Friday, January 20, 2017

Nagu Lõvikuningas!

Kasvasime õega üles Disney multikaid vaadates. Saskia lemmik oli Väike Merineitsi, aga mul Lõvikuningas. Täna nägin Lõvikuningat päriselus.

Meie hommik algas taaskord liiga vara. Unetunde on puudu ma ei teagi, kui palju. Üks asi on Keenia juures siiski hea - kuna lendasime seekord Maa vertikaaltelgepidi, siis ajavahe on ainult 1 tund. On alles õnnistus! Küll need magamata öötunnid ka tasa jõuab teha.

Taksojuht tuli hotelli kella seitsmeks. Meie plaan oli siis järgmine: kõigepealt Nairobi Rahvuspark, siis Loomade Lastekodu ja siis Rothschildi kaelkirjakute keskus. Nii vara pidime alustama kahel põhjusel. Esiteks, nii uskumatu, kui see ka ei ole, on Nairobis päris jubedad ummikud. Sõitsime parki, mis asus linna teisel küljel, ligi tund aega. See teeb vähem, kui 20 km/h. Teiseks oli Loomade Lastekodu külastamisaeg kell 11-12 ja see oli ka ainus aeg, kus neid näha sai. Kolmandaks on hommikuti jahedam :) Igastahes sõitsime sinna päris pikalt ja jõudsime Villega kogu ajalehe läbi vaadata. Päris põnev on lugeda Keenia ajalehte, räägitakse nii teiste Aafrika riikide sündmustest kui Trumpist kui ka näiteks kohalikust arstide streigist.

Auto oli meil selline. Ideaalne safariauto! Mulle väga meeldis sellisega sõita. Tuul ja lõhnad ja püstiseismine ja vaated ja hea pildistamine, no super. On ikka häid asju leiutatud. Ja tee oli imeline:

Taksojuht ütles, et meil vedas väga, sest nägime palju loomi. Ta arvas, et see vedamine tuli meie esimesest vaatamisväärsusest, mis põõsast välja hüppas. Tegemist oli tüügasseaga:

Näete, kuidas ta esijalgadel põlvitab? See on sellest, et ta pea on nii raske, et toidu söömine osutub täisjalgadel maru keeruliseks. Vaatamata suurele peale on seal ajuraasukest umbes õunasuurusel alal, seega kahjuks need nunnukad päriselus nii targad ei ole kui Pumba. Tüügassigade mälu kestab umbes 30 sekundit. Võivad nt keset jooksu täiesti ära unustada, miks jooksid ja siis äkitselt taas söömist jätkata.

Antiloope oli seal õige mitu, erinevaid liike, suurusi ja värve. Antiloobid olid päris julged nagu ka teised Rahvuspargi elanikud. Ei teinud teist nägugi, kui auto mööda veeres.

Kogu rahvuspargi asukoht oli päris kummaline, siin kaelkirjak pilvelõhkujate taustal:

Praegu on Keenias suvi ja vett on vähe. Turistidele on see tegeleikult eeliseks, sest näeme hõlpsalt joogipaikadesse kogunenud loomi ja linde (ja krokodille!). Siin üks kummalise nokaga tegelane, tundub veidi eelajalooline:

Taamal aga hoopis teistsugused linnud. Maailma totakaimad lausa, kui minu arvamust küsida:

Siin Uganda rahvuslinnud, mille nimi inglise keeles on grey crowned crane. Eesti keeles oleks vist hallkroonkurg, aga ega ma kindel ei ole. Need kured moodustavad paarid eluajaks. Siin naabrid omavahel:

Meie juht ütles meile, et me olime eriti-eriti õnnega koos, sest nägime lausa nelja (!) lõvi. See kord, kui esimest korda lõvi näed, on alati eriline. Parandus: iga kord, kui looduses lõvi näed, on väga eriline. Joogikoha juures kõndisid kaks isendit lihtsalt autole vastu ja sellest mööda. Milline vaatepilt!

Emane Nala:

Isane Simba:

Kogu pargis oli autost välja tulemine keelatud. See on ka põhjusega - lõvid autosid ei jahi, aga väljatulevad inimesed on surmalapsed kindlasti. Auto katuselt välja vaadata on samas turvaline.

