Monday, February 15, 2016

Sõbrapäev :)

Head sõbrapäeva, armsad lugejad!

Meie alustasime oma sõbrapäeva väga varakult istudes multikultuursesse veidi logusse bussi ja sõites saartevaatamise tuurile. Seekord läksime sõbralikult koos grupiga. Meie bussis sõitsid hiinlastest paar ja malai paar ilmselt (naine kandis pearätti). Hiljem liitusid meiega veel 3 malaislast kaugemalt ja 3 kohalikku.

Väike sõbrapilt:

Saartele sõitsime samasuguse paadiga kui eelmisel korral. Rahvasti oli ainult rohkem, mis oli tegelikult tore. Hiinlastest vanapaar ütlesid meile, et me oleme väga viisakad, kui lubasime nad esimestena paati. Nende poeg aga rääkis, et oli 2 aastat tagasi Eestis käinud ja talle väga meeldis Tallinna vanalinn :)

Mulle aga meeldivad need majakesed ookeani kaldal:

Aga majakesed ei ületa muidugi puhtaid loodusvaateid (koos paadinurgaga):

Omaenda paadiga oleks muidugi ka tore sõita:

Esimene peatus: Raseda Neiu Saar ja järv selle keskel. Antud pildil üks kena noormees mööda kõndimas:

Järves sai ujuda ka. Parim asi kuumal suvepäeval. Täna oli muide eriti palav päev, 34 kraadi ja real feel 43. Kui ujuda poleks saanud, siis me oleks küll päris kõrbekanad, sorri, troopikakanad.

Ahvibeebid meeldivad?

Kotkavaatamine on neil väga populaarne. Võtsime õnneks õige objektiivi kaasa ka. Otsustasime juba, et järgmine reis võtame kaks kaamerat, sest nende objektiivide vahetamine on maru tüütu. Aga tasub end ära siiski:

Kolmas saar oli tavaline. Jah, ma saan aru, et tavaline sellise paradiisiranna kohta öelda on lausa häbematus. Aga... Palju sa neid randu ikka vaatad? Mulle meeldivad puud ja loomad ja ilusad vaated. Kui saare peal on ainult üks ilus rannavaade ja ülejäänud on prügi (sõna otseses mõttes), siis... Järgmine palun.

Ühe uhke pildi sai ikka:

Selle ranna juures oleks saanud snorgeldada ka tegelikult, aga parasjagu oli mõõn, samuti ei olnud vesi eriti selge. Seega sinna läks meie viimane snorgeldamisvõimalus. Langkawi ei hiilga snorgeldamisvalmidusega küll eriti. Karpa ja Kaidi varustus jäi kasutamata...

Tegime siis rannas niisama pilte. Top Gun rip-off:

Pidin pildistama ka tüüpilist vaatepilti Langkawil. Malaid on siis teadupoolest moslemid ja Malaisia on ametlik islamiriik. Naistel on pearätid ja pikad riided kogu aeg seljas. Ka ujudes! Näiteks kui Raseda Neiu Saare järves ujusime, siis tulid malaisia naised ka ujuma oma pikkade riietega. Kõigil olid ujumisvestid. Sealt vist sportlasi ei tule... Rääkisime sellest ka ühe inglise vanapaariga, kes meie lähedal ujusid. Euroopas on selles mõttes ikka normaalne, et kedagi ei huvita, kui sa paar minutit alasti oled, kui ujumisriideid selga paned. Aasias oleks avalikus kohas riiete vahetamine ikka max draama. Igal juhul on kogu see asi väga kentsakas:

Aga malaid ise mulle meeldivad. Nad on väga sõbralikud, viisakad, arvepidamises täpsed. Kauplustes ei suru midagi peale. Ja nad näevad väga ilusad välja ka. Seda, mis ma kogu islamivärgist arvan, olen kirjutanud ka varasemalt, aga kokkuvõttes mu arvamus ei ole muutunud. Nad on tavalised inimesed nagu sina ja mina ja nendega on hea suhelda.

Need kaks neiut olid eriti sõbralikud:

Pärast paadituuri leidsime rannaregioonist ühe ägeda restorani, mida pidasid prantslastest noorpaar. Seest ilus valge ja puhas, hoopis teistmoodi kui tüüpiline restoran Langkawil, aga seda nad nende endi sõnul taotlesidki. Nad rääkisid ka, et olid siia kolinud umbes aasta tagasi, kohviku avamisega on läinud kaks aastat, ootasid bürokraatia taga juba Pariisis elades. Aga nüüd on küll väga ilus:

Sellel eriti kuumal päeval kulus hotellisiesta meile ära. Hiinlased paadireisil soovitasid meil Langkawi kõige kõrgemat tippu külastada ja seda just päikeseloojangu ajal. Nii me tegimegi.

Oh, see vihmamets. Läbi džungli sõita on üks mu lemmikasju siin saarel. Mopoga on selle pärast ka hea, et kogu aeg oled tegelikult ikkagi väljas. Lõhnu on tunda. See lõhn siin on nii mõnus ka, kõige lähedasem kirjeldus sellele oleks ilmselt Tartu Ülikooli Botaanikaaia troopikamaja lõhn, sekka natuke mu lemmiktee, jasmiini, lõhna. Tahaks selle õhu kuhugi purki panna ja pärast rahulikult kodus nuusutada.

Puud, mu lemmikud:

Vaade tipust 900 meetri kõrguselt:

Päikeseloojang telemastiga:

Tipus oli kohvik, kus pakuti loojangu kõrvale ka teed juua. "Maailma lõpus on kohvik," nagu kõlavavad Vennaskonna laulu sõnad. Need vaated olid väga kokkuvõtvad, nägime kõiki kohti, kus nende päevade jooksul käinud olime. Ilus lõpp sõbrapäevale.

3 comments:

Unknown said...

Su reisikirjad on kõik väga mõnusad! Nööp tervitab ka. Rohelist muru talle ei müüda, pakutakse seemneid.
Kaunist reisi jätku!

Saara said...

Aitäh, Liia! Muru pärast ära muretse, praegu on paastuaeg nagunii :)

Unknown said...

Jaa,ahvibeebid ikka meeldivad! Pildid ja jutud ja see et te ei laiskle ülemäära meeldib ka! Me oleme siinkandis ka ikka pigem tegusad ja rõõmsad! Tervitusi, kallistusi!