Saturday, January 28, 2017

Sunnitud puhkus

Meil läks eile ikka päris mitu asja pekki. Okei, tuleb tunnistada, et päris mitu asja läksid hästi ka, aga eks see olegi kõik suhtumise küsimus. Üritame siis sidrunitest limonaadi teha nagu öeldakse.


Esiteks, juba üleeile õhtul blogikirjutamise ajal tuli mul peale selline iiveldus, et äärepealt oleksin oksendanud. Läksin pärast vaevalist kotipakkimist võimalikult ruttu magama. Hommikune äratus oli kell neli ja siis suundusime juba otse Mombasa lennule.


Hiljaks me ei jäänud, lend oli korras, hotelli saime ilusti. All fine. Siis aga hakkas see hull osa - Villel oli kõhuga muresid ja asi läks ainult halvemaks. Ville oli tegelikult enamuse päevast voodis, ma kahtlustasin isegi väikest palavikku. Nojah, see oligi see kõige halvem osa. Tahtsin selle kohe ära rääkida, et heade asjade juurde minna. Õnneks Ville ei oksendanud ja tal ei iiveldanud ka. Ja mul oli kõik täiesti korras, hommikuks oli iiveldus kadunud.


Kui me Mombasasse jõudsime, siis tundsime kohe, et kliima on teine. Nairobis oli kuiv ja öösel läks päris jahedaks, lausa 11 kraadi peale. Mombasas on päeval ligi 30 ja öösel ehk 24. Lisaks on siin veel üks teine suur erinevus Nairobiga - õhk on niiske. No me räägime ikka Kuala Lumpuri moodi niiskest. Me tegime õigesti, et kõigepealt Nairobis soojaga harjusime. Ilmselt ka selle pärast ei tunne me sellist hingematvat tunnet nagu eelmisel aastal Kuala Lumpurisse maandudes. Veitsa ebameeldivalt niiske on, aga merebriis korvab suures osas ka selle.


Et siis jah, oleme mere ääres. Mombasa asub otse India ookeani kaldal Nairobist veidi lõunapoole. Nii kui me hotelli jõudsime, olime ikka eriti üllatunud - palme on nii palju! Ja see rand! Kuigi ma olin enne reisi põhjalikku uurimustööd teinud ja pilte vaadanud, siis on tegelikult ikkagi raske uskuda, et me siin oleme. Nii ilusat randa ei olegi ma veel enne näinud. See liiv on päriselt ka valge ja meri päriselt ka sinine.


Teine suurem üllatus oli hotell. No see on lausa "vau-efektiga". Nimelt, tegu ei ole mitte lihtsalt hotelliga, see siin on lausa suuremat sorti hotellikompleks. Tube on ikka sadades, restorane umbes 6, basseine 4? Mängutoad, sportimisvõimalused, ilusate vaadetega baarid. Hotellitöötajad toovad soovijatele tasuta kookospähkleid kookospiimaga, kõik küsivad pidevalt "How are you?" ja naeratavad ning soovivad head hommikut ja päeva ja õhtut. No mis nii viga elada :D



Meil on Villega poolpansioni tüüpi majutus: hinnas on hommiku- ja õhtusöök. Kuna Ville tundis ennast eile päris halvasti, siis hotellist välja me ei läinud ja võtsime ka lõuna. 16 euro eest sai süüa, mida hing ihaldab. No tõesti, ei ole asja, mida siin ei ole (v.a. sushi! :/). Pasta, liha, salat, veel liha, riis, kartulid, puuviljad, köögiviljad, kanavardad, suitsusink, leivad-saiad (okei, musta leiba ka ei ole, aga no see on ju iseenesestmõistetav, tegu ei ole Eestiga). Magustoidulett lookab: šokolaadikreem, vaniljekreem, koogikesed, puuviljakastmed, küpsised, tarretised ja mida kõike veel. Kusjuures, huvitav asi on veel see, et hotellibrošüüris oli kirjutatud, et söögile ei tohi tulla paljajalu, ujumisriietega, meestel varrukateta särgiga ja nii edasi. Eks selle reegli vastu eksiti küll, aga mina kandsin siis igaks juhuks nii lõuna- kui õhtusöögil ühte kaasavõetud kleitidest ja korralikke kingi.


