Lilled ja liblikad

...või siis ka mitte. Ärkasin hommikul kõhulahtisusega. Ohjah... Ilmselt olin liiga palju Villet musitanud. Õnneks ei olnud mul ei iiveldust ega suuremat kõhuvalu ja üldine enesetunne oli, nagu eestlased ütlevad, normaalne. Kuna ka Villel oli enesetunne tunduvalt parem, siis läksime ikkagi hommikusöögile, et sealt eriti rikkalikust buffeelauast endale meelepärast leida. Puder, salat, omletid, pannkoogid, vahvlid, soolased saiad, magusad saiad, puuviljad, mahlad, müslid, koogid, mul ei tule kõik meeldegi. Võtsin keedumuna, pannkoogid ja paar saia, peaks hea kõhtu kinnistav ollus olema (loperamiidi jätsin loomulikult maha).

Kuna me tundsime Villega, et oleme ikkagi üheks kergeks väljaskäimiseks valmis, siis otsustasime Lonely Planetis natuke ringi vaadata ja leidsime sealt ühe pargi, mida külastada. Mõeldud-tehtud. Pärast blogikirjutamist ja taaskord selle kleepuva ja rõveda päikesekreemi (leiutajad, ma ootan uut lahendust!!) peale kandmist tellisime Uberi. Siinkohal peaksin mainima seda, et kui te kunagi Keeniasse peaksite sattuma, siis ärge jumala eest hotellist taksot tellige. Võtke parem läbi Uberi. Vahe võib tulla lausa mitmekordne! Meie mobiilse interneti tasu on end kindlasti taksosõitudega tasa teeninud ja oleme kindlasti ka plussis. Näiteks Nairobis hotellist lennujaama sai hotelliregistratuuri kaudu 30 dollariga. Läksime Uberiga ja maksime sõidu eest 9 eurot.

Kui parki jõudsime, oli kell umbes 12. Parim aeg päevast :D Suhteliselt raske oli, eriti veel arvestades, et me mõlemad kannatasime kõhulahtisuse all ja vedelikutaseme hoidmisega ei läinud just kõige libedamalt. Mis seal ikka, higistasime ja läksime. Minu kõige suurem soov oli näha liblikamaja, mis meil ka õnnestus. Kunagi Londoni loomaaias nähtud liblikamaja on mul siiani meeles, see oli lihtsalt ilmatuma äge ja lootsin nüüdki igasuguseid tiivalisi näha.

Pean kahetsusega nentima, et Londoni oma oli parem. Halleri pargi majas oli vähe liblikaid, nägime kolme eri liiki (ja rohkem vist ei olnudki...). Üks väga tore noormees rääkis meile maja asukatest ja sellest, kuidas nad liblikaid üles kasvatavad. Nad nimelt võtavad röövikud, panevad nad karpi ja lasevad nukkuda. Nukud panevad ühte suuremasse võrkpuuri ja kui sealt liblikad välja tulevad, siis lasevad liblikamajja lahti. Ma mäletan, et ma proovisin kodus ka kunagi seda mängu, korjasin kapsausse. Mul ei koorunud ükski liblikas välja :/ Ei teagi, mis juhtus.

Siin paar Ville tehtud pilti karbiröövikutest:

Üritasin liblikaid pildile püüda päris mõnda aega. Pargitöötajal oli meist ilmselt veidi villand :D Higi voolas, aga mina ei jätnud jonni. Õnneks kandis jonn veidi vilja ka. :)

Üritasime pargis veidi jalutada. Tegime hästi väikese tiiru. Keskpäev, palav, niiske, higi voolab, jaks on otsas... Lihtsalt ei ole võimalik kangelast mängida. Nad pakkusid meile veel jalgrattaid. :D No see on juba huumor omaette. Mul on siiski hea meel, et me selle väikese vägiteo pargis jalutamise näol ikkagi tegime, sest roheline on imeline värv ja mets on kõige mõnusam rahustaja.

