Lemmikelu taas

Nii, sõbrad, Kambodža siis. Mis sellest teada? Esiteks, kaart:

Kambodža on pindalalt Eestist umbes neli korda suurem ja siin elab ligikaudu 12 korda rohkem inimesi ehk 15 miljonit. Kambodža on peaaegu täielikult budistlik riik, 95% inimestest on budistid ja ülejäänud 5% hinduistid. Valitsustüüp on oma kommunistlikust naabrist Vietnamist hoopis teistsugune: konstitutsionaalne monarhia. Kambodžal on kuningas, aga valitsusjuht on muidugi keegi teine, nimelt Hun Sen, kes on sisulise juhtimisega tegelenud juba viimased 25 aastat. Sissejuhatuseks kõik? Pole hullu, päevapeale tuleb fakte kindlasti veel.

Päev algas ilusti, jõudsin seekord isegi hommikusöögist pilti teha. Puuviljad, saiakesed ja pannkoogid nagu ikka:

Edasi jätksime genotsiidimuuseumiga, mis oli hea, sest saime selle must-be jubedusega kohe ühelepoole. Genotsiidimuuseum on iseloomustus Kambodžast aastatel 1975-1979, mil kommunistlikud jõud eesotsas Pol Potiga üritasid riigist teha utopistlikku agraarühiskonda ning hävitasid sellega miljoneid inimesi, eelkõige haritlasi ja linnarahvast. Kusagilt kostus, et 25% rahvastikust suri. Genotsiidimuuseum asus vanas koolis, mida kasutati poliitvangide piinamiseks ja neilt ülestunnistuste saamiseks. No ikka väga jõhker. Pean siiski mainima, et Vietnami sõjamuuseum oma keemiarelvade ja arengupuudega laste piltidega oli minu meelest hullem.

Lõunasöögipilt sai ka tehtud. Villel oli raske süüa pärast seda jubedat muuseumi. Mina pugisin üllatavalt palju, noh eks need laibakumitunnid on oma töö teinud.

Edasi liikusime kergemate teemade juurde. Rahvusmuuseum ootas meid. Sinna sõitsime tuk-tukiga, tavaline liikumisviis Kambodžas. Erinevalt Indiast on Kambodžas juhil siiski mootorratas.

Rahvusmuuseumis tuli mul eufooriatunne peale. See on täpselt see, miks ma Kambodžasse tulla tahtsin: ajalugu ja budism. Terve muuseum oli täidetud üle tuhande aasta vanuste rahulikult naeratavate buddhakujudega. Muuseumimaja oli ilus nagu filmis ning erinevalt linnatänavatest ei olnud seal üldse prügi.

Neljakandilise maja keskel oli ilus aed. Loomulikult istus seal ka Buddha:

Sees ei tohtinud tegelikult pilti teha. Õnneks ma sain sellest teada piisavalt hilja :)

Eufooriliselt rahulik ja rõõmus:

Kuna Kuningapalee asub Rahvusmuuseumi kõrval, siis järgmisena suundusimegi sinna ja väga hea, et me seda tegime, sest järgmine päev, 22.02 on üks neljast budismipäevast kuus, kus kuningas tuleb paleesse palvetama ja siis on kogu kompleks suletud. Oh meid õnneseeni, vahel teeme ikka õigeid valikuid ka.

Mul olid naeratamislihased krambis, kui seal ringi jalutasime.

Kambodža 63-aastane kuningas küll nendes majades ise enam ei ela, ta elab nüüd kõrvalkompleksis. Kuningal ei ole ühtegi last ja ta ei ole kunagi abiellunud. Pärast tema valitsusaega jätkab troonil tõenäoliselt mõni ta poolõdedest või -vendadest või mõni nende lastest. Igal juhul on kambodžalased vaatamata vaesusele oma kuningriigi üle väga uhked ja meenutavad kommunistliku režiimi aega äärmise õudustundega.

Mina olen rõõmus, et nad on suutnud vähemalt mingigi piirkonna prügist vabastada:

Ma tegin nii palju pilte, et raske oli midagi valida.

Praeguse kuninga vanavanaisa haud ehk üks suurtest stuupadest Hõbepagooda ees:

Väravakaunistus:

Päikesloojangut vaatasime oma hotelli katusebasseini äärest. Kas pole mitte suur kontrast kuningapalee ja ülejäänud linna vahel?

Õhtut ootasin väga. Läksime kambodža rahvatantsuetendust vaatama, mida olen tahtnud näha juba... aastaid. Me ei pidanud pettuma. Mul tulid igastahes pisarad silma:

Õhtul läksime sööma Happy Herb Pizzasse (jah, kes teab, see teab ja arvate õigesti, kui teate) ja jalutasime veidi pilvistena mööda linnatänavaid hotelli tagasi.

Üks öine kuningapilt kah:

Meie aasta koos on olnud kõige toredam.