Hakuna Matata!

Eilne päev oli segu hirmust, põnevusest, ilust ja valust. Mitte päris selline päev nagu olin oodanud, tuleb tunnistada.

Kui ma kodus reisi planeerisin, siis mõtlesin Mombasasse tuleku juures ka seda, milliseid vaatamisväärsuseid külastada. Mombasa linnas oli Fort Jesus ja vanalinn, millest eelmises postituses kirjutasin. Mombasa ümbruses on aga hulganisti muidki ajaveetmisvõimalusi. Lonely Planetis loetletud tegevuste seast jäi mulle kohe silma Wasini saare juures asuva Kisite merepargi külastamine.

Tavaliselt külastatakse mereparki gruppidena, mis kusagilt hotelli juurest stardivad. Kuna meil oli kohe alguses plaanitud ise minna, siis me hotelli registratuurist antud võimaluse kohta isegi ei uurinud (tagantjärele tarkusena oleks ikka võinud uurida küll). Helistasime eelmisel päeval samale taksojuhile, kes meid lennujaamast hotelli tõi, sest ta tundus tõesti sümpaatne. Lisaks nägi Charles välja nagu Morgan Freeman :D

Alustasime sõitu kell 9, mis, nagu hiljem selgus, oli samuti viga. Oleksime võinud seda teha umbes kell 5 või 6). Sõitsime üle silla Mombasa saarele ja praamiga saarelt maha, üha edasi lõuna poole, päris Tansaania piiri äärde. Panen väikese kaardi ka:

Charles rääkis meile tee peal igasugu jutte ja vastas kõikidele isiklikele ja vähem isiklikele küsimustele, mida talle oma uudishimus esitasime. Selle reisi üks ägedamaid asju on olnud taksojuhtidega rääkimine. Kuna ma oleme veetnud päris palju aega ringi sõites, siis neid lugusid on kogunenud ikka omajagu. Eelmise reisi ajal me nii paljude inimestega ei rääkinud ja seega ka vaatamisväärsustest kaugemale vaadata ei saanud, vähemalt mitte isiklikul tasandil.

Läbi linna sõites tegin natuke pilte kohalikust äärelinnaelust. Lõuna pool Mombasa saart on nn. odav rajoon. Charles rääkis, et ühe toa majast saab üürida umbes 18 euro eest kuus. Tundub odav, eksole? Selliste tingimuste eest aga rohkem ilmselt ei maksakski:

Kui Nairobi oli üllatavalt puhas linn, siis Keenia maapiirkonnad ja ka Mombasa on ikka väga räpased, need on küll üks-ühele Aasia vaesemad riigid.

Prügist vajalikku otsimas:

Kui ma mõtlen, kuidas need lehmad seda prügi söövad, siis mul tuleb kohe oksetunne peale:

Nagu ka enne mainisin, siis Mombasas on enamus moslemid, teiseks kristlased ja kolmandaks hindud. Suahiili rahvas, nagu nad end ise kutsuvad, ei pea end isegi puhasteks aafriklasteks, kuigi nahavärvi järgi eeldada ju võiks, pigem arvavad nad, et on kunagiste araablaste järeltulijad, mis ilmselt osaliselt tõele vastabki. Rätikutega naisi on igaljuhul nii tänavatel kui hotelliteenindajate seas:

Keenias on varsti valimised tulemas ja kampaania on juba alanud. Praegu arvatakse, et võimule tuleb opositsioon, kuna see on rahva seas populaarsem. Kõik taksojuhid on meile rääkinud, et Keenia valitsus on korrupeerunud ja rahvale see absoluutselt ei meeldi. Keenia 42 hõimust on praegu valitsuses esindatud ainult kaks, ülejäänud hõimud on selles ilmselgelt väga häiritud. Opositsioonilt loodetakse paljut, ka meie loodame, sest nägime, kui halvas korras on Masai Marasse viivad teed. Safarijuhid rääkisid, et kuigi asfalt pidi olema pandud juba oktoobriks, siis siiani seda veel toimunud ei ole ja tõenäoliselt ei toimugi, sest lennufirma kardab, et tema luksuslennud Masai Marasse ei osutu teede korrasolekul enam nii populaarseks ja on selle tõttu ka valitsusega "koostööd" teinud teede ehitamise peatamiseks.

