Wednesday, January 25, 2017

Lagi tõusis taevani

Kuigi meie päev oli pikk ja konarlik, siis täna oli see päev, kus tõesti tundsin, et See on See. Täna on tõesti kõik võimalik ja olen lõpuni vaba. Nii lihtne ongi.

Kuigi meie eelmine öö sai veedetud hotellis, kus ei olnud šampooni, kus dušš asus kohe vetsupoti kohal ja kus toas oli ikka veel kineskooptelekas, oli hommikusöök nii palju parem kui Nairobi uhkes hotellis. Pannkoogid! Palju puuvilju! Tegi kohe tuju heaks. Selle puhanud meele ja hea tujuga suundusimegi edasi paadireisile, et näha linde ja jõehobusid.

Vahepeal pean rääkima ka meie reisiseltskonnast. Tegemist on siis ühe kuti ja kolme vietnami tüdrukuga. Poiss (vb ka mees, nende vanust on nii raske hinnata) on Hanoist ja tüdrukud Ho Chi Minhist, kus eelmine aasta käisime. Rääkisime lõunasöögilauas tüdrukuga juttu, kes neist kõige toredam tundus. Ta ütles, et töötab Timberlandis, et neile antakse 12 päeva puhkust aastas ja et kogu nende kamp oli esimest korda näinud lennujaamas. Nimelt olid nad üksteist leidnud reisifoorumist. Sarnaseid seltskonnaotsinguid olen Eestiski märganud, näiteks trip.ee foorumis.

Meie paadireis oli safari "lisana" välja pakutud kohe alguses. Me muidugi koheselt ei otsustanud, mõtlesime, et vaatame kõigepealt, kuidas tunne on. Reisikorraldaja aga kirjutas, et vietnamlased lähevad paadireisile ja et "don't spoil the party." Täpselt nii kirjutasidki :D Mis siis ikka, läksime. See oli meil üks väga hea valik.

Paadireisil nägime igasugu ägedaid linde. Taaskord on mul nimedega raskusi, sest ma lihtsalt ei tea inglisekeelseid linnunimesid. Ainult kormoranid ja kalakotkas jäid meelde. Kui keegi tahab interneti abil linnumääramist teha, siis siin on sinu võimalus.

Kormoranipoiss. Jahimehed neid linde ei armasta, sest nad söövad palju kalu. Järve ääres oli kormorane ikka mitusada, nende söötmiseks läheb ilmselt terve armeejagu toitu.

Tundmatu hall pikakaelaline:

EDIT: Härra Joosep ütles, et tegemist on hallhaigruga, neid elavat ka Eestis :)

Need peaksid vist olema Egiptuse haned, kui õigesti mäletan:

Eilne pelikani makrovõte jäi tegemata, saate näha nüüd:

Paadireis oli uskumatult mõnus. Siin Keenias on praegu suvi ja vihma ei saja. Kõik on kuiv, tolmune. Suur kogus vett mõjus nii rahustavalt ja see järve peal sõitmine oli mõnus vaheldus tolmustele teedele. Tahaks kohe veel :)

Jõehobud näitasid meile eeskuju, kuidas olla vees ja lõõgastuda. Oleks kohe tahtnud nende juhtnööride järgi talitada, aga see polnud paraku meie reisi plaanis. Krokodille iseenesest ei olnud, seega põhimõttelist oleks võinud. Jõehobud on aga taimetoitlased. Päeval on nad jahedas vees, öösel lähevad maale rohtu sööma. Paadimees rääkis, et nad võivad teinekord päris ohtlikud olla. Meie paat oli kiirem kui hobud, aga maapeal peab ettevaatlik olema, sest kuigi nad on nii paksud ja ümarad, siis sellele vaatamata väga kiired (mida on ausaltöeldes päris raske uskuda, aga olen enam kui kindel, et nii see ka on).

Paadireisilt lahkusime heatujulistena. Algas sõit Keenia suurima vaatamisväärsuse juurde - Masai Mara rahvuspark. Lonely Planet ütles, et kui teil on ainult üks võimalus kuhugi minna, siis valige selleks Masai Mara.

Masai Mara asub Keenia edelanurgas, Nairobist läänepoole. Sõit rahvusparki oli ikka väga konarlik. Esimesed paar tundi möödusid asfaltil, mis oli täitsa talutav. Lugesime ja vaatasime aknast neid vaesemaid maapiirkondi. Omajagu lõbustust pakkusid ka vietnamlased. Kohe sõidu alguses võtsid nad välja oma näomaskid, no need samad, millega nad mopode otsas sõidavad, kuigi sõitsime asfaltkattega kinnises bussis. Kolm neljast kandsid ligi 35-kraadises kuumas pikki riideid. Asiaadid ei taha üldse pruuniks saada erinevalt eurooplastest. Nende jaoks näitab tumedam nahk madalamat seisust, neil on ju isegi mingid pleegitamisvõimalused seal kodumaal. Üks tüdruk kandis näiteks T-särki ja lisavarrukaid, mis nägid välja veitsa nagu ilma jalaosata tugisukad. Siis väga huvitav vaatepilt oli see, kuidas äkki üks neist keedumuna kotist välja õngitses ja seda koorima hakkas. Vahel on ikka nii hea eestlane olla ja rääkida keelt, mida mõistab vaid miljon maailmast. Üritasime end naermisega mitte paljastada.