Ühel hetkel kuulsime häält, mis meenutas sea vingumist. Siis hakkasid lausa kaks siga vinguma. Seal pargis pidi olema paar lindu, ehk mõni madu (prrrrr) ja vist ka mõned hirved. No mis siga? Kui kiunumisele lähemale läksime, siis saime aru, kellega tegemist oli. Patuoinaks oli selline elukas (putukamäärajad, nüüd on teie kord!), väike, aga võimas:

Mombasa ja Nairobi metsad on veidi erinevad. Nairobi mets on pigem Eesti metsa sarnane, natuke okaspuid meenutavaid taimi, saared, kuiv muld. Mombasas on palju palme ja niiske. Lisaks on veel üks suur erinevus - siin ei ole kanepilõhna. Kui me seda esimest korda Nairobis tundsime, siis olime päris üllatunud. Ei teadnudki, kas tegu on mõne noormehega, kes kindlasti juba mitmendat suitsu tõmbab (see lõhn oli lihtsalt nii tugev) või on keegi teine noor hoopis taimekasvatusega tegelema hakanud või on lausa mõni seltsikaaslane selle loodusliku meelemürgi avastanud, neid pärdikuid oli seal ju lausa hulganisti. Lõpuks saime muidugi aru, et tegu on mingi taimega, mille lõhn on kanepile väga sarnane. Võta või koju kaasa.

Saime sealt pargist päris kiiresti tulema. Plaanisime esialgu minna ka roomajatemaja vaatama, aga kuna pilet oli 14 dollarit inimese kohta ja oli kuum ja me olime kõiki pargis olevaid loomi (kaelkirjak, jõehobu jt) juba näinud, siis mõtlesime, et läheme hoopis restorani :D

Nagu enne mainisin, siis Keenias ei ole oma kultussööki, mida turistidele reklaamida. Neil on see maisipannkook, liha ja lisandiks kartulid või riis. Köögiviljad on alati. Safaril sõime seda toitu kokku vist mingi 7 korda. Minu meelest päris tavaline toit, maitsev, täitis kõhtu. Küll aga ei arva ma, et ma peaks seda sööma ka nüüd kõik ülejäänud päevad, mil Keenias oleme. Seega ma ei tunnegi süümekaid, et läksime Itaalia restorani.

Ville klassikalist Keenia rooga söömas:

Itaallastele pidi Mombasa piirkond väga meeldima. Malindi saarel olevat lausa hulgim neid Itaalia restorane. Siin elavatel Itaalia meestel on sageli keenialannast naine. Meie restorani omanik paistis olevat aga kaunis itaallanna. Ta käis meilt küsimas, et kas kõik on korras. Üldse oli teenindus hea ja samamoodi ka pasta ning pitsa. Üks kordaläinud lõuna jazzmuusika saatel.

Ville klassikalist Itaalia rooga ootamas:

Kui hotelli tagasi tulime, siis märkasin üllatusega, et hotelli keskplatsile olid püsti pandud suveniirilauad, ilmselt etendati laupäevast turgu. See kõik on uskumatu ikka, inimesed ei pea isegi suveniiride ostmiseks hotellialalt lahkuma:

Pärastlõunal ujusime meres. Ma kartsin neid laineid, mis sest, et jalad põhjas olid ja nad ei olnud üldse väga suured. Ville üritas mind selg ees hulpima julgustada, aga ma põiklesin vastu. Selg ees ookeani poole olla on ikka hullumeelsus. Äkki tuleb tsunami?? Istusin parem rannas liival ja mängisin Rannavalvet. Pärast oli pükstes vähemalt kaks kulbitäit liiva.

Pildistasin noorpaari, kes just abiellunud:

Nüüd istun õhusöögilauas, kahjuks taas üksinda. Villel on kõhuga ikka raskusi, vaeseke. Minul on ehk kergelt "imelik tunne", aga ei midagi, mis takistaks mind šašlõkki ja šokolaadi söömast. Loodan, et Villel hakkab parem. Tahaks kangesti bändimuusika saatel tantsida nagu teised paarid ja siis tahaks homme linna minna. Valmistun igaks juhuks siiski selleks, et mul tuleb hommikul üksinda Mombasa tänavatel jalutada.