Thursday, September 20, 2012

University of Chicago, University of Life

Ärkasime hilja, sest surfasime eile netis kella viieni hommiku, uhhuu... Teised läksid tööle/kooli/linna, mina uurisin Chicago ülikooli, ühte maailma parimatest. Chicago ise on hinnatud oma arhitektuuri poolest, seda ilu nägin nüüd oma silmaga ka. Ameeriklastel pole nii vanu hooneid kui meil Euroopas, jälle midagi, mida eurooplased väärtustada võiksid. Ja muidugi enamik ameeriklastest turiste tahavad tulla Euroopasse just nende vanade varemete pärast, mis ikka veel Itaalias ja Kreekas alles on. Imelik, kas pole? Massipsühhoos?

Unitaarlaste kirik
Külastasin Chicago ülikooli raamatukogu, sain isegi ekstra külastajapassi sealt, astusin mõnedesse korporatsioonihoonetesse sisse... See linn on natuke teistmoodi oma ajakasutuse poolest ka. Kõik on kuidagi aeglane. Inimesed kõnnivad tänaval nii rahulikult, täiesti lõdvestunult. Tõesti, nad on aeglased isegi minu jaoks ja ma ei ole just kõige kiirem kõndija. Inimeste suhtumine on teine. Rafaeli ja Nathani suust kuulsin mitu korda fraasi "Don't worry too much." See ülikooli-linnaosa osa meenutab natuke Tartut.

Lugemissaal

Hiljem pakkisin oma kotid kokku ja kõndisin seitse blocki edasi uue hosti juurde. Vikram on Nepaalist, ma ei tundnud enne kedagi sellest piirkonnast ja selle pärast talle kirjutasingi, tahtsin uusi kogemusi. Oleme rääkinud nüüd järjest 5 tundi, taaskord tänan ennast, et selle reisi ette võtsin. Maailmas on nii palju erinevaid inimesi ja erinevaid kultuure ja ma võin neid lõpmatuseni uurida raamatuid lugedes või filme vaadates, aga kõige selle kogemine on hoopis midagi muud. Kuulame india muusikat segamini Chopini ja Radioheadiga ning lahkame filosoofia põhiküsimusi.

Nii palju asju, mida kokku pakkida
Hotell, mis nüüd on korterelamu
Mõned asjad jäävad siiski samaks. Läänemaailmas tulevad noored õhtul koju oma arvuti ette ja räägivad sõpradega Facebookis juttu, kuulavad sama muusikat ning vaatavad samu filme, söövad õhtusöögiks pitsat (kes lihaga, kes ilma). Maailm muutub üha väiksemaks. Aga samas on sellest üsna raske aru saada, kui kogu aeg oma toas istuda. Niimoodi mõtlevad inimesed ikka, et näed, ei tea, mis seal teisel pool maakera küll tehakse, kõik on teistsugune, muru on rohelisem ja inimesed ohtlikumad. Rääkimata siis naabritest kõrvaltoas...

Vikram ja mina - tavaline õhtune lääneinimeste elu
Hah, olen ületanud nii mõnegi alateadliku hirmu. Nii pidi minema. Ilmselt on mul seda tulevikus vaja.

No comments: