Saturday, February 13, 2016

Sügav-sügav suvi

Ma olen end tavaliselt üsna töökaks ja tragiks inimeseks pidanud. Ville kõrval ma seda ei ole :D Ta tõusis jälle nii kiiresti ja ajas mindki üles. Ajavahe on veel tunda, jäin alles kell 2 magama ja sedagi väga raskelt. Hommikul oli veidi väss, aga tunduvalt parem kui eile.

Selline šokeerivalt ilus pilt siis alustuseks. Nagu arvata võite, läksime täna randa. Sellised rannad asuvad saare kirdeosas, seal on ka hulgaliselt teisi väikeseid saarekesi. Ilu lõi meid muidugi pahviks, samuti soojus. Eile ei olnud seda kuuma isegi väga tunda, täna kõrvetas päike kogu raha eest. 35 kraadi ja vahelduv pilvisus. Ema küsis mult päeval, et kas päikesekreemi kasutame. No SPF 50 on meil, valgetel gollumitel, kogu aeg kaasas ja läheb mitu korda päevas peale ka. Sellele vaatamata oleme ikka veidi põlenud :(

Ilma kübarateta oleks me täna küll haiglas lõpetanud:

Ville ostis endale ka uued ujumispüksid (teised jäid hotelli :D), särgi, kübara ja päikeseprillid. Antud pildil on uued ainult kübar ja prillid:

Õigluse nimel pean mainima, et ma olen Villele ikka eriti tänulik. Tema tegelikult otsustab, mis päeval me mida teeme. Samuti sõidab ta vapralt meie rolleriga mina tagaistmel ja ei kurda üldse mu virisemise üle, mis algab iga kord, kui kiirus üle 40 km/h läheb :D Ma olen ikka selline jänespüks :D

Päevakangelane meie järgmise seikluse algul:

Ville uuris juba varem välja, et mida põnevat võiks teha. Paadireis oli kindel must-be. Ja püha issand, kui imeline see oli. Meil oli kaheks tunniks paat, mille mootor oli võimsam kui minu Skodal. Loomulikult oli meil ka üks tore Malaisia poiss, kes paati juhtis ja inglise keeles kõige kohta seletusi jagas.

Esimene peatus: kalafarm. Saime sööta leopardhaid, kellel nimeks Isabella, palju väikesi troopilisi kalasid ja isegi ühte suurt pirakat raid!

Väikese pooliku silgumoodi kalaga toidan neid teisi:

Vaated olid suurepärased. Veidi sedamoodi nagu nendel Tai piltidel, mida kõik Feissbuki panevad ja mida ma alati kadedusega vaatan. Taist rääkides, kuna me olime piirile nii lähedal, siis sain Tele2-lt isegi "Tere tulemast Taisse" - sõnumi. Taid oli paadilt ilusti näha ka.

National Geographic:

Teine suurem peatus oli kotkaste vaatamiseks. Pruuni värvi kotkas on ka Langkawi sümbol, neid lendles seal hulgaliselt, sekka ka mõned merikotkad. Paadipoiss toitis neid kaladega, et me lähemalt pilte saaks teha.

Edasi liikusime Nahkhiirekoopa juurde. See kujutas endast suurt mäekoobast, kus magasid sajad nahkhiired. Vaatasime neid vargsi taskulambiga. Nad on ikka eriti armsad loomad ja suurimad lendavad imetajad ka, vähemalt nende infoplakatite järgi (ise hakkasin mõtlema, et kuhu see Eestis elav lendorav siis kuulub?).

Ümber koopa ja ka üldse ümber saarte oli mangroovimets. Paadipoiss näitas, kuidas nad viljast edasi kasvavad ja Ville istutas oma alge kah ühele jõekaldale:

Kogu loodus on siin ikka imeline. Mis sest, et Malaisias elab 30 miljonit inimest ja siin on lõpmatult igasugust kultuuri, see loodus on kõige krooniks. Ma pean rohkem loodusreise tegema.

Meie Krokodillikoopa ees, aga "no crocodile, just name" ehk krokodille ei olnud. See on ainult nimi :)

Ahvikesed ka. Malaisias elab muide 20% maailma loomaliikidest (for the record kõik faktid on Vikipeediast :D). Siin joodab meie laevajuht ahve jõveega:

Lõpus kogus paat kiirust, mina istusin ees ninas. Imeline-imeline-imeline maailm. Sel hetkel tundsin, et ma olen 100% seal, kus olema pean ja tegemas seda, mida tegema pean. Ma võin vabalt sõita oma 16-aastase autoga kuni see laguneb, aga reisimine peab jääma. See on mu lemmiktegevus, parim õpetaja ja teejuht.

Pärast suurt füüsilist ja emotsionaalset pingutust, mida nõudsid päike ja tuul ja ilusad vaated, sõitsime rolluga koju. Ujusime isegi esimest korda oma basseinikeses :D Õhtul läksime aga restorani, mida soovitasid Merje ja Tristan. Aitäh soovituse eest! Väga ilus miljöö ja toit oli nii maitsev, et oma traditsioonilise roa tellimist ma isegi ei kahetsenud (tavaliselt seda ei juhtu). Eriti kiidan kala!

Serveering oli lausa tippklass:

Löön oma ananassi-jääteega Teiega virtuaalsel teel kokku ja ütlen "Terviseks!" kõigile seiklejatele.

4 comments:

Kaisa said...

Väga mõnus lugemine! Vapustavalt ilus loodus :)

Saara said...

Aitäh, Kaisa! Loodus on meie lemmik ka :)

Unknown said...

Oi, te olete nii nunnud. Eriti hea meel on meil muidugi selle üle, et Ville on nii tubli poiss! Karpa kurvastas veidi, et Isabella peab vangistuses elama. Kalli!

Saara said...

Aitäh, Kaidi! Isabellast ja teistest on veidi kahju küll. Samas neid toidetakse suure hoolega. Ja siis pärast süüakse ära...?? Igatahes on nende saatus lahtine :/
Kallid!