Friday, February 26, 2016

Kauge ring

Siin Angkori templite juures pakutakse inimestele tavaliselt kolme eri tuuri: lühike ring, pikk ring ja kauge ring. Me tegime eile kauge ringi, mis hõlmas kahte kaugemat templit.

Sõit kõige kaugema templi juurde algas hommikul kell 7 ja kestis vähemalt poolteist tundi. Külmas hommikuõhus hakkas meil päris jahe selle tuk-tuki peal. Ka hotellitoas oli 23-kraadiga suht külm. Ma tõesti ei tea, mida me Eestis peale hakkame.

Kõige kaugm tempel ei olnudki tegelikult tempel, vaid mõned kivigraveeringud keset metsa kusagil mäe otsas. Arhitektuuriliselt ei ütleks, et midagi erilist, aga see paarikilomeetrine hommikune rännak läbi džungli oli päris mõnus. Selles suhtes on Siem Reapis hea, et siin on natukenegi rohkem loodust.

Graveeringud:

Vaikselt-vaikselt teeb vesi kivi sisse auke. Midagi ei ole igavene:

Kõndisime seal natuke off-track ja ma sain elu ilusaimad liblikapildid:

Džungel on ikka võimas. Kahju, et Kambodžas puhast metsa nii vähe alles on. Deforestatsioon on läinud nii kaugele, et kui 1969. aastal oli metsa riigi kogupindalast 70%, siis aastal 2007 oli seda alles ainult 3.1%.

Läbi vaeste külade sõites leidsin end korduvalt mõttelt, et mul on piinlik, et ma nii hästi elan. Neil inimestel pole korralikke kodusid, haridust, pole vahel süüagi. 85% kambodžalastest tegelevad põllumajandusega ehk kasvatavad riisi, et ära elada. Ma saan aru, et ma olen palju pingutanud oma hariduse nimel ja teinud palju tööd, aga see ei ole kindlasti võrreldav pingutustega, mida need inimesed peavad tegema, et üldse elus püsida.

Teisena käisime Banteay Srei templi juures, kus olid eriti-eriti ilusad kivigraveeringud, neid loetakse ühtedeks parimatest terves maailmas. Templi nimi tähendab tõlkes Tsitadell Naistele ja legend räägib, et selle on ehitanud naised, sest antud peen töö on liiga keeruline, et mehed seda teha oleks võinud :D.

Ville elektroonikakiibid on muide palju väiksemad kui need peened detailid. Lihtsalt ütlen.

Lai nurk ja vihmavari:

Lemmikuksed:

Ahvid iseloomustavad hästi selle aja templite hinduistlikku külge:

Angkori templite juures on kõik väga hästi hooldatud, seal ei ole prügi. Kogu praht korjatakse igapäevaselt kokku ning templite eest hoolitsevad kümned, kui mitte sajad kambodžalased. Ma olen juba mitu korda mõelnud, et kui kogu see riik niimoodi korda teha, siis oleks see ikka üks kullaauk, mis tooks riigile palju sisse. Soe, eksootiline džungel koos haruldaste taime- ja loomaliikidega, lisaks maailma uhkeimad templid. Nad saaksid hoobilt hindu tõsta ning elu läheks ülejäänud maailmaga natukenegi võrdsemaks.

Päeva kõige jubedam kogemus oli lõunasöök. Lõunaks olime me väga näljased ja läksime Naistetempli juures asuvasse restorani, mis oli turistide söötmiseks mõeldud nagu ikka. Söögist mul pilti ei ole, sest tellisime burgereid. Peaks nagu turvaline valik olema, eksole? Paraku ei saanud me comfort foodist üldse rõõmu tunda, sest juba esimene amps tõestas, et rohkem me seda 40 minutit oodatud sööki ei söö. Pärast seda intsidenti ei ole ma ka nõus olnud midagi sellist sööma, milles ma absoluutselt kindel ei ole. Seega kogu kohalik toit - sorri, võib-olla järgmisel korral.

Viimane tempel oli taas hiiglaslik. Kõik vaated on nii majesteetlikud, nii aukartustäratavad. See tõesti on üks uskumatu paik, nii palju suuri templeid samal alal.

Ville oma joogapükstega (ta alguses mõtles, et ta ei lasegi end nendega pildistada, sest tal on liiga vähe hipisõpru, kes seda riietust heaks kiidaksid (erinevalt minust, hehe :D)):

Pilti tegi kaamera:

Tagasivaade suurusele ja hea tööotsa peale saanud kohalik:

Öösel käisime ratastega linnas. Võtsime 2 euro ja 70 sendi eest endale pooletunnised jalamassaažid ning sõime elava džässmuusika saatel õhtust. Ma ei jõua ära imestada, kui odav siin kõik on. Aga meie oleme rikkad ainult tänu sellele, et nemad on vaesed. Ja see teeb haiget. Jalamassaaži ja kogu ilu üle ma siiski ei kurda. Inimesed on kah sõbralikud, seega üritan mitte üle mõelda. Või siiski?

4 comments:

Liia Arulaane said...

:)

Saara said...

:)

Kaidi Lippus said...

Siin olete soojas toas ja imestate kogu selle päiksekülluse üle, millega seda talvelõppu õnnistatakse. Ja sööte head toitu. Ja jääte igatsema seda päeva, mil nii ilm kui meeleseisund oli selline, et Ville joogapüksid jalga tõmbas...Kallid!

Saara said...

:D hehehe, praegu tahaks tagasi küll...