Jaht

Masai Mara pargi suurus on 1510 ruutkilomeetrit ja seal elab palju eri liiki imetajaid, veel rohkem eri liiki linde ja lugematul hulgal roomajaid ning putukaid. Igal aastal külastab parki tuhandeid inimesi, et jahtida fotokate, binoklite ja silmadega neid imelisi loomi, keda enamik turiste päriselus vist kunagi enne näinud ei ole. Nii ka meie.

Eilse päeva töö oli 9 tundi loomajahti. Tööna tundus see selle pärast, et pärast olime väga väsinud. Kui aga see päriselt mu töö oleks, siis joonistaksin ilmselt päevikusse iga päev südameid ja keskele kirjutaksin "ELU". See ei tähenda muidugi, et ka praegu seda teha ei võiks, aga nagu te teate, siis eks ikka on paremaid päevi ja halvemaid. Loomadega koos on alati paremad :)

Näiteks, kuidas saakski mitte rõõmustada, kui esimese asjana hommikul näed kolme šaakalikutsikat omavahel müramas?

Järgmiseks saime fotokatega kinni püütud elevandikarja. Kas teadsite, et elevantidel on juhtisendiks emane loom? Matriarhaalselt juhitud grupp koosneb isastest, emastest ja lastest. Juhtemane on kõige vanem. Kui aga isased saavad nii vanaks, et enam poegi teha ei suuda, siis lähevad nad karjast välja ja liiguvad üksinda kogu ülejäänud elu nagu ka paljude teiste liikide isased.

Beebid on muidugi alati kõige nunnumad:

Kui beebielevandil on kihvasid näha, siis tähendab see seda, et ta on juba viie aastane ja ühtlasi ka seda, et tema ema võib hakata uut beebit tegema:

Lõvisid nägime muidugi ka. Pargis pidi olema umbes 300-500 lõvi. Nagu eelmine õhtu, olime ka seekord suure õnnega koos - nägime lõvi jahti pidamas! No seda juhtub ka ainult telekas. Lõvi jahtis kahte sebrat. Ta hiilis väga vaikselt ja aeglaselt tasapisi ikka lähemale ja lähemale. Ta jälgis sebrasid päris pikalt ja meie teda niisamuti. Paraku aga mingi hetk üks sebradest ikkagi teda nägi ja nagu meie juht ütles - game over. Lõvi jäigi saagist ilma.

Sebrasid pidi lõvidel üsna raske jahtida olema. Sebrad näevad hästi ja ka mäletavad, et nägid. Samas ega sellel lõvil sellest luhtaläinud jahist ilmselt palju muret ei olnud, nad söövad nagunii umbes kord või kaks nädalas. Küll jõuab.

Siin sebrad jõe ääres joomas. Vett on suvel vähe ja nad teavad, et joogikoha ääres on ohtlik, kuna sinna tulevad ka teised kiskjad:

Ühed peavad valvet, teised saavad samal ajal janu kustutada:

Ühte lõvi jahisaavutust aga nägime ka. Tegemist oli pühvli korjusega. Värskelt murtud ja söödud loom savannis tühjana ei seisa, sest on ka teisi isendeid, kes oma osa saada sooviksid. Veriste peadega raisakotkad pühvlijäänuseid nokkimas:

Nägime eile esimest korda ka ühte teist raipesööjat - hüääni. Kummalised loomad, sörgivad ja irvitavad nagu Lõvikuninga multas:

Mingi hetk ilmus välja minu lemmik - gepard :) Seekord kõndis üksinda ja otsis varju, päeval oli savannis ikka väga kuum:

Üks vietnamlastest märkas läbi põõsaste tervet lõvikarja. Tegemist oli emaste ja kutsikatega. Kuigi me neid hästi ei näinud, siis suutsime eristada vähemalt nelja kutsikat ja nelja ema. Üks ema peesitas selili nagu eestlastest kassid Nööp ja kadunud Harald.