Õnnelikud eestlased:

Viimased 2 tundi Masai Marasse olid ju-be-dad. Liikusime asfaltkatteta teel, kuhu olid traktorijäljed sisse sõidetud. Juhid kutsusid seda "aafrika massaažiks". Kui see põrutamine ja vibratsioon olid veel talutavad, siis tolm oli lausa lämmatav. Sel hetkel hakkas meil küll kahju, et me neid vietnamlaste näomaske polnud kaasa võtnud (mitte, et meil neid oleks, aga no põhimõtteliselt). Üritasime pluusi sisse hingata.

Kui me asjad majutuskohta maha olime pannud ja kiiresti safariauto peale tagasi hüpanud, siis saime näha seda, milleks siia tulime. Masai Mara on ikka hiiglaslik. Need mäed ja lõputu savann on lihtsalt hoomamatud. Lisaks oli selleks hetkeks suurem kuumus ära läinud ja päike ei kõrvetanud enam nii palju. Kõik oli täiuslik.

Tegime pilte. Hea, et need vietnamlased ikka nii lühikesed on, näeb hästi välja. Nemad kahjuks jälle nii hästi välja ei näe:

Mingi hetk läks meil rehv katki. Juhid vahetasid rehvi ja meie valvasime, et lõvid ei tuleks :D

Ja siis hakkas õhtu kõige ägedam osa - loomulikult loomad. Kohe alguses nägime elukat, keda eelmistest parkidest leida ei olnud - gnuud. Neid oli pargis ikka hordide viisi. Juhid rääkisid, et nad ei ole väga arukad loomad. Näiteks näevad lõvi ja siis unustavad ära, et nad teda nägid. Silmanägemine ei ole ka hea. Gnuud on lõvide põhitoiduks.

Seal olid ka meie vanad sõbrad kaelkirjakuid. Neid on samuti pargis päris palju. Seekord on siis tegu teise alaliigiga - Masai kaelkirjakud. Nende muster seljal on ebakorrapärane, tähekujuline. Tähekujuline muster on dominantne geen, seega kui nemad teistega paarituvad, siis lapsed tulevad ikka nende moodi.

Siis algas veel eriti tore osa - lõvid. Nägime väga lähedalt kahte venda ja ühte õde. Kui ilusad ja suured nad ikka on. Need käpad. See lakk. Neile pai teha oleks vist taevalik. Või kui mitte seda, siis taevasse selle paitegemise järel saaks ikka :D

Lõvidel oli ikka uskumatult ükskõik, et neid vaadati, kuigi kümme safariautot seisis ümberringi. Selles suhtes on nad veidi nagu kodukassid, laisad, kohati apaatsedki. Aga muidugi nii nunnud!

Õde:

Vennad mänguhoos:

Ja mu lemmikosa, mis viis mind sellistesse hingelistesse kõrgustesse, et see kestab siiamaani (ja tõenäoliselt meenub iga kord, kui seda sama postitust loen). See oli gepardite nägemine. Gepardid on suurtest kassidest vist mu lemmikud. Ehk on see mõjutatud filmist Ashes and Snow, mis on mu teine kunstiline lemmikfilm Baraka kõrval.

Siin nad on, majesteetlikult elegantsed. Kui lõvide pilk tundub mulle laisk ja lebotav, siis gepardite oma sügavalt mediteeriv:

Täiesti uskumatu on aga see, et me nägime eile, kuidas gepardid jahti peavad. Juhid ütlesid, et meil vedas ikka hiiglamakombel. Vennad-õed püüdsid oma ema valvsa pilgu all jänese kinni. No sellist asja näeb ju ainult telekast. Meie silme all rebisid pojad püütud jänese tükkideks:

See karv ja nägu ja kõik. Oeh.

See päev on olnud lihtsalt uskumatu. Ma ei teadnud tegelikult, mida Aafrikasse tulles oodata. See päev ületas kõik mu ootused ja lagi tõusis taevani. Olen õnnelik.

4 comments:

kristi said...

Vau. kui. äge! Ja Villele ka palju õnne sünnipäevaks tagantjärele!

Saara said...

Aitäh, Kristi! Seda päeva on ilmselt raske ületada, aga annan muidugi reisi ülejäänud päevadele ka võimaluse :D Ville ütleb ka aitäh!

Kaidi Lippus said...

Me oleme nüüd nii pool aastat vaadanud iga päev ühte suurt loomade fotoraamatut. Seal on gepaldi pojad ja siis üks pilt kus gepald naelab ihhhiihii. Kuna vaatame ka palju Nat Geo Wildi, siis see kõik ongi nagu filmis, ei suuda uskuda, et oled seda päriselt ise kogenud.

Saara said...

Ma ei osanud oodatagi, et sellist kogemisvõimalust üldse olemas on! Täielik üllatustereis!