Tuesday, January 31, 2017

Nagu tiigrikutsu

Eile võtsin kokku kogu oma julguse ja läksin üksinda Mombasa tänavatele jalutama. Sõbrad ja perekond ütlesid meile enne reisi korduvalt, et olge ikka ettevaatlikud. Olemegi olnud! Küsimus on pigem selles, et kas Keenia on siis tõesti see Jumalast hüljatud koht, kus tegutseb hulganisti pätte ja vargaid ja inimröövijaid ja kõike muud? Ega sellele küsimusele ma ausalt öeldes vastata ei oska, sest pole ühtegi siin näinud (v.a. see Masai külapealiku poeg, kes meilt 2 turuehte pealt 50 dollarit välja pettis, aga ka see on tegelikult meie enda süü).

Enne siia reisimist lugesime hoolega soovitusi ja hoiatusi, kuhu minna ja kuhu mitte. Lugesin soovitusi veel enne, kui lennupiletid ostsin, et ikka kindel olla, et me nüüd kuhugi musta auku ei hüppa (keelelised kokkusattumused täiesti juhuslikud). Näiteks Somaalia piiri äärde ei soovitatud minna ja sinna me mingil juhul ei oleks nõus olnud minema ka kogu sõjalise tegevuse pärast. Seetõttu jätsime plaanist välja ka Lamu saare, mis Mombasast põhjapoole ja mida nii mõnigi soovitab.

Mombasa ise oli ka plaanis sees kohe algusest peale. Esiteks muidugi rannapuhkuse pärast, mida proovida tahtsime ja teiseks ka vahelduse mõttes. Mombasa on Nairobist väga erinev. Asudes India ookeani kaldal, on siin kanda kinnitanud nii mõnedki rahvad. Araablased, pärslased ja kohalikud aafriklased tekitasid segu nimega suahiilid. Suahiilid on Mombasas praegugi enim levinud grupp, neil on oma keel ja kultuur. Suahiilid on enamuses moslemid. Mombasa on siiani tähtis kaubalinn, merelt tulevaid kaupu veavad läbi Keenia need hiiglaslikud rekad, keda Masai Marasse sõites hulganisti teedel nägime.

Igatahes, Villel oli eile ikka päris paha. Läksime vist pasta ja jalutuskäiguga liiale. Panin talle eilseks peale spetsiaalse režiimi: istud toas, magad ja puhkad, sööd jogurtit ja jood vett ja teed ja mahla. Mina olin nagu tiigrikutsu ja läksin Mombasa tänavatele jalutama.

Kuigi Mombasas on toimunud al-Qaeda rühmituste rünnakuid ja viimane neist alles 3 aastat tagasi, siis selliseid rünnakuid ma üldse ei karda. Muretsen pigem varguste ja vägistamise pärast, mida on ilmselgelt palju rohkem, eriti arvestades, et valge = raha. Muidugi oleks Villega turvalisem olnud ja siiamaani näiteks Nairobi tänavatel ei olnud mul Ville kõrval kõndides hirmuraasugi. Aga ei, minemata ka jätta ei saa. 100% rannapuhkus ei ole ikka üldse minu jaoks.

Ma ei jõua enam kolmandat päeva järjest seda sama pilti vaadata:

Alustasin Fort Jesusega, portugaallaste kindluse varemetega, mis pidi olema Mombasa suurim vaatamisväärsus. Lasin end taksojuhil kindluse juurde maha panna. Tahtsin juba piletit ostma minna, kui avastasin, et mul on ainult tuhat kohalikku raha, aga pilet maksab 1200. Hästi, siis peab ATM-i otsima minema. Ei hakka salgama, et see oli üsna murettekitav olukord, sest kindluse ees oli hordides inimesi, kes mingeid giiditeenuseid või suveniire pakkusid. Nonii, võtsin siis südame rindu, panin päikeseprillid pähe, tõmbasin nokatsi silmadeni ja kiirustasin nagu vana gängsta läbi rahvamassi. Korduvate pakkumiste ja hüüdmiste peale ei vastanud midagi.

Üks pildike mu gängstavälimusest, taustal teised turistid:

Tagasi kindluse juurde jõudes haaras üks mehike ikkagi end kuidagi minu sappa ja tahtis kindlusesse giidiks tulla. Piletimüüja ütles, et see mees ootab mind seal üleval. Ma ütlesin kindlalt, et soovin üksinda kindlust vaadata. Mehike ikka nõudis, et ma ta teenuseid kasutaksin. Lõpuks piletimüüja vihastas, ajas mehe ära ja tegi mulle pileti 800 rahaga. Mõtlesin, et nii tore inimene ja tänasin. Etteruttavalt võin öelda, et kui alla tagasi tulin, siis see piletimüüja pakkus hiljem end ise mulle linna näitama, millest, nagu arvata võite, keeldusin.

Kindlus oli okei. Nojah, ilmselt ma peaks ütlema "vapustav" või "inspireeriv", aga no kuulge. Eestimaal on neid vanu kindluseid ja losse kohe hulgim ja see väike portugaallaste putka ei suuda neid ületada. Ajaloolises mõttes on loomulikult tegu uhke ehitisega: kui portugaallased piirkonna vallutasid, siis ehitasid nad mere äärde kindluse, hiljem kasutati seda Omani sõdurite ja Suahiili vastuhaku poolt ja lõpuks otsustasid britid hoonesse vangid paigutada. Nüüd on siis muuseum nagu nende vanade majadega ikka läheb.

