Sunday, September 16, 2012

Päris surfamine ja elulained

Ma ei suuda ise ka uskuda, mis täna juhtus.

Hommikul tuli mulle järgi Norbert, 44-aastane taiwani mees, kes oli mulle eelnevalt kirjutanud ja endaga mõnda vaatamisväärsust vaatama kutsunud. Olin esialgu natuke kahtlev, sest ta oli ikkagi 44 ja tavaliselt ma ei julgeks niimoodi minna, aga tal oli 25 positiivset iseloomustust CouchSurfingus ja ma mõtlesin, et mis seal ikka.


Käisime esialgu Marilyn Monroe haual ning külastasime väikest meditatsioonikeskust Malibu ranna lähedal. Monroe haud oli üllatavalt tagasihoidlik, aga meditatsioonikeskus jälle üllatavalt uhke. Templis hoiti osa Gandhi tuhast. Jalutasime ringi ning rääkisime filosoofiast ja religioonist - minu lemmikteemad, lõpuks ometi oli mul keegi, kellega avameelselt auradest rääkida. Norbert on ülitore inimene, mulle hakkavad asiaadid üha rohkem meeldima. 

Selline õhkkond siis seekord
Ja siis läksime tema sõprade juurde külla, kes olid samuti asiaadid. Nüüd algas minu tänase päeva kõige kõige uskumatum osa. Tema sõbrad Francis ja Peggy olid väga kenad, ausad, rõõmsad ja väga rikkad. Ja öeldes "väga rikkad" ei mõtle ma sellist rikkust nagu Susanil ja Brucel on, et kena maja äärelinnas ning 2 ilusat autot. Francis ja Peggy olid miljardnärid. Sõitsime Malibu uhkeimasse rajooni, nende nädalavahetusemajja, sinna samma, kus kuulsused elavad. Lapsed olid parasjagu basseinis, me vahetasime riided ning Francis viis meid golfiautoga alla mere äärde, et kontrollida, kas surfata saab. Sai. Läksime.

Mina "vaikses" ookeanis

Teate, sõbrad, ma olen 7 aastat hobustega sõitnud, igasugu hullustükke teinud ja korduvalt ohtlikkesse olukordadesse sattunud. Aga surfamine on ekstreemsport, isegi minu jaoks. See on palju hullem, kui 90 cm turjakõrgusega poniga meetriseid takistusi hüpata. Lained on nii suured, et mul oli raskusi teisele poole murdepunkti jõudmisega, mitu korda oli tunne, et nii, nüüd upun küll ära. Alateadliku veehirmuga pidevalt võideldes ning Francise abiga sain siiski teisele poole, harjutasin seal mõnusalt surfilaua peal liuglemist ning veetsin kenasti aega. Aga siis juhtus midagi veelgi imelisemat. Välja ilmusid ühed kõige jumalikumad olendid Maal - delfiinid. Nad ujusid kohe sealsamas (: Istuda surfilaua või paddlingboardi peal Vaikse ookeani rannavetes ning vaadata, kuidas su kõrval ujub 15 delfiini, on lihtsalt sõnatuksvõttev. 


Hiljem tegime süüa, vaatasime päikeseloojangut ning sõime ja mängisime lastega monopoli. Päris tore on jälgida, kuidas õpetavad oma lastele monopoli inimesed, kes teavad, kuidas seda teha. Mängisin neile kitarri ka ja paar lugu sellel ilusal Yamaha klaveril, mis elutoas seisis. Neile väga meeldis. "Kui sa järgmine kord LAsse tuled, võta meiega ühendust, sa oled siin alati teretulnud," ütlesid Francis ja Peggy. Mina kutsusin neid jälle omakorda Eestisse, mille üle nad väga rõõmsad olid, sest hiljutine Tallinnas käik oli neile väga positiivse mulje jätnud.

Need lapsed olid nii armsad

Mida muud mul öelda on kui TÄNAN, KOSMOS, TÄNAN

4 comments:

Anonymous said...

SAARA!
ma kiljusin. reaalselt.

Saara said...

:D

z3!!

Anonymous said...

:)

Saara said...

Aitäh, Julius :)