Rahvast on muidugi ka omajagu, aga mitte nii palju, et häiriks, kuna ruumi on lihtsalt meeletult. Rahvustest tundub enim olevat sakslasi. Ma ükskord vaatasin isegi mingit saksa filmi prouadest, kes Keeniasse seiklusi otsima tulevad (if you know what I mean). Siin neid prouasid ikka on, kuigi ilmselt enamik neist seiklusi ei otsi. Üldse tundub see paik vanematele inimestele päris mõnus - hea kliima, saavad rahus raamatuid lugeda, pasunaga (jah, pasunaga :D) kutsutakse sööma ja kui oled all inclusive võtnud, siis saad süüa ja juua nii palju, kui hing ihaldab. Lisaks arvan, et lastega peredel on samuti ideaalne, eriti selle tõttu, et Saksamaaga on ajavahe ainult 2 tundi. No tõesti, mis nii viga elada...


Enamik turiste siit hotellist tõenäoliselt kaugemale ei lähe. Meie sellised olla ei taha. Ville tegi meile isegi plaanid valmis, et kuhu ja millal kusagile minna. Eilne päev läks paraku selle kõhuvärgi pärast luhta. Meil oli sunnitud puhkusepäev :D Tegelikult see nii hull ei olnudki. Sain siin oma tüdrukute-aega nautida: korrastasin küüsi, jalutasin rannas, lugesin raamatut, käisin õhtupoole üksi taksoga kaubamajas šoppamas (okei, ma ostsin Villele probiootilist jogurtit ja endale laadijajuhtme, aga siiski!). Tegin energiaharjutusi. Nii veedab oma puhkust ilmselt enamik inimesi. Loodame homsest paremat.




Lugesin oma vanu postitusi ja märkasin, et olen ainult ühe luuletuse siia kirjutanud. See oli siis, kui New Yorkis olin. Panen nüüd ühe eelmisest õhtust ka:

Ma tihti kinni oma toas
Seal õhk on läppund, palav
Meri, tuul, need kutsuvad
Mul teid pole vaja

Nad tõmbavad mult jalad alt
Ja purustavad talad
Mis seadnud olen kavalalt
Et välistada jama

Kus elan üksi ilma peal
Keset tuuli, torme
Ei saa suunda valida
Kaardid vajund merre

Elu aga teinekord
Ise mõtleb, ohkab
Lükkab aina edasi
Ja salamisi vihjab

Nüüd istun keset liikumist
On üks neid harvu hetki
Kus juured päris sügaval
Kuid õhk see ümberringi

Meri liigub, palmid ka
Seinad ununevad
Ennast õrnalt kanda ma
Lasen üle ilma

6 comments:

Unknown said...

Väga vahva luuletus. Kas see on sinu tehtud?
Kui kõhud haiged, sööge vähem...

Marian said...

Luuletus lummab! Ja sinimeri ja palm loovad paradiisi :) Head terve olemist!

Unknown said...

Mul on nii hea meel teie paradiisliku hotellikompleksi üle. Päriselt. Ja kujutan ette kui tore võis tegelikult veidi aega üksi olla ja midagigi üksi teha.

Saara said...

Aitäh teile kõigile! Ma just täna tundsin, et tegelikult ongi see just see, mida praegu vaja. Puhkuse ajal peab ikka puhkama ka :) Ja Liia, luuletuse tegin ise!

Saskia said...

:) lihtsalt hea meel Su pärast, taas (JA luuletusi loeks veel ;))

Saara said...

Aitäh, Sassu, kallid! :)