Ma imestan väga, kuidas mul õnnestus kindlusest tulema saada nii, et keegi mind ei tülitanud (välja arvatud see va piletimüüja). Ilmselt oli tegu mu gängstavälimusega. Üks suveniirimüüja ütles hiljem, et "so serious" ja teine küsis, et miks nii kurb. Norm :D

Jalutasin mööda vanalinna veidi põksuva südamega. Kui nägin teisi turiste, olin väga rahul, see tähendas, et ma pole üksinda kusagil kahtlases kohas. Kahjuks nägin neid teisi turiste ainult mere ääres, hiljem vanalinnatänavatel olin ainuke turist, ainuke valge nagunii. Kitsad tänavad, kogu aeg käänulised. Panin isegi fotoka ära ja ei julgenud turistiraamatut välja võtta. Koos Villega oleks kindlasti parem olnud, aga vahel võib tiigrikutsut ka mängida.

Rääkides tiigrikutsudest:

Vanalinn oli ilus, just selle arhitektuurilise mitmekesisuse pärast. Meenutas isegi veidikene Aasiat. Kogu õhkkond oli ka kuidagi mõnusam kui Nairobis. Burkadega naisi oli palju. Mõtlesin hetkeks, et oleks isegi pidanud kusagilt burka laenutama, äkki oleks lihtsam olnud :D Kus vanainimesi ja naisi oli, sinna teepoolele ma ka hoidsin. Üldse üritasin rohkem religioossete inimeste poole hoida. Jalutasin mööda majast, kus väikesed poisid koos palvetasid, ilmselt Allahi poole. Millegi poolest tundub see ikkagi turvalisem kui teksastes noorte meeste kamp, kes vastu tuleb.

Kõik läks siiski kenasti, ma ju ikkagi kirjutan seda teksti, eksole. Nägin turge, nägin sarides naisi ja burkades naisi igasugu pudi-padi ostmas, nägin prügihunnikuid, kasse, tuk-tukke. Ei saanud kahjuks palju pilte teha, sest - gängstavälimus.

Enne kojuminekut käisin poes ja apteegis. Apteegist võtsin Villele rehüdreerivat lahust, et teda kiiremini jalule saada. Apteegipoiss seletas mulle ära, mis on mis. Mõtlesin, et näed, kui kena inimene. Soovis minuga selfit :D Ohjeerum, okei, selle ühe siis sai. Saatsin talle meilile. Loomulikult lisandus sinna ka FB kutse, mida ma vastu ei võtnud.

Kohalikust Tuskeri poest ostsin vett, vett, vett, jogurtit, soolaseid juustuküpsiseid. Üritasin ka ühte koduajakirja saada Keenia kodudisainist, aga nad ei suutnud mulle seda sisse lugeda ja nii see läks. Ainuke valge nagu ikka. Võtsin Uberi ja tulin koju. Juustuküpsistega läks kusjuures veel nii, et kui Ville need avas, siis oli kogu pakk mingeid putukaid täis, isegi kilepakendid, kuhu küpsised olid kolmekaupa pandud. :/

Pärastlõuna veetsin rannas. Mäletate, et eelmises postituses kurtsin päikesekreemi üle? No nüüd ma katsetasin ilma. Olime kõik need päevad korralikult kreemi peale pannud ja päikesepõletust ei olnud peaaegu üldse. No eile siis sain :) :) Päris hullu isegi, selg kõik punane. Eks see ole nagu vaktsiinidega, et kui kõik on kogu aeg hästi läinud, siis tekib tunne, et ei olegi vaja. Vahel kulub väike kõrvetus ära.

Olen siin reisi ajal nüüd The Hitchhiker's Guide to the Galaxy lugenud sellel Kindlel, mille Villele jõuludeks kinkisin. Eile istusin baaris vaatega rannale, jõin väga halvasti tehtud Pina Coladat, lugesin ja mõtlesin asjadele, mida ma kodus paremini tegema tahan hakata. See on selge märk sellest, et ma hakkan puhanuks saama - motivatsioon kõiksugu asju teha tuleb tagasi. Juba tekivad ideed ja mõtted, millest elevust tunnen. Puhkus kulub inimesele ära.

Õhtusöögi sõin üksinda. Selline see elu juba on. Jalutasime Villega siiski natukene rannas ja mängisin uuesti tiigrikutsut tumedaid merelaineid vaadates. Tähistaevas ja puha. :)

4 comments:

Unknown said...

Hoiatus-noomitus!
Nii, Saarake on ära põlenud ja Ville päris haige... ): Minu arust peaks ta hoopis paastuma, palja veega mõned päevad elama, jogurtit ärgu joogu, see magus.
Teie blogid on imetoredad, aga palun hoidke ennast! Kui Saara tahab üksi kõndida, pangu selga moslemi rüü.

Saara said...

Aitäh, Liia!
Ville on mõõdukas koguses siiski paastunud, isegi päris lahjaks jäänud teine... Aga jogurtit ma olen teda sööma pannud, seal on piimhappebakterid, mis soolestikku korda aitavad saada + siin kuumas on ikka energiat ka vaja. Õnneks see apteegi rehüdrant aitas ka päris hästi. Mina aga võtan järgmiseks korraks igal juhul moslemirüü kaasa!

Unknown said...

Küll Sa oled vapper ja ettevõtlik! Ja küll ma olin rõõmus, kui Kindlega kohtusin Su jutus, nagu vana tuttavat oleks näinud!

Saara said...

Aitäh, Kaidi! Kindle on meil jah suur sõber, mida me siin sõbralikult ka jagada üritame. Ville on õnneks väga järeleandlik :P