Enamik savanniloomi tegutsebki öösel, päeval on umbes 8 tundi kestev siesta :D Hommikuti ja õhtuti on kõige parem loomi jahtida, siis näeb neid hästi. Oleneb liigist muidugi. Kivi peal peesitav sisalik on hea märklaud fotojahimeestele:

Kui enamus "vaatamisväärsustest" olid loomad, siis juhid peatusid ekstra puu juures, mida kutsutakse vorstipuuks. Kes The Sims 3 mänginud on, see teab, et kui aedniku skill kümneks sai ja paar ülesannet ära täitsid, siis said vorsti ja juustu puu otsas kasvatada. Vorstipuud päriselus näha on väga lahe! Ainuke probleem on selles, et seal ei ole ju vorste nagu Simsis. Puu otsas ripuvad vorstilaadsed tooted, millest tehakse alkohoolset jooki.

Enamuse päevast jahtisime Villega leopardit, mida me meie suureks-suureks kurvastuseks siiski ei leidnud. Leidsime see-eest reisikaaslastega nii mõndagi muud. Näiteks nägime väga haruldast metskassi. Juhid ütlesid jälle, et oleme õnnega koos, et teda pole lihtne märgata ja et kassid liiguvad salaja ja üksi.

Ja siis, ennäe imet, oli paarisaja meetri pärast veel üks samasugune. No kas nad pole mitte oma kiitsakusest hoolimata päris nunnud?

Päeva üks sügavamaid hetki oli vana isase elevandi nägemine. Elevant oli juhtide sõnul üle 70 aasta vana. See on üle kahe korra nii palju kui ma hetkel olen. Ta oli üksi keset kõrbenud rohtlat. Varsti ta sureb. Nagu teisedki elevandid, mäletab ka tema kogu oma elu. Ma tunnen kurbust, aga samas tunnen ma, et elu on suurem kui me ise.

Kui vietnami tüdruk märkas lõvikarja, siis mina sain hiilata öökulli nägemisega. Juhid ütlesid, et mul on väga hea nägemine. No ma ei tea :D Öökull oli samuti väga tore vaadata, keeras seal oma pead selle kuulsa 360 kraadiga:

Kogu päev oli ikka hirmus palav. Isegi gnuud varjusid puu alla ja mõned loomad seisid teineteise varjus, et lihtsam oleks:

Terve kari jõehobusid lebasid selles väikeses vees, mis veel alles oli:

Meie sõime lõunat samuti puu all piknikutekkidel. Vetsus käisime ühes teises kohas põõsaste vahel. Need olidki kaks korda, kui pargis jala maha saime. Muul ajal autost välja ronimine oleks sõna otseses mõttes eluga riskimine olnud. Meie grupp, kõik elusad ja rõõmsad:

Õhtu veetsime lihtsalt lebotades. Meil oli ka siestat vaja, mis sest, et see 4h hiljaks jäänud oli. Ma üritasin isegi külma kivipõranda ja käterätikute peal magada, mis siiski ei õnnestunud (tõenäoliselt selle pärast, et mõtlesin mõnusast jahutusest hoolimata pidevalt sellele, kuidas ma siin Aafrikas oma põiepõletikku ravima pean hakkama). Meie peatuspaigast räägin täpsemalt homme, aga siin üks iseloomustav pilt sellest pärastlõunast:

Olen vist maininud, et oleme Villega veitsa nohikud. Pärast seda, kui tuled kustu läksid, ei läinud meie mitte magama, vaid hoopis tähti pildistama. Kui päeval oli olnud kuum ja veidi väsitav jaht loomadele, siis öösel olime väga elevil ja rõõmsad, naersime tähistaeva all kõikide luhtaläinud piltide üle. Ja imetlesime muidugi tähti. Ville rääkis mulle Veenusest ja Siiriusest ja udukogudest ja tähtkujudest. Uskumatult romantiline õhtu. Üks mu lemmikutest kindlasti.