Templipäev

Ärkasime täna kell 4.20, et näha päikesetõusu 12. sajandi suurimas linnas maakeral - Angkoris. Angkor on Kambodža kõige tähtsam vaatamisväärsus ning enamiku turistide siia tulemise põhjus üldse. Pinnapealsuses ma seda turistidehordi siiski süüdistada ei saa, sest tegu on tõesti imelise paigaga.

Angkori templid asuvad Kambodža keskosa džunglites 1000-ruutkilomeetrisel pindalal ning neid on õige mitu alustades kõige kuulsamast Angkor Watist ning lõpetades väikeste lagunenud templitega kusagil džunglisügavustes, mida keegi ei külasta.

Angkor oli Khmeri impeeriumi pealinn 9.-15. sajandil (600 aastat on päris pikk aeg...). Angkor Wat on suurim religioosne ehitis maailmas ja Angkor on siiani aktiivne pühapaik, mida mungad jätkuvalt igapäevasteks pühatoiminguteks kasutavad.

Meie koit suurima templi Angkor Wati ees:

Nagu ka juba oma Instagramikontol (@minaolengisaara) kirjutasin, siis ma saan täiesti aru, miks Lonely Planet on Angkori templid ristinud maailma kümne parima vaatamisväärsuse hulgas esimeseks. Nad on vanad, nad on suured, nad on ilusad ja hästi säilinud. Need detailid on hämmastavalt reaalsed. Müts maha kõigi inimeste ees, kes nende valmimisse panustanud on.

Angkor Wat kui suurim templitest hämmastas meid nii suursugususega kui ka meeletult paljude turistidega. Valgeid oli ka, isegi ühte eestlastest keskealist paari nägime, kellele head Eesti Vabariigi Iseseisvuspäeva sai soovitud. Enamik massist olid siiski (ilmselt) hiinlased. Hiinlased, kusjuures, on tõesti ebaviisakad turistid. Nad teevad kõike, mida meie hotellivoldiku põhjal teha ei tohi. Jah, meil on hotellis voldik, mis kirjutab, kuidas templites käituma ei peaks, näiteks ei tohi olla põlved ja õlad katmata ja munkadega selfi tegemine on keelatud. Samuti on palutud pühades paikades vait olla. Need hiinlased ei ole seda voldikut lugenud, selles olen ma kindel.

Järgmises templis Bayonis pidin pingutama, et hiinlasi pildi peale ei jääks. Veidi, näete, õnnestus ka:

Bayon on kuulus oma kivisse raitud suurte nägude poolest, mille lasi sinna ehitada huvitava nimega Khmeri kuningas Jayavarman VII. Khmeri impeerium on moodsa Kambodža eelkäija, erinevalt tänapäevasest Kambodžast oli see suur ja võimas riik, mis hõlmas enda alla ka osa praegusest Laosest, Vietnamist ja Taist.

Vaatasin Vikipeediast selle Jayavarman VII peaskulptuuri ka, oli üsna sama nägu:

Selle templi ümber oli elevante ka! Tegelikult oleksin soovinud, et neid seal olnud ei oleks, sest see nägi nii tobe välja, paksudele inimestele kuluks ära väike jalutuskäik oma enda kahel jalal:

Edasi jalutasime Angkor Thomi. Selleks ajaks oli inimesi juba vähesemaks jäänud, no eks kuumus teeb oma tööd. Meil oli hea meel, et nii vara hommikul alustasime, sest siis jõuab rohkem. Sellele vaatamata üritasime palju juua ja varjus püsida, sest palav oli ikka, eriti veel nende kohustuslike pikkade riietega.

Ronisime palju treppidest ja kõndisime ringi ka, kuigi templite vahel sõitsime päevaks palgatud tuk-tukiga. Kuna me vaheldumisi istusime ja kõndisime, siis ega need jalad nii ära ei väsinudki. Õhtul pakkusin, et olime kõndinud umbes 8000 sammu, Ville pakkus 10 tuhat. Tegelikkuses kõndisime selles 35-kraadises kuumuses hoopis 18 tuhat sammu. Aga vaated olid seda väärt:

Ümber templite ja ka nende sees oli hulgaliselt Buddhakujusid, millele andameid toodi ja mille juures põles alati mõni hea lõhnaga viiruk. Erinevalt Myanmari Buddhakujudest on siinsed enamasti värvimata kivist. Ainult kuldne rüü on neil tihti üll:

Suurte templite vahel peatusime ka väiksemates, mis osaliselt olid toredamad, sest sinna need hiinlased ja muud turistid ei viitsinud tulla. Vaikus ja rahu ja vanad templid, kus elasid inimesed 1000 aastat tagasi. Väga hingeline kogemus.

Nüüd vahele üks pilt meie lõunasöögist. Üritan pildi üles panna iga kord, kui me burgerit ei söö. Neid pilte väga palju ei ole, seega tehke ise omad järeldused :D

Edasi liikusime Tomb Rideri ja Indiana Jonesi filmidest kuulsa Ta Prohm templi juurde. See tempel on hea näide sellest, kuidas loodus kõigega kohandub ja alati võitjaks jääb (loodetavasti :).

Tomb Rideri fotojärjekord:

Päeva lõpetasime paari väiksema templiga. Selleks ajaks olime juba täiesti soodad. Väga kiidan meie tuk-tuki juhti, kes teekonna kohta head nõu andis ja üldse üks normaalne inimene oli, erinevalt paljudest teistest rollerimeestest, keda siin kohanud oleme.

Üks mu lemmikvõtteid tänasest päevast, meenutab mulle natuke "Ashes and Snow" filmi. Jooksen pildile:

Ja siin Ville, kellel kuumus (tõenäoliselt) samuti veits pähe on hakanud:

Meie õhtu hotellis möödus vaikselt. Sõime, ujusime, lugesime. Ville üritas mulle (taaskord) transistori ja muude masinate tööpõhimõtteid selgitada, ma ei ole kindel, kas midagi jääb külge ka või ma ainult kujutan seda endale ette.