Teine suur teema Keenia ühiskonnaelus on praegu arstide streik. Arstid streigivad liiga väikeste palkade ja olematu täiendkoolituse pärast, sellest rääkis meile lisaks ajalehele üks Wasai saare mees, kelle tütar paar aastat tagasi arstiks sai (hehe, nagu mina). Mees loodab, et tütrest saab günekoloog, sest enamik naistearstidest Keenias on mehed ja ta ei pea seda sobilikuks.

Kohalik apteek:

Sõit Wasai saare juurde kestis umbes 3 tundi. Selleks ajaks, kui kohale olime jõudnud, oli päike seniidis ja tõus täies jõus. Kuu liikumisega kaasaskäiv tõus ja mõõn on siin väga regulaarsed - hommikul on mõõn ja päeval tuleb vesi tagasi, õhtuks on vett juba päris palju, mis ööga taandub jälle mõõnaks. Igatahes, me jõudsime kohale siis, kui algas tõus. Pidasime seal läbirääkimisi paadi saamiseks. Enamik turistidest läheb Wasai saare mereparki vaatama suurema paadiga, võib isegi öelda, et laevamoodi asjandusega ja maksab selle eest umbes 3500KSH inimese kohta. Meie tahtsime oma paati, mis läks meile maksma pärast mõningaid läbirääkimisi 12000KSH, see on umbes 108 eurot. Kallis muidugi, aga kohale sai juba tuldud.

Meie paat ja mina, kes ma vett kardan:

Siis algas eilse päeva kõige jubedam osa - paadisõit. Tõusuga tõuseb ka tuul ja selleks, et mereparki jõuda, oli vaja laineline koht läbida. No see oli ikka väga-väga hull, eriti mulle, kes ma kardan merd rohkem kui tuld. Paat kõikus, sõitsime lainete harjadele, mis esmapilgul nägid paadist üle minevat, vajusime kiiresti lainete vahele, vett pritsis igas suunas, kallas oli kaugel, päästeveste seljas polnud. Lisaks sellele kartsin ma kaamera pärast, mis istus seljakoti sees ja kuigi seljakott oli kilekoti sees, siis ikkagi oli kõik märg (hiljem nägin, et kaamera jäi siiski kuivaks). Klammerdusin Ville ja pingi külge iga lihasega ja mõtlesin välja täpse tegevusplaani, mida teha siis, kui paat ümber peaks minema. Paadimehed karjusid muudkui: "Hakuna Matata!"

Kui madalasse kohta jõudsime, siis oli ikka kergendus küll. Lisaks kergendusele tuli muidugi ka kurbus, sest meie võimalused delfiine näha olid läbi. Delfiinide nägemine oli tegelikult üks suurtest põhjustest, miks ma sinna mereparki üldse minna tahtsingi. Aga mis teha, eks siis leoparde ja delfiine peame järgmine kord näiteks Tansaaniasse otsima minema.

Põhiline ekskursiooni osa oli snorgeldamine. Ma ei ole elus kunagi snorgeldanud ja selle toruga maski pähetõmbamine ei erutanud mind kohe üldse. Olen kuulnud, kuidas inimesed seda soolast vett kurku tõmbavad, seega tänan, ei. Mul on hea meel, et Ville mulle ujumisprillidega ujumist on õpetanud. Ma paningi enda ujumisprillid pähe ja tõusin iga 3 sekundi tagant pinnale, et hingata. Mis teha, selline see elu on.

