Töine päev

Vikram õpib ülikoolis füüsikat, ta on 20 ja järgmisel nädalal alustab ta oma 3. aastat. See on lausa kummaline, kui palju ma tunnen temas ära iseennast 20-aastasena. Ka minu jaoks oli kõige tähtsam asjade ja olukordade defineerimine ("without reasoning there's nothing, you can't know anything"), kõike mõistusega võtmine, lahenduste "välja mõtlemine". Oh, Saarake, elu on nüüd palju ilusam, eksole? Nüüd, kus ma enam definitsioonidest ja filosoofiast kui teadusest ei hooli. "Miks?" on asendunud "Kuidas?"-iga ning õnnetu õnnelikuga. Jehhuu!

See ei ole piip

Alustasin oma turistielu kell 11 hommikul. Tänane eestmärk oli The Art Institute of Chicago külastamine, mis on siis suuruselt teine kunstimuuseum USAs. See oli tõesti suur! Kui Ermitaažis käisime, siis jooksime mõlemal korral kõige tähtsamad tööd kiiruga läbi ja eriti nautida ei saanudki. No nüüd oli mul siis aega. Veetsin seal kokku vist üle viie tunni. Lõpuks ma enam lihtsalt ei jõudnud. Mihkel ütles mulle ükspäev, et "Minu arust oled sa alati sihuke linnainimene olnud, kes oskab linnas hästi aega veeta, kultuuri nautida ja muud sellist," aga isegi mul on piirid. Usun tasakaalu.

Mäletate? See oli õpikus ka.

Alustasin kõige tähtsamast - impressionistid. Mitte, et nad mulle endale kõige rohkem huvi pakuks, aga Chicago kunstimuuseum on lihtsalt kuulus just oma impressionistlike tööde kollektsiooni poolest. Olen alati tahtnud Seurat maali "Pühapäeva pärastlõuna Grand-Jatte'i saarel" näha, nüüd siis on see nähtud. Nähtud on ka hulgaliselt Monet ja Renoir' ja Degas' teoseid. Jah, nad on tõesti ilusad. Hea meelega riputaks mõne oma kodu seinale tulevikus. Ei, ilma naljata. Ma alati mõtlen, et jah, see teos on küll kuulus, aga kas ma tahaksin seda oma seinal näha. Kõike ikka ei tahaks küll. Näiteks Salvador Dali maale ma elusees oma koju ei tooks, lihtsalt liiga võikad mu jaoks.

Populaarne

Jätkasin euroopa keskaegsete teoste uurimist, siis vaatasin üle folkloorkunsti, jaapani ja hiina ja indiaanlaste kausid, potid, iluasjad. Uurisin India vanu Buddha-kujusid, kõndisin ringi raudrüüde keskel ja imetlesin suurepärast miniatuurtubade kollektsiooni. Viimane oli, kusjuures, eriti ilus. Millegipärast armastan ma väga miniatuure, need on nii armsad. Minu üks lemmikpaiku oli aga moodsa kunsti maja, nägin lõpuks oma salaarmastuse Magritte töid ja imetlesin teise salaarmastuse Kandinsky teoseid. Jess!

Õnn on minus eneses, ainult naeratus jäi koju

Pärast tuhandet kilokalorit McDonaldsis ja 2 miili linnatänavatel olin kutu mis kutu. Tulin tagasi Vikrami korterisse ning nüüd istume taaskord nagu kaks läänekat kunagi - mõlemad oma arvuti taga. Täna me ei viitsinud isegi väga rääkida, ta on natsa noor ka ja keskendub suhtedraamale oma hiinlasest tüdruksõbraga. Haha... ka need ajad on mul möödas. Koristasin ta kööki ning õpetasin ettevaatlikult, kuidas selle eest hoolt kanda. Jah, ma tean, mul oli 20-selt kõik sama sassis ja isegi praegu tegelikult, aga teiste juures on nii mõnus koristada. Homme liigun jälle edasi, seekord venelasest Igori juurde.