Rikas päev vaeses, aga rahvarohkes riigis

Aastal 1979 elas Vietnamis 52.7 miljonit inimest, kõigest paarikümne aastaga on see arv tõusnud 91.7 miljonini. Saksamaa-suurusel alal elab nüüd kümme miljonit inimest rohkem kui Saksamaal. Kuna siin ei ole ka metsikult suuri kortermaju, kuhu inimesi ritta paigutada, vaid inimesed elavad pigem väikestes madalates majakestes, siis raske on leida ka kohta, kus inimasustust ei oleks.

Me siiski üritasime täna veidi loodust leida ja läksime Mekongi jõe deltat uurima.

Mekongi jõi on maailmas suuruselt kaheteistkümnes ja voolab läbi kuue aasia riigi: Hiina, Myanmari, Laose, Tai ja Vietnami. Vietnamis jaguneb jõgi enne Vaiksesse ookeani suubumist 9 lisaharuks ja jõe keskel on ka saarekesi, mida täna külastasime.

Nagu pildilt näete, siis jõgi väga puhas ei tundu olevat. See ei olnudki seda. Jõe ümber oli asustatus tihe ja päris õige looduseni me täna ei jõudnudki.

Kalastamisega tegelevad vietnamlased kirglikult:

Kogu meie tuur oli korraldatud turistikas, meid veeti ringi nagu lapsi ja näidati kõike umbes 10 minutit. Ma ei saa öelda, et ei olnud huvitav, aga veitsa liiga pinnapelne oli ikkagi. Samas teistmoodi poleks ilmselt olnud võimalik kõike seda näha.

Mesilaskasvandus Ükssarve saare peal:

:)

Ville proovis madu taltsutada :D Okei, ta lihtsalt proovis seda kaela panna. Mul tulid vastikusest külmavärinad, ma ei julgeks elu sees niimoodi teha. Aga Ville ütles pärast, et see mao nahk ümber ta kaela oli nii mõnus ja hea oli tunda, kuidas madu vastu ta kätt liigutas. Uskumatu:

Ma proovisin lihtsamaid asju, näiteks vietnami naise kombel puuvilju kanda:

Kuigi tuur oli väga turistikas, siis olid seal mõned eriti ilusad hetked ikkagi ka. Näiteks olin ma täiesti lummatud sellest, kuidas nad puuviljamaitsmise kõrvale turistidele rahvalaule laulsid. Midagi ehtsat. Küll vaid hetkeks, aga siiski:

Teine lemmikhetk oli sõudepaadiga mööda jõge läbi palmiokste sõita. See oli vist isegi mu lemmikhetk kogu Vietnamis veedetud aja jooksul:

Turiste sõidutasid nii noored mehed kui vanad mammid:

Veidi (jälle 10 minutit) sõitsime hobukaarikuga ja siis pakuti meile lõunat ning enne tagasiminekut tunnike lebotamisaega.

Neil oli seal väike krokodilli- ja kalafarm, eks kahjuks ikka kulinaarsetel ja tootmiseesmärkidel. Ei saa krokopilti panemata jätta, eriti veel sellist:

Ning üks palmipuude ja palmikatusenurgaselfi:

Linnas tagasi jätkus kõik ikka vanaviisi kohutava liikluse ja 6 miljoni motorolleriga (inimesi, nagu mainisin, on siin Ho Chi Minhis kokku 8 miljonit). Nende sõidustiil on nii hetkiline, et tee ületamine on ikka täielik adrenaliinilaks. Sellest katkematust rollerivoolust tuleb end põhimõtteliselt lihtsalt läbi murda. Siin linnas ei üritanud me liikluse pärast end ka mopo peale sättida, kuigi mopoga sõita oleks tahtnud. Parem riskime oma eludega aeglaselt jalutades kui kiire rolleri seljas.

Vietnamlased veavad rolleriga lapsi, sigu ja vanu kineskoope, muust rääkimata:

Õhtusel jalutuskäigul sai veel paar turistikat nähtud.

Ooperimaja, kuhu me ooperisse minna ei saanudki, sest oopereid praegu lihtsalt ei mängitud:

Keskväljak koos People's Committee Buildinguga, mis eesti keeles oleks siis Rahvakomitee Maja. Kommunistlik Vietnami lipp lehvib uhkelt üle vabastatud rahva:

Õhtul vaatasime korra ka turuhoonesse sisse. Oh, issand. Kiiresti sisse ja kiiresti välja:

Öine vaade:

Nii möödus meie väga tegus päev selles vaeses, aga rahvarohkes riigis. Homme aga ootavad meid juba uued seiklused ja loodetavasti saame järgmise riigipiiri ületatud.