Sebrad ja antiloobid ennast väga turvaliselt ei tunne:

Teine koht, kus lõvisid nägime, oli siis, kui sebrakarjast mööda sõitsime ja sebrad järsku väga närviliseks muutusid. Mis neil viga oli, ei tea. Hehe, väike nali, eks nad neid kahte puu all magavat lõvi passisid.

Sebrad on ühed mu lemmikutest. Pargis olid alamliigilt tavalised sebrad, neid, kellel kõhu all triipe pole, neid võib leida Keenia põhjaosast. Triibud on nii lahedad! No vaadake neid tagumikke:

Sebrasid ja antiloope oli pargis palju, aga mitte nii palju, kui pühvleid. Pühvleid oli ikka sadu, kõndisid suurte karjadena aeglaselt mööda savanni. Park on ise väga suur, lausa 117 ruutkilomeetrit. Lõunast on see avatud ja loomad saavad minna ja tulla nagu soovivad.

Näete neid suuri sarvi? Kui me autost välja oleks tulnud, siis need sarved oleks meile saatuslikuks saanud. Pühvlid on oma süütust lehmasarnasest välimusest hoolimata päris ohtlikud loomad. Linnud näevad neid ainult serveerimislauana küll:

Me tegime niiii palju pilte. No oli ka, mida pildistada. Tõeline hobifotograafi paradiis.

Riietusime taaskord sobivalt. Hakkame vist midagi nendelt reisidelt õppima ka :D Vaatasime seekord hoolega ilmateadet ja nägime, et kuigi päeval on Nairobis ligi 27 kraadi sooja, siis öösel laskub temperatuur umbes 13 kraadi peale. Soe pusa ja pikemad püksid olid nii mõnusad. Kaitsesid tuule eest ka, sest auto sõitis ikkagi u 30 km/h, mis tekitab mõnusa vastutuule. Nii okei ilm oli, täiesti üle ootuste.

Peatusime ka elevandiluu põletuspaiga juures. Ilmselt teate, et salakütid jahivad neid imelisi loomi, et elevandi kihvadest väärisesemeid teha. Olge sõbrad palun nii head ja ärge ostke elevandiluust asju. Elevante on niigi vähe ja uskuge mind, nad on elusana palju armsamad kui need nipsasjakesed, millele raha kulutaksite. Keenia valitsus põletab regulaarselt elevandiluud, et see kraam turult ära saada ja inimestele näidata, et elevandiluu ei ole kellelegi teisele isiklikuks kasutamiseks kui elevantidele endile.

Enne pargist väljumist nägime veel kaelkirjakuid. Tavaliselt liiguvad nad mitmekesi, aga nad ei ole päris kõrvuti, seega meile tundus, et nad einestavad täitsa üksi. Binokkelsilmad oleks ägedad!

Meie järgmine sihtkoht oli Loomade Orbudekodu, mida kutsutakse ka Elevantide Varjupaigaks. Täielikult annetustel tegutsev organisatsioon toob loodusest ära elevandipoegi (ja ka mõne teise liigi poegi), kes oma emad on kaotanud kas siis salaküttimise või looduslike põhjuste tõttu. Elevandid vajavad piima kuni kolmeaastaseks saamiseni, seega hooldajad toidavad neid iga päev lutipudelist. Piim on tehtud kusjuures piimapulbrist, sest miski muu neile ei sobi.

Turistid said vantsukesi näha iga päev kella 11 ja 12 vahel, kui neil söögiaeg oli. Turistide seas oli palju lapsi, mitu gruppi Keenia Rahvusvahelisest Koolist. Muide, megalt nunnud lapsed, igasugu värvi ja rääkisid kõik puhast inglise keelt.

Vantsud olid muidugi ägedamad. Nad sõid ja püherasid mudas ja tulid inimesi vaatama. 1-2-aastaste grupis oli elevante 11, 2-3-aastaste grupis 14. Kui nad kunagi loodusesse tagasi saadetakse, siis tehakse seda samuti gruppide kaupa, tavaliselt 3-4 elevanti koos, et nad üksi ei peaks olema.

