Eile hommikul jätsime Ho Chi Minh City ja kogu Vietnamiga hüvasti ning astusime bussile, et Kambodžasse sõita.
Mida siis kokkuvõtteks Ho Chi Minh City ja Mekong Delta kohta öelda võib?
Plussid:
1. Hea soe on. Jätkuvalt :)
2. Inimesed on toredad ja viisakad, võrdõiguslikkus rõõmustab.
3. Hinnad on odavad, minimaalselt saaks söönuks ilmselt kolme euroga.
4. Nüüd, kus me Kambodžas oleme, siis peaks mainima ka plussiks, et ladina tähestik siltidel on väga mugav :)
5. Kellele vähegi ehtne aasia sagimine meeldima peaks, siis minge kindlasti Saigoni ja vaadake ise see hullumaja üle :D Mootorratturitele ja mopohuvilistele soovitan ka.
Veidi ka miinustest:
1. Palju prügi. Mida rohkem aega siin Kagu-Aasias veeta, seda rohkem hakkame väärtustama Eesti (ja üldse enamiku Euroopa) puhtust. See siin on lihtsalt elav prügimägi.
2. See pidev jootraha nõudmine on väga kummaline (loe: häiriv) võrreldes näiteks Malaisiaga.
3. Kuna inimesi on nii palju ja nii hajusalt, siis Saigoni ümbert on ehtsat loodust raske leida.
4. Vingugaas linnas on päris intensiivne. Saame täiesti aru, miks nad neid näorätikuid mopo peal sõites kannavad.
5. Ja see liiklus tundub tõesti eluohtlik. Kuigi meile meeldis, et jalakäijatele olid teed siiski ehitatud.
Kokkuvõtteks võib öelda, et eks me ilmselt vabatahtlikult Ho Chi Minh Citysse lähima 10-20 aasta jooksul tagasi ei läheks. Vietnami enda kohta ma seda samas ei ütleks, sest Põhja-Vietnamist on avastada oi, kui palju. Kusagilt lugesin ka, et Vietnam pidi muutma oma nägu põhja-lõuna teljel sõites iga 5 km tagant. Samuti on põhi kommunistlikum ja seega ehk ka huvitavam? Praegusel reisil ei olnud kommunismist muid jälgi kui mõned nimetused ja kommunistlikud plakatid tänaval. Hinnad olid hüplevad ja kogu elanikkond tundus kapitalismist rõõmu tundvat. Vikipeediast loetud 2-lapse poliitikat polevat siin lõunas ka pea üldse, sest see kehtib vaid neile, kes avalikus sektoris karjääri tahavad teha ehk siis parteiliikmetele ja ka neile pole 3. lapse hankimine suureks probleemiks, sest trahv on kõigest paar miljonit dongi, mis on u 100 eurot. Võta siis kinni, mis see kommunism tegelikult tähendada võiks.
Bussiaknast avastatud eesti lipp ja aukonsul:
Kuigi meie bussisõit Kambodžasse oli üle 250 kilomeetri ja kestis 7 tundi, siis läks see suhteliselt valutult. Vaatasime ära kaks filmi ning vahepeal veetsime umbes tunni piire ületades, mis oli ausaltöeldes täielik komejant. Bussijuht võttis kõigi passid ära (me veel alguses ei tahtnud anda, tahtsime talle paberkoopiad sokutada, aga selle peale vaatas ta meid nagu pooletoobiseid ja ütles, et passi peab ju templid panema) ja läks nendega sellisesse laohoone tüüpi majja, kuhu kõik reisijad järgnesid ning oma nime kutsumist ootasid. Õnneks mingeid muid jamasid ei tulnud, meie e-viisad kehtsid ja saime nendega ilusti Kambodžasse sisse.
Pärast piiri ületamist oli pool tundi söögipausi. See söökla lõhnas märja koera järele, õigemini 50 märja koera järele ja okserefleksi tagasi hoides läksime kõrvalasuvasse poodi, et kanajalgade ja muude rõveduste vahelt endale 2 kokakoolat, krõpsud, pähklid ja šokolaadipulgad võtta. Sihuke lõunasöök. Ma pole muide elusees kahe nädala jooksul nii palju kokat joonud. Aga mullivee puudumisel pean ma selles kuumuses kuidagi gaasivedeliku kätte saama. Sõltuvus on kurjast :/
Phnom Penhis võtsime tuk-tuki ja tulime hotelli. Meie kõige ilusam hotell siiani.
Katusebassein, millesse kohe ujuma ruttasime:
Õhtune mojito Skybaris:
Ja kaks totut Kambodžas:
No comments:
Post a Comment