Thursday, February 18, 2016

Good evening, Vietnam!

Nagu eelmises postituses mainisin, siis Ville ärkas üles eriti tugeva pohmelliga. Ta ei tahtnud, et ma sellest ka täpsemalt kirjutaksin, ähvardas lausa oma blogi kirjutama hakata ja minu piinlikud hetked sinna üles märkida. Kokkuvõtteks võin öelda, et Villel oli tõesti väga halb. Kuidagi saime lennujaama ja Vietnami lennule ilma suuremate äpardusteta (Ville ehk vaidleks siinkohal vastu).

Vietnamis maandusime õhtupoolikul. Meil olid internetis tehtud viisade ettevalmistused kaasas ja Rocca Al Mares tehtud passipildid samuti. Vaatamata faktile, et piltidel olime kampsunites ja veel valgemad kui praegu, saime me pärast 45-minutilist ootamist viisad kätte. Soomlastel, näiteks, ei läinud nii hästi. Nende passid kehtisid vähem kui 6 kuud ja nii nad seal jamasid. Kogu viisavärk oli tegelikult päris segane: palju rahvast, arusaamatud blanketid, Ville nime hääldamisest ma ei hakka rääkimagi :D Aga nüüd on korras ja see ongi kõige tähtsam.

Kui taksoga hotelli hakkasime sõitma, läks mul tuju heaks. Mul oli veidi sama tunne, kui eelmisel aastal Singapurist Myanmari sõites. Vietnam on nii palju mõnusam kui Malaisia, ma ei teagi, mis see on, mingi võnge või energia... Siin on ju samuti linn ja inimesi lausa 8 miljonit, aga kogu õhustik on hoopis teine. Ehk on asi selles, et siin ei ole riigireligiooni ja inimesed on vabamad? Ka kommunistlik kord ei paista neid häirivat. Pizza Hutis tegid teismelised müüjad omavahel nalja ja naersid nii siiralt, hoopis teistmoodi kui alalhoidlikud malaid.

Ehk meeldib meile ka see, et me oleme Villega lõpuks ometi miljonärideks saanud :D

Pärast raskevõitu päeva jalutasime veidi ringi ja tulimegi hotelli tagasi. Jõekaldal tegime lolle pilte, kohalikudki naersid me üle:

Hotellis saime esialgu ilma aknata toa. Ma ei suutnud seal olla, palusin, et nad tõstaks meid kallimasse tuppa. See õnnestus ilusti, nad tegid veel soodukat kah. Olen rahul:

Ja nagu näete töötab internet väga hästi. Pole põhjust muretsemiseks. Läheme nüüd linna uurima, jipii!

4 comments:

Unknown said...

Oi kui armas eestimaine jalg seal alumisel pildil paistab. Ja see, et fotograaf ka peal on, ei ole ka hullu, Sa ju alles õpid. Hotelli voodipesu on nii ihaldusväärne, võib osta satiinist pehme voodipesu ja olla ka rahul, aga selle vastu ei saa miski. Kord küsisin isegi oma vennalt, kes töötab hotellis, et kas sealt ei saaks voodipesu, osta ikka ma mõtlesin, mitte hankida nagu nõukaajal. Aga voodipesu hoopis renditakse ja nii ei olegi muud võimalust kui ikka check in teha. Eriti Aasias on oma hotellipesa väga tähtis, et saada aegajalt inimeste, müra, võõramaisuse ja palavuse eest peitu. Nii vahva, et Vietnam teid nii positiivselt tervitas! Kallid!

Saara said...

Nõustun Sinuga, Kaidi, eriti selle hotellipesa osas. Ja muidugi tahaks samasuguseid linu koju ka... Peaks vist lausa guugeldama :D
Igastahes Vietnami kallid vastu ka! :)

Unknown said...

Ville, ära joo purju ennast...too Saarale sa lilli parem linnast...

Saara said...

Õige mõte, Liia! :)