Thursday, January 19, 2017

Roheline on mu uus lemmikvärv

Kuidas see ei saakski olla, kui ärkad üles sellise vaatega?

Meie hotellis on väga vähe rahvast. Sõime kahekesi hommikusööki. Söök ei olnud just väljapaistev, aga hotelli miljöö on lihtsalt sõnatuksvõttev. West Wood hotell asub otse metsa ääres, kesklinnast läänes ning väga vaikses piirkonnas.

Võtsime hommikul rahulikult. Me tegelikult ei olnudki päevi ära planeerinud. Imestan, et ma kõige selle planeerituse sees ise nii rahulik olen. Mul on kuidagi tunne, et läheb hästi, ükskõik, kuidas. Sellisele vanale neurootikule nagu mina on see väga mõnus vaheldus :)

Siin on pilt gollumist ja ta tüdruksõbrast. Mõtlesime, et ei tea, kas kohalikud nii valgeid üldse kunagi näinudki on? Noh kindlasti on, aga olgem ausad, tänaval ei oleks ka porikamoflaažist abi. Üks selle reisi väiksemaid eesmärke on veidi päikest oma nahale saada.

Jalutasime pärast hommikusööki tunnikese Nairobi tänavatel. Ville ütles juba eile, et talle siin meeldib. Ville oli nimelt paar päeva tagasi just Mumbaist tulnud ja ütleme nii, et sinna ei taha ta mitte kunagi tagasi minna - auto autos kinni, must ja porine ja väga palju rahvast. Nairobi paistab esimese päeva järel päris puhas linn, teeb Aasiale kindlasti silmad ette (va Singapur siis, eksole). Tänavatel on ruumi ja vaatamata vasakpoolsest liiklusest, on sealt võimalik eluga üle saada ja mitte liiga palju selle juures paanitseda (meenutame siinkohal kohutavat Saigoni).

Muide, ma ei olegi veel Keenia kaarti üles pannud. Väike meeldetuletus geograafiast:

Et jah, sellise koha peal me siis praegu oleme. Et iseennastki veidi targemaks teha, siis esimeseks vaatamisväärsuseks valisime Nairobi Rahvusmuuseumi.

Muusem oli veidi vanaaegne, pigem inglise koloniaalstiili meenutav ehitis. Keenia oli Inglismaa koloniaalriik ja sai iseseisvuse alles 1963. aastal. Mõjutused on hästi tunda, kasvõi meie oma hotellis (mis on tegelikult supertore ja annab sellist mõnusat vanaaegset tunnet nagu filmidest oleme näinud).

Lisaks kogu Keenia looma- ja linnutopistele olid seal esimeste inimeste kondid ning tööriistad. See oli selle muuseumi parim osa. Keeniat loetakse ka inimkonna hälliks, sest just sealt on leitud meie esivanemate kõige vanemad jäänused. Nägin täna meie eellase koljut, mis oli 3.5 miljonit aastat vana. Miljonit! Me oleme ikka nii väikesed ja meie elu on lihtsalt üks etapp kogu selles hoomamatult pikas ajas. Minu jaoks pigem kergendav, kui hirmutav.

Kõndisime muuseumis mitu tundi. Seal oli näitus Keenia ajaloost, uuemast kunstist, siis Keenia panga 50. juubeliks tehtud rahanäitus ja eriti kaunis näitus akvarellmaalingutest. Tegime muidugi palju pilte. Üks säravamaid on siin, nimeks panin Ville Unenäoline Kimäärolend:

Muusemi kõrval oli madudemaja. Kui Kaidi pelgab rotte ja Miina ämblikke, siis minu jaoks on maod need, mille varjugi ma näha ei tahaks. Hoidsin Villel käest kinni nagu see 16-aastane, kelleks mind peeti. Enamik madusid olid oma akvaariumis ja läbipaistev, aga siiski usaldatav klaas hoidis vajalikku distantsi. Kandilise maja sisehoovis oli aga õu, kus maod vabalt ringi roomasid. Õnneks-õnneks-õnneks oli kogu jubedus piiratud suure aiaga.

Nägime akvaariumites igasuguseid madusid alates väikestest ja ohututest kuni kobrade ja mambadeni välja. Kõigil olid juures märkmed mürgisusest ja sellest, et milline vedelik nendest hammastest välja voolab - kas tegu on tsütotoksilise või neurotoksilise või hemorraagilise mürgiga. Päris rets. Keskplatsi oli ka raske vaadata, sest need puud ja kivialused olid kõik usse täis. Üks hakkas isegi seinast üles ronima, Ville oli juge ja tegi pilti samal ajal, kui ma kusagil teise seina ääres kössitasin.

Hirmust hoolimata jõudsin järeldusele, et tegelikult on maod ainult jalgadeta sisalikud ja pärast seda taipamist suutsin asju veidi rahulikumalt võtta. Nägime seal ka kilpkonnasid ja paari krokodilli. Puhkasime jalgu botaanikaaias, mis oli nii väike, et isegi mu vanaema kartulipõld teeb sellele platsile silmad ette. Roheluse taustal pilti teha oli samas päris tore.

Üritasin end ilusaks sättida: :D

Ville ei pidanud sättima, tema on niisama ilus:

Plaanitud nagu me olime, otsustasime järgmisena selle linnaga paremini tuttavaks saada ja läksime Nairobi Rahvusvahelise Konverentsikeskuse katusele vaadet nautima. See oli üks hea mõte.

