tahab, on väga teretulnud. Kirjutan pärast nimed juurde.

Mul oleks tegelikult veel niiiii palju pilte meremaailmast jagada, aga üritan jääda mõistuse piiridesse.

Snorgeldasime umbes poolteist tundi, rohkem lihtsalt ei jaksanud. See intensiivne suu kaudu hingamine ja enda vee peal hoidmine ei ole üldse nii kerge, kui kõrvalt vaadates tunduda võib. Samas tahaks jälle uuesti minna...

Aga päev ei saa ju mööduda ilma matkata. Hanauma kõrval on ka teise kraatri sein kõrgeima tipu Pu'u Maiga, milleni viib vana raudtee. Pu'u Mai on lausa 368 meetrit kõrge.

Võrreldes eilsega oli see matk küll väga raske. Vertikaalne tõusmine lühikese ajaga tõstis pulsi batuuditrennile vaatamata väga kõrgeks. Puhkasime iga kümne astme taga ja neid astmeid seal maipuu peal ikka oli...

Esmaspäevaõhtule vaatamata oli rahvast päris palju. Enamik tuli trenni tegema, spordiriided seljas ja puha. Muidugi olid ka vaated imelised:

Vaatamata raskele teekonnale jõudsime ikkagi tippu ära, aga no kerge see ei olnud. Mingi hetk läks süda nii pahaks. Õnneks saame alati teineteisele toetuda, kui üks väsib, siis teine lohutab ja ergutab ja vastupidi. Mul on kõige kallim elukaaslane-kihlatu-partner maailmas. :) Ja otse loomulikult olid vaated rasket matka väärt. Ja pildid räägivad enda eest.

Võib tunduda võimatuna, aga homme kavatseme teha veeeeel suuremaid tegusid. :) :) :) #lovelife