Ville ei kasutanud samuti seda snorgeldamismaski, aga sai kindlasti paremini hakkama kui mina:

Vaatamata sellele, et ma oma veealust filmi kogu aeg pausile pidin panema, oli korallrahu ikka imeline. Ma saan aru, miks inimesed seda snorgeldamist ja sukeldumist nii väga fännavad. Need väiksed kalakesed ja taimekesed ja see sinine foon - kõik on lihtsalt imekaunis.

Meritäheke:

Kivi all varjab end raipoiss:

Kuna ma ujuda ei oska, siis hoidsin terve selle "snorgeldamise" aja päästerõngast kinni. Matkajuht hoidis kinni päästerõnga teisest poolest ja vedas mind nagu last vee peal ringi. Ma muidugi siputasin sellel ekskursioonil korralikult, sest vett läks suhu ja ühe korra isegi prillide vahelt silma, mis oli lausa õudukas, sest see sool kipitab silmas ikka väga valusalt. Vaatamata sellele oli kogemus ikkagi üle kõige ja minekut ma ei kahetse.

#BeachHairIDontCare:

Kui olime snorgeldamise isu täis saanud (umbes tunni pärast), siis läksime edasi Wasini saarele lõunat sööma. Olen kindel, et kui me oleks hommikupoole tulnud, siis oleksime saanud kauem snorgeldada, sest siis ei oleks vesi nii kõrge olnud, jalad oleks kergemini põhja läinud ja laineid ei oleks nii suured olnud. Jep, seda ma küll kahetsen, et grupiga ei tulnud. Oleksime isegi need hiinlastest grupikaaslased ilmselt ära kannatanud. Tuju tegi veidi paremaks see, et nägime tee peal merikilpkonna! Nad on ikka palju suuremad, kui ma arvasin.

Wasini saare "restoranis":

Lõuna üllatas väga: meile kahele kanti ette kõikvõimalikke roogasid alustades krabidest ja lõpetades kookoses keedetud kartulilaadse lisandiga. Saime pottidest ja vaagnatelt võtta, mida hing ihaldas. Proovisime Villega kõike (olen enda üle väga uhke :). Minu lemmikuks jäi siiski vetikakaste, mida nende maisileivale määrisin.

Mombasasse tagasi jõudsime kella kaheksaks. Meil oli esialgu plaanis külastada ka Diani randa, mis pidi olema kuulus oma ilu poolest, aga pärast seda merepargirapsimist ei suutnud me enam midagi teha, pealegi läheb siin pimedaks umbes poole seitsme paiku. Teel koju astusime läbi Nakumatust, nende supermarketist, ja ostsime 7 euro eest endale Nivea päikesejärgse kreemi. Te ei kujuta ette, kui valus meil oli. Me ei olnud nimelt päikesekreemi korralikult selgadele määrinud ja see pisuke, mis sinna määritud sai, tuli ujudes maha. Me olime konkreetselt nagu vähid, isegi nagu krabid, mida lõunaks sõime ja see kõik oli NII VALUS. Praegu, kui ma seda postitust kirjutan, on kreem peaaegu juba otsas ja ikka veel on NII VALUS.

Totud, kes päikesekreemi kasutada ei oska:

Seega meie soovitussõnad: kui te kunagi Mombasasse peaksite tulema ja Wasini mereparki tahate minna, siis minge koos grupiga ja ärge oodake mingeid tutvustusi, paadisildu ega uhkeid ekskursioone. Merepark tähendab seda, et mere all on korallid ja kalad ja ehk näete ka delfiine (mis ei tundugi nii halb, eksole, aga millegi pärast ootasin ikkagi rohkemat). Ja muidugi - päikesekreem, päikesekreem ja veelkord päikesekreem. Lisaks vaatasin just, et organiseeritud tuur tuleb odavam ka. Issand, ma loodan, et meie äpardustest kunagi kellelegi midagi kasu ka on.