Igal elevandil on oma iseloom ja talitajad teavad kõiki nimepidi. Seinal olid igaühe kohta tema andmed, kust ta leitud oli, milline iseloom tal on ja millise teise elevandipojaga ta kõige suurem sõber on. Ma ei suutnud pisaraid tagasi hoida.

Päeva viimane vaatamisväärsus oli Rothschildi keskus, kus peeti kaelkirjakuid. Kuna pikakaelalisi on kolme eri alamliiki ja üks neist - Rothschildi kaelkirjak - on väljasuremisohus, siis need viimased 100 isendit püüdis härra Roth loodusest kinni ja tõi parki. Nüüdseks on nende arvukus suurenenud 400 peale. Kaelkirjakukeskuses said külastajaid neid sööta, neile pai teha ja musi ka, kui loomake juhtus sõbralik olema.

Kaelkirjakud on tegelikult päris osavad elukad. Nad jooksevad uskumatult kiiresti - 56 km/h, mis on kiiremini kui lõvid, näiteks. Lõvid jooksevad tühised 52 km/h. Oma tagajalaga lüües võivad nad täiskasvanud lõvi ära tappa. Lisaks suudavad nad ühe korraga juua 20 liitrit vett. Mälu on neil lühem kui elevantidel - kui elevandid mäletavad iga viimast kui seika kogu oma pika elu jooksul (70 aastat lapsepõlvetraumaga, kui jube), siis kaelkirjakuid saab loodusesse niimoodi tagasi viia, et nad ei mäleta midagi, mis vahepeal juhtus. Oli vast pidu :D

Kui me pärast nii toredat ja seiklusterikast hommikut hotelli tagasi jõudsime, siis olime suht laibad. Lõunaks tuli comfort food (khm burgerid khm). Ma olen ikka nii rõõmus selle hotelli üle. Mis sest, et asub kaugel, sellisel terrassil lõunat süüa on seda väärt:

Magasime just 2 tundi. Ja nüüd me kavatseme teha mittemidagi. Nagu ütles Osho: "Don't just do something, sit there."

Homseni!

13 comments:

Helen Reim said...

Nii imeline ja põnev. Võimas sihtkoha valik!
Nautige ja hingake ja salvestage endasse.

Saara said...

Oi, Helen, aitäh! :) Saadan sooje tervitusi!

Katrin Rikk said...

Nii muhe lugemine ja vahvad pildid!

Saara said...

Suur tänu, Katrin! :)

Liia Arulaane said...

Seda blogi lugedes ja pilte vaadates hakkab endalgi soojem..:)

Saara said...

See teeb meile ka rõõmu, Liiakene!

Anonymous said...

Elevandina elamise (mäletamise) raskuste avamise jpm eest suur aitäh! Anne

Brita Kaasik said...

Grey crowned crane on eesti keeles lõuna-kroonkurg :)

Saara said...

Suur aitäh Sulle, Anne, et loed! :)
Ja Britale suur aitäh õige linnunime eest!!

Kaidi Lippus said...

Kui nunnud elevandid. Mul on kõikidest loomadest nii kahju praegu. Kaelkirjakud on ebamaised olendid, nende liikumist võib vaatama jäädagi. Võiksime reisipilte teie pool koos Tambetiga vaadata ( ta jäi Karpaga nii kenasti just tuttu, sellest see kummaline mõte).

Saara said...

Väga hea, vaatame jah, see loob kohe kohustuse piltidest prem valik teha. Tavaliselt jäävad need alati segaselt kuhugile kettale seisma...

Sander Hiire said...

Hei Hei! Väga lahe lugemine ja toredad jäädvustused. Olen samuti seda meelt, et reisu käigus mõningaid pilte jagades ja neid vahetult sorteerides on lõpuks kõik rõõmsamad. Tervitused Vietnamist ;)

Saara said...

Aitäh, Sander! Ma ise loen neid postitusi hiljem ilmselt kümneid kordi läbi, annab ka pimedal ajal sooja :) Ja suured tervitused teie Aasia matkale! Palun rohkem pilte Instagrammi :)