Tüüpiline metrooõhkkond |
Täpselt nii täna juhtuski. Tegelikult olin ma küll ööbimise juba eile kokku leppinud, aga juhised sain alles hiljem. Jätsin päeval Joega hüvasti (kusjuures õrnemat härrasmeest annab otsida - ta on väga väga tore) ja võtsin suuna Central Parki peale. Veetsin väheke aega seal, isegi tukastasin korra, mis on New Yorkis täiesti tavaline tegevus ja keegi ei vaata, et oled parm. Ka pintsaklipslased puhkavad Central Parki muru peal. Hiljem läksin Starbucksi ja ootasin, et minu uus host Marcina mulle kirjutaks, millal ta koju jõuab. Nüüd olen siin, Brooklynis, imelises kunstniku korteris ja naudin elu.
Joe, mina ja kotid |
Kui õnnelik ma olen, et CouchSurfing olemas on. Ilma selleta oleksin võõras linnas üksinda, ööbiksin mõttetult ebaisikulises hotellitoas ja päriselu jäeks kõik nägemata. Couchsurfinguga aga näen seda, kuidas inimesed tegelikult elavad, millised on nende korterid, millised kombed, kuidas keegi käitub. Võin ausalt öelda, et olen endale nii mõnegi sõbra juurde saanud, rääkimata imelistest kogemustest ja koos veedetud hetkedest. Elu on täpselt nii tore, kui toredaks me selle ise elame. Olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head.
No comments:
Post a Comment