Katusel oli neil seal 360-kraadine vaade kogu linnale. Lisaks askeldas meiega kaasa ka tore onu giid, kes veidi tutvust tegi. Õigemini rääkis ta nii kiiresti, et ma ei jõudnud kõike fikseeridagi. Ta oli päris nunnu.

Nairobi linnana just mingi eriline vaatamisväärsus ei ole. Puid on, aga slumme ka. Lõunas asub nende Nairobi National Park, kus elavad oma rahulikku elu pilvelõhkujate taustal sebrad ja kaelkirjakud, seega linn ise kasvab pigem itta, kus ruumi on küllaga. Praegu elab Nairobis 5 miljonit elanikku.

Slumme vaadata mulle meeldis. Veitsa aasia tunne tuli peale. Inimesi on palju, kõik on vaesed, aga siiski õnnelikud. Vähemalt ma arvan, et nad on õnnelikud. Ma loodan, et on.

Nairobi on tegelikult palju moodsam, kui ma arvasin. See ei ole mingi mahajäänud kõrbe- või džunglilinn. Inimesed käivad väga korralikult riides, kõik ülikondades ja ilusate kleitidega. Jumalasta läänelik kultuur ka. Esimese päeva järel ei ole tunnetki, et see kuidagipidi ohtlikum oleks kui Phnom Penhi või Saigoni tänavad.

Inimestest rääkides - nad on nii ilusad! Kui ma Aasias asiaate imetlesin, siis siin on aafriklased need imetlusobjektid. Kõik on nii stiilsed ja räägivad nii hästi inglise keelt ja on nii sõbralikud ja üldse... Vau.

Vaated olid tõesti uhked. Tegelikult oli seal torni otsas helikopteri maandumisplats. Ma ei saanudki täpselt aru, et kas enam siis ei olegi või mis. Istusime seal noorte keenialastega nagu miškad ja nautisime päikest. Ma ei tea, mis saanud oleks, kui see suur kopter sinna prantsatanud oleks.

Pärast tornielu läksime sööma. Ja nüüd võin end kiita - sõime kohalikus restoranis, kus ei olnud burgereid. Friikad siiski olid küll. Võtsime lihafileed. Meiega sõid koos tavalised inimesed tänavalt, ühtegi valget ei olnud, seega ilmselt oli tõesti nende tavatoit. Ja toit oli hea.

Pärast seda, kui toit lauale toodi, aga enne sööma hakkamist, tõi teenindaja suure metallkannuga vett ja veel ühe kausikese kaasa. Ma ei saanud alguses üldse aru, et mis siin toimub. Vesi oli käte pesemiseks! Uskumatonta. Pesime sooja veega käsi otse laua taga oma toolidel istudes. On alles maailm.

Enne hotelli tagasi minemist käisime poes. Võtsime väikeseid kollaseid banaane, probiootikumidega jogurtit (kõht on korras, aga igaks juhuks ikka) ja veitsa märjukest. Vaatasin, et müüvad ka hapukoort, aga oli hoopis:

Meie õhtu hotellis on olnud nagu vanas inglise filmis. Istusime ilusate riietega välisterrassil, jõime veini. Tangomuusika mängis ja üks segavärviline seltskond harjutas tantsimist. Mõnus suveõhtu. Taevas oli näha veidi tähti. Lagi tõuseb ja tõuseb.

7 comments:

Unknown said...

Mõnus on teil! Meil siin vihm ja tuul ja pimedus...
Ilus Ville võiks juuksed pikemaks kasvatada

Saskia said...

Mul on teie pärast nii hea meel!
Kallid <3

Saara said...

Kusjuures, Liia, ma räägin seda talle kogu aeg! Ma ei tea, miks ta ei taha. Irenale olen ka öelnud, et ärgu ta liiga palju võtku ja asi on veidi paremaks läinud, aga siiski, on veel, kuhu minna...

Muus osas oleme muidugi sama moodi Eesti ilma vaadanud ja lihtsalt... Tänulikud olnud.

Saskiale aga aitäha ja kallid vastu! <3

Marian said...

Roheline - oo! Kusagilt on meelde jäänud, et inimsilm suudab kõige rohkem eristada rohelise eri toone. Kui meie kehade eellased on miljoneid aastaid rohelise keskel elanud, siis kõlab see muidugi loogiliselt. Nii põnev, et Nairobit teie silmade kaudu näha saab! Ja Saara, Su helikopterimaandumisplatsi riietus sobib kuidagi nii hästi sellisesse keskkonda ja reisi - liidab natuke rohkem kohaliku tonaalsusega :) Mõnusat nautimist, kihtide nägemist ja soojuse kontidesse tulemist!

Saara said...

Vau, nii põnev fakt, Marian! Vaatan kohe rohelist uue pilguga :D
Aitäh heade soovide eest ja saadame soojust ja kõrgust vastu!

Unknown said...

Ilus müts! Sobib hästi ja Ville, tema proovib oma lühikese soenguga lihtsalt nooruslik olla! Kui juba teismeline maailma vaatama sai meelitatud. Tegelikult näeb ta tõesti kena ja puhanud välja.

Saara said...

See müts on parim! Mul on nii hea meel, et kaasa laenasid. Pean pärast reisu küll keemilisse viima :D Ja ma ütlen Villele edasi, ta ehk saab kõhulahtisusest ülesaamiseks motivatsiooni juurde.